“Üks kõhutantsutrennide kõrvalsaadus on seltsielu”

Hiiumaa kõhutantsu eripära

Riina Jesmin

Loo autor Riina Jesmin kandmas Jaburate kohvikus fooliummütsi

Loo autor Riina Jesmin kandmas Jaburate kohvikus fooliummütsi
Foto: erakogu

Meri on, meri jääb … Kuigi ka Eesti on mereriik, tajuvad need, kelle väiksemat kodumaalapikest ümbritseb vesi, elu teisiti. Ja saareelu ongi teistsugune, kuna palju sõltub parvlaevaliiklusest. Eriti tuntavaks saab see siis, kui tekib huvisid, millega tegelemiseks kodusaarel võimalusi napib.

2009. aasta alguseks oli selge, et Hiiumaal on kõhutantsuhuvilisi, ent puudus õpetaja. Meretagune asi: õpetajat, kes kord nädalas saarele sõidaks, oli ja on üsna võimatu leida.

Viimaks otsustas allakirjutanu, kes oli mõne aasta Haapsalus kõhutantsutrennides käinud, selle kunsti aluste edasiandmise enda peale võtta. Õnneks pakkus tuge ja abi Pille Roosi, kes õpetas meile esimesed koreograafiad ning on hiidlasi ikka aeg-ajalt väisanud. Võimalust mööda oleme hiljemgi saarele proffe kutsunud. Möödunud hooajal käis meid kord kuus õpetamas Kaidi Udris, praegu jätkab Kairi Reinvee. Samuti on hiidlannasid õpetanud Iris Frolov, Outi Boman, Amira.

Veel nimetu Hiiuma tantsijate rühm tantsimas tantsu "Sukar".Foto: erakogu

Veel nimetu Hiiuma tantsijate rühm tantsimas tantsu “Sukar”.
Foto: erakogu

Mõni tants sai selgeks, aga edasi? Tuli hakata otsima võimalusi oma oskuste näitamiseks. Korraldasime esimesed haflad ja vaikselt hakkas kujunema fänniklubi. Selleks, et end laiemale publikule tutvustada, osalesime 2010. aastal Kärdla kohvikutepäeval idamaise kohvikuga. Kuna meie enda tantsurepertuaar oli tollal napivõitu ning meie õlgadel oli ka toiduvalmistamine ja teenindamine, kutsusime appi välisesinejaid Nabaratooriumist ja Haapsalust. Hiljem selgus, et kohvikuteema on jätkusuutlik, sest 2012. aastal lõime kohvikutepäeval taas kaasa (edukalt!).

2011. aastaks oli lapsuke käima õppinud, aga – piinlik küll! – ikka veel nimeta. No kaua sa Hiiumaa kõhutantsijate nime all esined? Sai siis üks saunaõhtu korraldatud ja mitmesuguseid nimesid kaalutud. Lõpuks jäi peale Sukar (Kaidi õpetatud nuubia tantsu järgi).

Saunaõhtutest võiks pikalt kirjutada, sest üks kõhutantsutrennide kõrvalsaadus on seltsielu. Lisaks haflatele istume teinekord ka niisama koos, ajame juttu, kuulame muusikat, tantsime, sööme-joome, käime saunas. Ega muidu ju ei teakski, kes on osav keetja või küpsetaja, kes jagab arvutit, kellel on kunstimeelt … Poleks neid kohvikuidki sündinud, kui igaühe tugevaid külgi ei teaks. Ajapikku on tuttavaks saanud isegi tantsijate pereliikmed (koerad-kassid kaasa arvatud). Nende arvamusi on vahel huvitav kuulda. Näiteks pidanud üks mees meie harrastust algul kahtlaseks, aga leidnud asjaga lähemalt tutvudes, et on täitsa okei. Kuulnud, et naisel on õhtul jälle hafla, öelnud üks teine mees, et temal on siis Saku ja Bocki hafla.

Koerte-kasside arvamusi ei hakka siia kirja panema, sest jutt läheks liiga pikaks. Üldiselt tundub, et Hiiumaa kassid on koertest kriitilisemad.

Sukar kui Jaburate küla kaitsevägi esitamas maroko tantsuFoto: erakogu

Sukar kui Jaburate küla kaitsevägi esitamas maroko tantsu
Foto: erakogu

Meri on algus ja lõpp, sest ega’s meri ainult lahuta, ikka ühendab ka. Jõudumööda oleme mandri peal kõhutantsuüritustel käinud. Püüame osaleda vähemasti kevadkontsertidel ja idamaise tantsu festivalidel. Tore on, et Eesti Kultuurkapitali Hiiumaa ekspertgrupp on mitmel korral meie sõite toetanud.

Advertisements

One thought on ““Üks kõhutantsutrennide kõrvalsaadus on seltsielu”

  1. Pingback: RaksEstonia vaatab tagasi ja mõtleb edasi | Idamaise tantsu uudiskiri

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s