Kõhutantsu võimalikkusest Lõuna-Eestis

Ingrid Veske

Ingrid Veske

Mina tegin oma esimesed kõhutantsusammud 10 aastat tagasiTartus. Tugev tunne kõhutantsu vastu tabas mind juba esimeses proovitunnis. Ma tundisin, et just see on asi, millega ma PEAN saama tegeleda! Minu esimesed õpetajad olid Riina Kikas ja Aule Hallik. Me olime õnnelikud algajad, sest kord kuus käis meie juures ka Pille Roosi.

Õpetama hakkasin ma kõhutantsu juba 2,5 aasta pärast. Algajana nägin, et hooaja alguses oli saalis ka päris mitu kaalukamat naist, kes aga suhteliselt ruttu ära kadusid. Olles ise pisut suurem, kui missimõõtu, tekkis mul mõte, et võibolla tunnevad teised lopsakama figuuriga naised ennast keset saledaid tüdrukuid natuke pahasti ja neile võiks olla täiesti omaette tund. Nii ma alustasingi Sansaaras vormikate kõhutantsuga. Kuna ma mõõdulindiga uksel ei seisnud ja kedagi tagasi ei saatnud, imbus rühma ka mitte niiväga vormikaid. Varsti kaduski tunni nimetuse eest „vormikad“. 2007. aastal kutsusid tuttavad naised mind Mustlasse (Viljandi mk) kõhutantsu õpetama. Varsti sain Aulelt ja Riinalt „päranduseks“ Valga rühma. Siis lisandusid riburada Viljandi, Sangaste, Tõrva, Vastseliina. Ühe hooaja käisin õpetamas ka Obinitsas, seal aga kuivas huviliste ring kahjuks väga kokku.

Ei saa öelda, et rühmad oleks suured. Minult on küsitud, et kas tasub ära ka niimoodi sõita. Kõige suurem tasu on rõõm õpilaste silmades ja tänusõnad. Üks mu üsnagi eakas õpilane ütleb, et kodus läheb tuju pahaks. Aga tantsutunnis on kõik hästi, tervis on korras ja tuju hea. Väga palju kuulen jutte sellest, kuidas haiged seljad täna kõhutantsule hoopis paremas korras on. Ja nii ongi igas punktis oma kindel grupp säravate silmadega entusiaste. Kui keegi puudub, siis on sellel alati põhjus, keegi neist ei jäta tulemata lihtsalt halva ilma või viitsimatuse tõttu.

Raihana suvelaager 2013

Eelmisel aastal moodustasime koos Aule Hallikuga (õpetab Tartus, Põlvas ja Rannus) MTÜ Raihana. Raihana korraldab laagreid, pidusid ja organiseerib workshope, et anda oma õpilastele võimalusi esinemiseks ja enesetäiendamiseks. Meie peod on väga populaarsed, ja kui vahel algajatel pole piisavalt julgust esinema tulla, siis peale pidu on nad üsna kindlad, et järgmisel peol on nad laval.

Oleme jõudnud korraldada ka kaks laagrit. Esimene oli möödunud aasta novembris Rannus, kus külalisõpetajaks oli Safran. Ta õpetas meile kauni sallikoreograafia. Juuni lõpus toimus Raihana suvelaager Vastseliinas. Külalisõpetajaks olime palunud võrratu Kairi Reinvee, kes õpetas meile ühe ägeda trummisoolo. Laagrid on alati väga meeleolukad. Seltskond on meil ülihea, tsiteerides üht laagrilist: „Nagu üks suur pere oleks kokkutuleku korraldanud.“

Lõuna-Eesti kõhutantsust võibolla ei jõua väga palju infot pealinna, aga ta on olemas ja täiesti elujõuline. Tegijaid on peale meie veelgi ja loodame, et huvilisi tuleb aina juurde.