Eestlase teejuht Egiptuse ööklubis

Maris Abe

Maris AbeKui lääne inimesele tulevad sõnaga „ööklubi“ pähe vilkuvad tuled, üksteise vastu hõõruvad veidralt tantsisklevad kehad ning ühtlases rütmis kloppiv muusika, siis egiptlased kutsuvad seda diskoks. Ööklubis on aga kesksel kohal lava, kus mängib bänd ning umbes iga tunni tagant vahetuvad tantsijad ja lauljad. Lava ümbritsevad lauad, kus publik saab mõnusalt istuda, puuvilja näksida ning suitsetada ja eriti patustele on avatud baar, kust on võimalik tellida alkohoolseid jooke. Nagu araablastele kohane, kestab pidu hommikuni, välismaalased ja naised ilma Lähis-Ida meesoost saatjata sisse ei pääse. Sisekujundus oleneb ööklubi tasemest – madalamate juurde kuuluvad ka beduiinide lauad, kes saavad seal oleskleda ning oma coca-colat tasuta juua, sest politsei suhtes on nad pärismaalastena immuunsed.

Kui kompanii omanik, kes oli mu mänedžer ja turva ühes isikus, mind ööklubi uksest sisse juhatas, tervitati mind veidralt. Kuna tegemist oli araabia keelega, ei pidanud ma imelikuks, et valesti aru sain ning vastasin hoopis oma kõige suurema ja armsama naeratusega. Sellega jäädi rahule ning edasi liikudes sosistas mu „turvamees“ kiirelt: „By the way, your name is Bosy (1)“. Kui ma teda hämmeldunud pilgul vaatama jäin, sain vastuseks mitte muretseda, nimi on nunnu ja mingu ma nüüd kiirelt riideid vahetama. Peagi olin üheruutmeetrises riietusruumis valmis ning alles siis avastasin, et mul pole aimugi, millal peaksin lavale minema, mida seal tegema või millal lahkuma. Hetkeline paanikahoog möödus kui samasse riietusruumi pressis end eelmine tantsija. Hakkasin julgelt lava poole astuma, kuid blond tantsijatar saatis mulle žesti, mis tähendab „Oota!“. Tänasin teda suu maigutamise läbi, sest muusika oli nii vali, et iseseisvalt helisid tekitada oli mõttetu. Laulja rääkis  pikalt, mul polnud lootustki millestki aru saada. Paanikahoog number kaks. Siis aga alustas bänd niisama tausta mängimise asemel uue palaga ning mu kogenum kaasvõitleja saatis mulle heakskiitva pilgu, astusin lavale. Paanika kadus, sest sain aru, et mind ootab ees umbes tunni ajane programm, nii et keegi ei oota kohe pahvikslöövaid liikumisi ega midagi enneolematut. Lihtsalt tantsi! Peagi nautisin seda kogemust täiel rinnal – nimelt oli mul suhteliselt suur lava, korralikult publikut ning sain aru, et bänd mängib spetsiaalselt mulle mõeldud shaabi-megance’d, mille sõnad olid „ana Bosy, ana mozza (2)“. Varsti tekkis uus takistus, lava oli märkamatult raha täis loobitud ning mul polnud kuhugi astuda. Sel hetkel tundus see ääretult suur probleem, õnneks tulid ruttu “koristajad”, ning võisin rahus edasi tantsida. Kolmas lugu oli khaleegy ning kiirelt lendas lavale terve VIP-laud, kes osutusid kõik khaliigideks ehk lahe-äärseteks inimesteks ning nägin, kuidas tuleb õhtukleidis, kontsadel ja kiiver-soenguga khaleegyt tantsida. Kuna bänd mängib enamasti soovilugusid ning enamik publikust oli just sealtkandist pärit, sain ennast selles žanris juba üsna mugavalt tundma. Ülejäänud repertuaar sisaldas enamasti shaabit, ainus lugu, mille ära tundsin oli justnimelt hetkel väga kuulsa Egiptuse naislaulja Bosy esitatud „Ah ye donya“. Olen kuulnud, et ööklubides mängitakse ka klassikalist muusikat, kuid tol õhtul olid publikul kahjuks muud soovid ning kuna see oli mu esimene kord, ei julenud ma ise midagi nõudma minna.

Ühel hetkel sattusin nö reaalsusesse tagasi ning sain aru, et olen väga-väga kaua tantsinud, inimesed on laval olnud mitmeid kordi ning rahasadu on samuti juba lugematul arvul nähtud. Otsisin pilguga mingit märki võimalikust ajaarvamisest, sest loomulikult polnud selles ruumis aknaid ega kella, kas tõesti pole juba tund täis… Paar viimast lugu tantsisin niimoodi eriti laisas egiptuse stiilis nagu olen sealseid tantsijaid näinud ja mõelnud, miks nad üldse seal on, kui ei viitsi. Lõpuks tuli laulja mu juurde ning ütles, et peale seda lugu on kõik. Alhamdulillah! (3) Läksin riietusruumi ja vaatasin üle oma vigastused- mõlemad väiksed varbad olid verised ja ühest oleks nagu tükk väljas olnud. Enne ööklubi olin tantsinud kolmes hotellis samuti kokku tund aega ning tol päeval polnud mul tuju kingi kanda. Ah, mis sellest, suur töö on tehtud. Pärast klubist lahkumist istusime saatjaga lähedalasuvas kohvikus ja muljetasime. Minu esimene küsimus oli, et miks kell juba 4 on, pidin ju tantsima ajavahemikus 2-3. Vastuseks sain, et teised tantsijad tahtsid mind vaadata, istusid seal kolmekesi ja uurisid-puurisid uut konkurenti. Kuna tantsisin väidetavalt 1,5h, sain ka sellevõrra suurema tasu, seega pidin enda üle uhke olema.

Ööklubis tantsimine on nagu omaette teadus, sa pead olema kaval ja enda eest seisma. Näiteks rääkisin tantsijaga, kellel on juba 20 aastat sellealast kogemust, tema suudab tantsimise ajal raha kokku lugeda. Ta teab rahapaki paksuse järgi, palju seal on, nii arvutab ta välja oma protsendi ja keegi ei saa talle külma teha. Sain ka vabanduse, et mind niimoodi tudmatusse vette visati (olin pärast 3 esinemist teel koju, kui helistati, et pane ennast valmis, täna lähed öökluppi), kuid ausalt öeldes olen kõik olulisemad kogemused, eriti tantsuga seoses, just nii saanud. Sain selle adrenaliinirohke kogemuse võrra palju rikkamaks ning loodan, et suutsin väikse osakase sellest edasi anda.

(1) – ar. k. “Muuseas, Su nimi on Bosy.”

(2) – ar. k. “Olen Bosy, olen kuum”

(3) – ar. k. “Jumal olgu tänatud.”

Advertisements

One thought on “Eestlase teejuht Egiptuse ööklubis

  1. Pingback: RaksEstonia vaatab tagasi ja mõtleb edasi | Idamaise tantsu uudiskiri

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s