Esineja paradoks

Vaga vesi, sügav põhi

Rasha Nour
Inglise keelest tõlkinud Safran

Ma teen erinevaid asju. Ma olen tantsija, õpetaja, esineja, blogija ning oma “muus” elus nohik, feminist, aeg-ajalt gooti stiili huviline… ja introvert.

Mõte ujedast või introvertsest esinejast jääb suurele osale inimestest arusaamatuks. See ei tundu loomulik, et keegi, kelle jaoks on sotsiaalne suhtlus väsitav ja stressi tekitav, on rahva ees suurepärane esineja või õpetaja. Inimesed, kes mind tantsuvälises elus tunnevad, on tihti üllatunud, kui nad mind esimest korda esinemas näevad. Nad tõesti ei oodanud, et keegi, kes on tavaliselt vaikne ja reserveeritud, on võimeline  laval publikule oma hinge paljastama.

Ja samas olen ma kohanud paljusid esinejaid, kes pole tavaelus suhtlejad või kes otsiks tähelepanu.  Ma küll ei oska arvata, kui suur selliste esinejate osakaal on, aga tundub, et introvertsed esinejaid on palju rohkem, kui eeldada võiks. See paneb mind küsima, miks?

Ma võin ainult enda nimel rääkida, aga kui ma tantsimisega alustasin, siis mõte esinemisest oli üpris hirmutav (nagu enamusele meist!). Aga mõte sotsiaalsest tantsimisest oli palju hirmutavam. Ja igasugune hirm tantsimise ees kahvatus selle õuduse kõrval, kui ma pidin oma õpetaja või trennikaaslastega rääkima.

Mida rohkem ma olen tantsijana arenenud, seda väiksemaks on mu sotsiaalne ärevus jäänud. Võõraste inimestega rääkides tunnen ma ennast üpris mugavalt, aga sotsiaalne suhtlus on minu jaoks ikka pingutus, ning tõenäoliselt see jääbki nii. Aga esinemised ei mõju mulle samamoodi. Võibolla on asi selles, et esinedes ei pea ma ühe konkreetse inimesega näost näkku suhtlema. Kui ma entusiastlikult toatäiele inimestele kõhutantsust räägin või rahvast täis restoranis tantsin, siis ma ei karda, et midagi valesti läheb.  See kõlab veidralt, aga nii see on.

Misiganes põhjusel see nii on, hirmu puudumine on väga vabastav. Introverdid väljendavad ennast tihti läbi kunsti, tavaliselt läbi tegevuste, mida saab üksi harrastada – maalimine, kirjutamine, muusika tegemine. Ja kuigi tantsuga esinemine tundub nagu miski, mis meile sotsiaalsest aspektist ei sobiks, siis reaalsuses on see veel võimsam. Introverdid saavad tantsuga oma emotsioone ja visiooni loomulikult ja otse publikule väljendada, ilma kohmetuseta, mis tavalise vestlusega kaasneks. See on minu jaoks suurepärane.

Veider on see, et tantsijana pole mul probleemi isegi väga isiklike momentidega – näiteks võin ma naeratada naisterahvale, kes on minust vähem kui meetri kaugusel ning sama ajal oma taguotsa tema suunas väristada. Ma tunnen, et kui ma tantsin, siis on mul luba olla julge ja suhtleja – see on turvaline, sest rollid on selgelt defineeritud. Ma olen esineja ja ma teen seda, mida esinejalt oodatakse. Seega ma ei pea üldse muretsema, mida inimesed minust arvavad, kui ma nendega suhtlen ja tundeid välja näitan.

Seega, kui Sa oled uje ja Sulle ei meeldi endale tähelepanu tõmmata, siis see ei pea olema põhjuseks, miks tantsimist mitte proovida või mitte kunagi esineda. Sa võid avastada, et see on oluliselt vähem hirmus, kui Sa eeldad, ning et tantsimine ja esinemine annab Sulle tõelise vabaduse, mida meil kõigil igapäevaelus pole kerge leida. Ja kui Sa oledki üks neis energilistest, seltskondlikest, peo-hing-tüüpidest… siis võta lihtsalt teadmiseks, et meie, reserveeritud ja vaiksed inimesed, ei ole ilmtingimata igavad või ebasõbralikud. Paljudel meist on oma varjatud leegitsevad küljed, mis võivad Sind sügavalt üllatada. Pea meeles – vaga vesi, sügav põhi ;)

Artikli originaal

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s