Ta elu, ta armastus, I osa

Ruth Maria Roosi-Ott

Pille Roosi nimi on tuttav kõigile idamaise tantsu harrastajatele Eestis. Pille kahe suure tantsuarmastuse – klassikalise India tantsu bharatanatyam’i ning idamaise tantsu – vahele mahub aga veel nii mõndagi huvitavat. Tants on olnud Pille elu ja armastus viimased 32 aastat. Tema 50 aasta juubeli eel meenutame nii minevikku kui vaatame ka tulevikku.

Pille tantsukarjäär algas meie kõigiga sarnaselt: lasteaia jõulupeol lumehelbekeste tantsu esitades. Sellest eredamalt mäletab ta siiski moldaavia tantsu, mida valiti ette kandma just Pille koos ühe sõbrannaga. „Sellest tantsust mäletan ma tõepoolest isegi mõningaid samme,” mõtiskleb Pille, lisades muiates, et kostüümiga käis kaasas lint, mille külge kinnitatud tutid kõrvad ära peitsid. Pärast lavadebüüti lasteaias jäi väikese Pille karjäär soiku. „Teises klassis käidi meil küll koolis lapsi iluvõimlemisrühma valimas ja sinna ma ka sain, kuid ühtegi tantsurühma ma ei kuulunud,“ meenutab ta.

Tantsimisega tegi ta algust alles 17-aastasena pärast keskkooli lõppu 1984. aastal. Klassikaline India tants bharatanatyam oligi esimene tantsustiil, mida Pille õppima asus. Seegi oli pealtnäha juhus – ehkki ta armastas kinos jooksnud Bollywoodi filme, oli tema südamesooviks õppida hoopis india moodi laulma. „Piniseva häälega,“ selgitab Pille, kes pidas tantsu ka toredaks, ent mitte nii tähelepanuväärseks. India laulu aga siinkandis ei õpetatud, mistõttu suundus Pille tantsutundi, kuhu sugulane Külli Roosi teda kutsus. Kombineerides tantsuliigutusi filmist „Ali Baba ja 40 röövlit“ ning proovitunnis õpitust, läbis ta katsed ning pääses Irina Jankevitši India tantsu rühma. Kaks aastat hiljem kavandas Irina Eestist lahkumist ning valis stuudio järgmiseks õpetajaks Pille. Pärast individuaalset ettevalmistust alustas Pille juba 1986. aasta sügisel Irina tundide asendamist, et 1987. aasta jaanuarist õpetamine täielikult üle võtta. See tähendab, et lisaks 50. sünnipäevale tähistab Pille tänavu sügisel ka õpetamise 30 aasta juubelit.

1986. aasta sügisel alustas Pille õpinguid toonases Tallinna Pedagoogilises Instituudis (tänane Tallinna Ülikool). Sisseastumiseksamid kujunesid parajaks seikluseks, kuid peamine oli tulemus: vastu võetud hindega „viis“ ning esimene koreograafia loomise kogemus omandatud. Kohe aasta alguses said kõik, kes varem eesti rahvatantsuga tegelenud polnud, tungiva soovituse liituda peda rühmaga. Pillele aga sattus kehv partner. „See on minu needus,“ arvab Pille. „Olen alati unistanud heast tantsupartnerist, kuid teda ei ole minu teele sattunud.“ Peagi kutsus aga kursaõde teda Leigaritesse, kus tegeleti tol ajal haruldase folkloorse tantsuga – eesti rahvatants traditsioonilisel, mitte kujundatud kujul. 1986. aasta lõpust kuni 1988. aasta sügiseni kuuluski Pille Leigarite koosseisu. Sel ajal oli juhendajaks legendaarne Kristjan Torop. Pärast Leigaritest lahkumist jäi rahvatants Pillest kaugele. Uuesti alustas ta alles 2012. aastal, mil liitus oma rõõmuks Ida-Virumaal harrastajate rahvatantsurühmaga Virvet.

Ülikooli lõpetas Pille 1991. aastal, mil talle sündis ka teine laps. Vahepeal oli Eestisse jõudnud uus ja huvitav tantsustiil: flamenko. 1992. aasta sügisel alustas Pille õpinguid Lehti Kostabi ja Claudia Ševtšenko käe all. Kirglik tants köitis Pillet ning aktiivselt tantsis ta selles rühmas kaks aastat, kuni Amrita stuudio 10. sünnipäeva korraldamine kogu ta aja võttis ning muud tegemised kõrvale jäid. Hiljem jätkas ta siiski juhuslikes tundides ning kursustel käimist. 1996. aastal kutsus Evi Pihla Pille oma flamenkoagentuuri algajate rühma õpetajaks. Siis kohtus Pille soomlanna Kaari Martiniga, kes tema flamenkoelus suurt rolli mängima sai. „Peagi hakkasin algajate tunde läbi viima hoopis Amrita stuudios. See oli flamenko osas intensiivne aeg – täiendasin end pidevalt kursustel Soomes, aga kutsusin õpetajaid ka Eestisse,“ meenutab Pille pühendumist hispaania rütmidele.

Idamaine tants, mis andis Pillele suure loomingulise vabaduse, jõudis tema ellu 1996. aastal, kui Kalevi spordiseltsi direktor kutsus teda võimlemisklubisse Piruett kõhutantsutunde andma. „Eestis oli see stiil veel täiesti tundmatu ning koos õpetamiskutsega pisteti mulle pihku Soomest pärit videomaterjalid,“ muheleb Pille kõhutantsu algusaegu meenutades. „Esimestes tundides segasin kõhutantsuvideote ning India päritolu tantsude materjali, nimetasin selle idamaiseks tantsuks.“ Materjali kogunedes hakkasid tunnid aina enam meile tuttava kõhutantsu nägu minema. 1997. aastal läks Pille juba Soome eratunde võtma ning lähiaastatel algas koostöö Turu kõhutantsufestivaliga. Peagi kolis Pille kõhutantsuga üle Amrita stuudiosse, Pirueti tunnid andis aga üle oma õpilasele Irisele. Tekkisid ka teised Pille käe alt välja kasvanud õpetajate rühmad üle Eesti. Peagi loodi Eesti esimene kõhutantsutrupp Zahira, mille lugu on siingi väljaandes põhjalikult kajastatud. Turu festivalist inspireerituna alustas Pille 90ndate lõpus kõhutantsupäevade korraldamisega, millest 2003. aastaks kasvas välja rahvusvaheline idamaise tantsu festival.

II osas räägime Pille lavastatud tantsuetendustest, juubeliaasta plaanidest ning muust.

22.oktoobril toimub Lindakivi kultuurikeskuses Pille juubelile pühendatud tantsukontsert. Täpsem info kontserdi ja piletite kohta siit.

Advertisements

One thought on “Ta elu, ta armastus, I osa

  1. Pingback: Ta elu, ta armastus. II osa | Idamaise tantsu uudiskiri

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s