Rahvusvaheline Idamaise Tantsu Festival 2003-2014

Pille Roosi

Aegade algusest

Alguses oli Iris – parim mõttekaaslane ja täielikult pühendunud kolleeg. Meid mõlemaid oli nakatanud kõhutantsupisik ja tõuke millegi festivalilaadse korraldamiseks saime temaga koos 1999.aastal esmakordselt Soomes Turu kõhutantsufestivali külastades. Siiski võttis veel mõned aastad aega, enne kui esimene festival aset leidis. Kõigepealt korraldasime kõhutantsupäevi, kus olid nii kursused kui ka basaar ning esinemised.

2003.aasta festival: fotol Liina Remmelg, Pille Roosi, Maral, Cecile, Ahmed Khalil ja Aladin Abbas

Fotomeenutus 2003.aasta festivalilt: pildil Liina Remmelg, Pille Roosi, Maral, Cécile Elzière, Ahmed Khalil ja Aladin Abbas. Foto: erakogu.

Saadud kogemuste najal ja Soome festivalide eeskujul toimus 2003. aasta suvel esimene festival, mis algas harrastajate kontserdiga, sellele järgnes galakontsert ning viimasel festivalipäeval kontsert elava muusikaga, kus peaesinejaks oli Aladin Abbas Egiptusest, prantslanna Cécile Elzière’i esituses kõlas imekaunis „Aicha“ ning trumme mängisid Arno ja Kill. Õpetajate valiku tegime Turu festivalil kohatud õpetajate hulgast. Süürlanna Maral Saksamaalt, marokolanna Zahra Mujunen-Zarkouh ja Hannele Lindgren Soomest jätsid oma jälje meie harrastajate südamesse. Marali õpetatud trummikas on tänini mõne tantsurühma repertuaaris. Oluliseks külaliseks esimesel festivalil oli ka Egiptuse kaupmees Ahmed Khalil, kes pani aluse basaaridele nii kõhutantsupäevadel kui ka esimesel festivalil.

2006

Kui kõhutantsupäevade ja esimese festivali korraldajaks oli tantsustuudio Amrita, siis 2006. aastal sai loodud kultuuriühing Nordic Sun. Vahepeal käisime Irisega kogemusi omandamas ka Rootsis, kus festivali mastaabid olid teised, üritus kestis neli päeva ja maailmas tuntud õpetajate nimekiri festivalikavas oli pikk. Siiski ei õnnestunud meil veel kedagi neist tähtsatest Egiptuse staaridest Eestisse tuua. Leidsime interneti kaudu ühe taskukohase hinnaga Egiptuse õpetaja, kes oli rõõmsalt nõus andma palju kursusi ning väitis end kodus olevat kõigis neis stiilides, mida oskasime küsida. Jätan siinkohal tema nime nimetamata ja meenutan vaid lubadust, mida Irisega teineteisele andsime – enam kunagi ei too me festivalile õpetajat, kelle tunnis pole ise käinud. Sellegipoolest oli 2006.aasta festivalil palju häid kursusi, sest tunde olid andmas mitmed tuntud õpetajad Soomest.

Lisaks galakontserdile oli kavas etenduste õhtu. Suursündmus oli selleks festivaliks loodud tantsuetendus „My life. Moods“ /koreograaf P.R./, mille muusika kirjutas Soomes elav egiptlane Aladin Abbas, kes koos oma bändiga etenduses kaasa tegi. Õhtu teises pooles etendus soomlanna Heli Turuneni loodud tantsumuinasjutt „Kõrbeprintsess“, mida samuti saatis elav muusika.

2007

Sel aastal lisasime festivali programmi ka konkursi. Ümberkaudsetel festivalidel muutus see järjest populaarsemaks ja nii otsustasime ka meie proovida. Esimesel korral käisin ise rääkimas tantsuõpetajatega, et nad ikka osa võtaksid ja ka õpilasi osalema julgustaksid. Vähene huvi kasvas aastatega, kuid sellist osavõttu, nagu näiteks Lätis, või karmi võitlust, nagu võib näha Venemaa konkursitel, pole meie festivalidel olnud. Konkursi nimeks sai algul „Kõhutantsutähed“ ja motoks, et igaüks võib tähena särada. Alates 2007. aastast on nii festival kui ka konkursid toimunud Salme kultuurikeskuses, kus on suurepärane lava ja parimad heli- ja valgustehnikud/tehnika, tänu millele on konkursil osaledes võimalik ka harrastajatel end tõepoolest staarina tunda.

Eredaid elamusi

2008.aasta festival: Pille Roosi, Aida Nour, Irina Lisovskaja, Iris Frolov, Juliana Petersone, Khaled Mahmoud ja Asmahan

2008.aasta festival: Pille Roosi, Aida Nour, Irina Lisovskaja, Iris Frolov, Juliana Petersone, Khaled Mahmoud ja Asmahan

Kõik festivaliaastad on omal moel silma paistnud, kuid minu jaoks on meeldejäävaimad olnud aasta 2008, kus külalisteks olid Aida Nour, Asmahan ja Khaled Mahmoud, ning aasta 2013, mil meil oli õnn võõrustada üht minu jaoks kõige olulisemat inimest kõhutantsumaailmas – geniaalset koreograafi Yousry Sharifi.

Yousry Sharifi kursus 2013.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Yousry Sharifi kursus 2013.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Eredad mälestused on aastast 2012, kus minu isiklikuks tipphetkeks oli duett Magdy el Leisyga.

Pille Roosi ja Magdy el Leisy duett 2012.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Pille Roosi ja Magdy el Leisy duett 2012.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Samal aastal sai koos Irise ja Maarikaga sai tehtud üks vahva saidi ning Salme kultuurikeskuse laval kepsles rõõmus saidi-hobune. Hobuse tõi Iris kohvris Egiptusest kaasa. 🙂

2012.festivali korraldustiim saidi-võtmes: Pille Roosi, Iris Frolov ja Maarika Merirand. Foto: erakogu.

2012.festivali korraldustiim saidi-võtmes: Pille Roosi, Iris Frolov ja Maarika Merirand. Foto: erakogu.

Aastate tagant meenub veel üks erakordne etendus, mille taga oli põhjalik uurimistöö, mis kajastas idamaise tantsu ajalugu, ning mis kandis nime „Evolution“. Esitajateks Kaidi Udris, Eeben ja Aicha, kes moodustasid Müstika Maagilise Teatri.

Müstika Maagilise Teatri etendus "Evolution" 2007.aasta festivalil: Kaidi Udris, Eeben ja Berit Vill.

Müstika Maagilise Teatri etendus “Evolution” 2007.aasta festivalil: Kaidi Udris, Eeben ja Berit Vill.

Unistus

Minu unistuseks on olnud lisada festivali programmi piduõhtu bufeeõhtusöögiga, kus lisaks tantsunaudingutele oleks au sees idamaine kokakunst ning, mis kõige tähtsam, ka elav muusika. Soovisin, et Eesti tantsijatel oleks võimalus esineda Egiptuse orkestri saatel ning publikulgi oleks võimalus tantsupõrandal käia. Osaliselt täitus see unistus 2010. aasta festivalil, kus klubiõhtu külaliseks oli noor laulja Ahmed Elkhatib Egiptusest. Sel korral esines temaga koos Nastja, tänu kellele Ahmed meie festivalile sattus, ning tantsurõõmu jagus ka publikule.

Ahmed Elkhatip ja Nastja 2010.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Ahmed Elkhatip ja Nastja 2010.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Tegijad

Iris Frolov 2007.aasta konkurssi korraldamas. Foto: erakogu.

Iris Frolov 2007.aasta konkurssi korraldamas. Foto: erakogu.

Aegade algusest on olnud festivali korraldamas Iris Frolov ja alates teisest festivalist lõi kaasa ka Maarika Merirand, kes alustas vabatahtlikuna infolauas ning festivali kasvades võttis enda kanda järjest rohkem ülesandeid. Mõlemad on festivali korraldustiimis tänag

Maarika Merirand (Safran) 2013.aasta festivali lavatagustes. Foto: erakogu.

Maarika Merirand (Safran) 2013.aasta festivali lavatagustes. Foto: erakogu.

Miks tulla

Käies festivalidel ja kohtudes erinevate õpetajatega tekkis soov jagada seda erakordset tunnet, mille annab talent, loomingulisus ja professionaalsus. Püüdsime festivali korraldades tuua kodupublikuni maailma tippõpetajaid, et ka need, kel pole võimalust sõita kursustele väljapoole Eestit, saaksid kogeda sama. Nähes tantsijate säravaid silmi ja kuuldes nende tagasisidet usun, et see on õnnestunud.

Festival oli ja on jätkuvalt koht, kus hommikust hilisõhtuni võid olla tantsu sees. Sind ootavad tunnid– erakordsed õpetajad ja palju uusi kogemusi; basaarimelu – külluslikult kõike, mida hing ihaldab: kostüümid, ehted, muusika; harrastajate esinemised tundide vahel – palju ehedaid emotsioone ja tantsurõõmu; ning kõige krooniks õhtune galakontsert – tippartistid ja festivali õpetajad laval, professionaalsel tasemel koreograafiad ning just siin ja praegu sündinud tantsuimprovisatsioonid.

Kui oled harrastaja ja tuled festivalile, siis see küllus avardab su nägemust kõhutantsust ning annab mõnusa taustatunnetuse selle tantsustiiliga jätkamiseks. Seda kõike lisaks uutele tantsudele, mida kursustel õpid. 🙂

Meenutades festivale ja vaadates üle festivaliprogramme, olen õnnelik. Tunnen rõõmu kõigist neist aastatest, leides neist enamuse Eesti kõhutantsuõpetajatest, Läti, Leedu ja Soome tuntuimad koreograafid, õpetajaid kaugemalt Euroopast ning muidugi superstaarid USA-st ja Egiptusest!

Õnnelik Pille Roosi

Õnnelik Pille Roosi 🙂

Tänuga!
Pille Roosi

Advertisements

GALERII: Pille Roosi juubelikontsert

22. oktoobril tähistati Tallinnas Lindakivi kultuurikeskuses armastatud tantsuõpetaja ja koreograafi Pille Roosi 50. sünnipäeva suure juubelikontserdiga, mis pakkus palju üllatusi nii juubilarile kui ka publikule.

Kontserdile oli valitud Pille lemmikuid nii tema enda kui ka teiste koreograafide loomingust, näiteks Yousry Sharifi „Taniely“ või Aida Nouri „Barsha“. Eestist, Soomest ning Lätist pärit tantsijad esitasid klassikalist India tantsu bharatanatyam’it, millest sai 1984. aastal alguse ka Pille tantsukarjäär, flamenkot, eesti rahvatantsu ning muidugi idamaist tantsu, millesse Pille kõige rohkem panustanud on.

Idamaisele tantsule oli kontserdil pühendatud märkimisväärne osa – oli see ju tinglikult ka Eesti kõhutantsu juubel! 20 aasta eest oli just Pille see, kes esimesena Eestis idamaist tantsu õpetama hakkas. Nii kontserdilaval kui ka saalis oli palju tantsijaid, kes temaga selle pika tee kaasa käinud on.

Kui kogu kontserdi kava oli Pillele üllatuseks, kutsudes esile nii rõõmu, liigutuspisaraid kui ka ohtralt nostalgiat, siis oli ka juubilaril endal külalistele midagi erilist varuks. Tavapärase tantsunumbri asemel kutsus Pille endaga koos lavale oma kursusekaaslase Svea Söödi, et esitada nende omaloominguliste luuletuste saatel tantsuimprovisatsioone armastusest.

Meeleolukas kontsert lõppes traditsioonilise lõpuloo „Salam We Aleykumiga“, mida esitas terve lavatäis tantsijaid eesotsas Pillega.

Ta elu, ta armastus. II osa

Ruth Maria Roosi-Ott

 

Pille Roosi juubelikontsertPille Roosi nimi on tuttav kõigile idamaise tantsu harrastajatele Eestis. Pille kahe suure tantsuarmastuse – klassikalise India tantsu bharatanatyam’i ning idamaise tantsu – vahele mahub aga veel nii mõndagi huvitavat. Tants on olnud Pille elu ja armastus viimased 32 aastat. Tema 50 aasta juubeli eel meenutame nii minevikku kui vaatame ka tulevikku.

Loe I osa Pille Roosi tantsuteest siit.

Suurt rõõmu on Pillele valmistanud tantsuetenduste loomine. „Amritas oli üks kihvt aeg, kus me lisaks tundidele korraldamise klubiõhtuid. Naised panid end ilusti riidesse, toodi süüa, tantsiti ja jämmiti,“ valdab Pillet nostalgia. Põhiline hitt oli sel ajal Tarkani „Kiss Kiss“. „Sealt kasvas välja punt naisi, kellega tegime koos esimese kõhutantsuetenduse,“ meenutab Pille, kuidas sai alguse etendus „Haarem“, kus sultanit mängis Emil Rutiku ning haareminaisi Zahira tantsutrupi ning Amrita stuudio tantsijad. Muinasjutulise „Haaremi“ kõrval sündis mõne aja möödudes koostöös andeka muusiku Aladin Abbasega abstraktsem etendus „My life. Moods“. Aladinist rääkides lisab Pille unistavalt: „Üks minu suuremaid ning erilisemaid tantsuelamusi on seotud just Aladin Abbasega, kelle laulu saatel mul tantsida võimalik oli. See oli suur pingutus ning andis mulle emotsionaalselt väga palju!“ Kolmandaks lavastas Pille kontsertetenduse „Kingitus raehärrale“, mis Raekoja platsil keskaja päevade raames ette kanti. „Ka see oli väga tore ettevõtmine ning andis võimaluse lavale tulla suurel hulgal tantsijatel,“ meenutab ta etendust, kus raehärrale kingiti palju erinevaid tantse Araabiamaade eri nurkadest.

Pille juubeliaastal on oodata suisa mitut uut lavastust: juba sel sügisel tuleb välja etendus „Mu elu, mu armastus“, kus omavahel põimuvad tema enda loodud luule ja tants. Esmaettekanne toimub 28. oktoobril Jõhvi kontserdimajas, järgmine aga juba 3. novembril Kumu auditooriumis. See etendus on praegu Pille jaoks number üks, seletab ta, sõnades, et tal on hea meel jagada inimestega seda tunnet, mis on tegelikult elus kõige tähtsam. Koreograafias põimuvad idamaine ja vabatants. Kevadeks on tal aga plaanis midagi suurt just kõhutantsijatele: üks uus etendus. Selle sisu jääb hetkel veel saladuseks, ent kõik osalemishuvilised on oodatud Pillele kirjutama aadressil pille.roosi@gmail.com. Ettevalmistuskursused etenduse jaoks saavad toimuma läbi kogu hooaja.

Loetud päevad enne Pille 50. sünnipäeva ootame aga kõiki tema juubelile pühendatud kontserdile, mille kavas on talle armsad tantsustiilid ning tema loodud koreograafiad läbi aegade. Üles astuvad tantsurühmad Eestist, Soomest ja Lätist. Kontsert toimub 22. oktoobril 2016 kl 19.00 Lindakivi kultuurikeskuses. Piletid saadaval Piletilevis.

Mis köidab Pillet..

.. India tantsu juures: „Seal on kõige olulisem harmooniline tervik, mille moodustavad füüsiline pool, kus on nii staatika kui ka dünaamika, emotsionaalne pool, mis annab kogu tunnete skaala, ja sakraalne pool, mis puudutab hinge.“

.. flamenko juures: „Seal on oluline jäägitu emotsioonide väljavalamine. Flamenkos on selline termin nagu duende, mis tähendabki emotsioonidesse sügavuti minekut.“

.. kõhutantsu juures: „Seal on oluline selline ürgne naiselik jõud. See, et läbi kõhutantsu olen saanud õpetada naisi oma keha armastama, et kõhutantsuga tegeledes olen kogenud kõige suuremat loomingulist naudingut. Tohutut loomingulist energiat ja vabadust. Kõhutantsus on minu jaoks oluline improvisatsiooniline vabadus, sest selle põhiolemus on improvisatsiooniline, see lubab muusikale vabalt järgneda.“

Ta elu, ta armastus, I osa

Ruth Maria Roosi-Ott

Pille Roosi nimi on tuttav kõigile idamaise tantsu harrastajatele Eestis. Pille kahe suure tantsuarmastuse – klassikalise India tantsu bharatanatyam’i ning idamaise tantsu – vahele mahub aga veel nii mõndagi huvitavat. Tants on olnud Pille elu ja armastus viimased 32 aastat. Tema 50 aasta juubeli eel meenutame nii minevikku kui vaatame ka tulevikku.

Pille tantsukarjäär algas meie kõigiga sarnaselt: lasteaia jõulupeol lumehelbekeste tantsu esitades. Sellest eredamalt mäletab ta siiski moldaavia tantsu, mida valiti ette kandma just Pille koos ühe sõbrannaga. „Sellest tantsust mäletan ma tõepoolest isegi mõningaid samme,” mõtiskleb Pille, lisades muiates, et kostüümiga käis kaasas lint, mille külge kinnitatud tutid kõrvad ära peitsid. Pärast lavadebüüti lasteaias jäi väikese Pille karjäär soiku. „Teises klassis käidi meil küll koolis lapsi iluvõimlemisrühma valimas ja sinna ma ka sain, kuid ühtegi tantsurühma ma ei kuulunud,“ meenutab ta.

Tantsimisega tegi ta algust alles 17-aastasena pärast keskkooli lõppu 1984. aastal. Klassikaline India tants bharatanatyam oligi esimene tantsustiil, mida Pille õppima asus. Seegi oli pealtnäha juhus – ehkki ta armastas kinos jooksnud Bollywoodi filme, oli tema südamesooviks õppida hoopis india moodi laulma. „Piniseva häälega,“ selgitab Pille, kes pidas tantsu ka toredaks, ent mitte nii tähelepanuväärseks. India laulu aga siinkandis ei õpetatud, mistõttu suundus Pille tantsutundi, kuhu sugulane Külli Roosi teda kutsus. Kombineerides tantsuliigutusi filmist „Ali Baba ja 40 röövlit“ ning proovitunnis õpitust, läbis ta katsed ning pääses Irina Jankevitši India tantsu rühma. Kaks aastat hiljem kavandas Irina Eestist lahkumist ning valis stuudio järgmiseks õpetajaks Pille. Pärast individuaalset ettevalmistust alustas Pille juba 1986. aasta sügisel Irina tundide asendamist, et 1987. aasta jaanuarist õpetamine täielikult üle võtta. See tähendab, et lisaks 50. sünnipäevale tähistab Pille tänavu sügisel ka õpetamise 30 aasta juubelit.

1986. aasta sügisel alustas Pille õpinguid toonases Tallinna Pedagoogilises Instituudis (tänane Tallinna Ülikool). Sisseastumiseksamid kujunesid parajaks seikluseks, kuid peamine oli tulemus: vastu võetud hindega „viis“ ning esimene koreograafia loomise kogemus omandatud. Kohe aasta alguses said kõik, kes varem eesti rahvatantsuga tegelenud polnud, tungiva soovituse liituda peda rühmaga. Pillele aga sattus kehv partner. „See on minu needus,“ arvab Pille. „Olen alati unistanud heast tantsupartnerist, kuid teda ei ole minu teele sattunud.“ Peagi kutsus aga kursaõde teda Leigaritesse, kus tegeleti tol ajal haruldase folkloorse tantsuga – eesti rahvatants traditsioonilisel, mitte kujundatud kujul. 1986. aasta lõpust kuni 1988. aasta sügiseni kuuluski Pille Leigarite koosseisu. Sel ajal oli juhendajaks legendaarne Kristjan Torop. Pärast Leigaritest lahkumist jäi rahvatants Pillest kaugele. Uuesti alustas ta alles 2012. aastal, mil liitus oma rõõmuks Ida-Virumaal harrastajate rahvatantsurühmaga Virvet.

Ülikooli lõpetas Pille 1991. aastal, mil talle sündis ka teine laps. Vahepeal oli Eestisse jõudnud uus ja huvitav tantsustiil: flamenko. 1992. aasta sügisel alustas Pille õpinguid Lehti Kostabi ja Claudia Ševtšenko käe all. Kirglik tants köitis Pillet ning aktiivselt tantsis ta selles rühmas kaks aastat, kuni Amrita stuudio 10. sünnipäeva korraldamine kogu ta aja võttis ning muud tegemised kõrvale jäid. Hiljem jätkas ta siiski juhuslikes tundides ning kursustel käimist. 1996. aastal kutsus Evi Pihla Pille oma flamenkoagentuuri algajate rühma õpetajaks. Siis kohtus Pille soomlanna Kaari Martiniga, kes tema flamenkoelus suurt rolli mängima sai. „Peagi hakkasin algajate tunde läbi viima hoopis Amrita stuudios. See oli flamenko osas intensiivne aeg – täiendasin end pidevalt kursustel Soomes, aga kutsusin õpetajaid ka Eestisse,“ meenutab Pille pühendumist hispaania rütmidele.

Idamaine tants, mis andis Pillele suure loomingulise vabaduse, jõudis tema ellu 1996. aastal, kui Kalevi spordiseltsi direktor kutsus teda võimlemisklubisse Piruett kõhutantsutunde andma. „Eestis oli see stiil veel täiesti tundmatu ning koos õpetamiskutsega pisteti mulle pihku Soomest pärit videomaterjalid,“ muheleb Pille kõhutantsu algusaegu meenutades. „Esimestes tundides segasin kõhutantsuvideote ning India päritolu tantsude materjali, nimetasin selle idamaiseks tantsuks.“ Materjali kogunedes hakkasid tunnid aina enam meile tuttava kõhutantsu nägu minema. 1997. aastal läks Pille juba Soome eratunde võtma ning lähiaastatel algas koostöö Turu kõhutantsufestivaliga. Peagi kolis Pille kõhutantsuga üle Amrita stuudiosse, Pirueti tunnid andis aga üle oma õpilasele Irisele. Tekkisid ka teised Pille käe alt välja kasvanud õpetajate rühmad üle Eesti. Peagi loodi Eesti esimene kõhutantsutrupp Zahira, mille lugu on siingi väljaandes põhjalikult kajastatud. Turu festivalist inspireerituna alustas Pille 90ndate lõpus kõhutantsupäevade korraldamisega, millest 2003. aastaks kasvas välja rahvusvaheline idamaise tantsu festival.

II osas räägime Pille lavastatud tantsuetendustest, juubeliaasta plaanidest ning muust.

22.oktoobril toimub Lindakivi kultuurikeskuses Pille juubelile pühendatud tantsukontsert. Täpsem info kontserdi ja piletite kohta siit.

Ilus nimi – Alhambra

Riina Aro

Alhambra. Fotograaf Rein Aro.

Alhambra. Fotograaf Rein Aro.

Alhambra on grupp tantsijad, kelle süda kuulub kõhutantsule, aga nad oskavad ka mustlastantsu ja mitmesuguseid fusione. Need tublid naised alustasid aastatel 2006—2008 ja väike tantsugrupp ei kandnud veel nime Alhambra, vaid oli lihtsalt Nõmme Kultuurikeskuse kõhutantsijad. Teine grupp on need, kes tulid Nõmmele tantsima järgnevatel aastatel ja kelle lemmikuks on kõhutantsu kõrval kujunenud mustlastants ja hispaania fusion. Ja kolmas grupp – seeniorid, minu põlvkonnakaaslased, minu sõbrannad. Nemad tantsivad kõike rõõmuga ja on tänulikud, et suudavad. Ja muidugi, nad ka oskavad.

Hea tava on ära rääkida, kuidas kõik algas ja mis sai edasi.

Selles eas, mil teismelised neiud endale tantsumaailmas stiili, koha ja õpetaja valivad, hakkasin mina koolimaja saalis õpetaja Nelli Uustalu käe all vene, ukraina, moldaavia, gruusia jm. tolleaegse NSV Liidu rahvaste tantse, aga ka ungari, rumeenia, poola ja muid nn sotsdemi tantse õppima. Treeninguks olid klassikalise balleti harjutused pehmetes sussides, stange asemel kahe ülestikku tõstetud tooli seljatugi. Oli aasta 1957. Niisugust sõna nagu kõhutants polnud eales kuulnudki.

Alhambra tantsimas Riina Remmelga hispaania fusion.koreograafiat Azul. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Riina Remmelga hispaania fusion.koreograafiat Azul. Foto: Rein Aro.

Aga siiski, ei puudunud ka Idamaa. Minu eriliselt armastatud õpetaja Nelli tõi Kesk-Aasia kursustelt kaasa tadžiki tantsu Natiljar! Kostüümid olid idamaised: haaremipüksid, seljas poolde säärde ulatuv varrukatega kuub, peas tübeteika. Jalgadel oli selles tantsus vähe tööd, aga käte, pea ja eriti silmadega nägime kurja vaeva.

Tantsugruppe hakkasin juhendama 1963. aastal tudengina stipile lisaraha tegemiseks. Peamine stiil minu aastakümneid kestnud tantsuõpetajapraktikas on olnud eesti lavarahvatants. 1977 asutatud neiduderühmale õpetasin ka vabariikliku tantsupeo kavas olnud tadžiki tantsu Zang ja hiljem Buhaara tantsu rätikuga, mille koreograaf oli tatarlanna Nailja Kraan.

Ajad muutusid ja ühel kevadisel märtsikuupäeval lugesin ajalehest, mis on kõhutants ja kus seda õppida saab. Suundusin Pärnu mnt. 69, kus tegutses stuudio nimega La Ronda. Esimene kord oli kohutav! Ma ei saanud üldse aru, mida pean tegema. Kuidas on võimalik end niisugusel viisil liigutada? Puusi veel kuidagi, aga rinnaringid! Kõhulained!? Ja mis nippidega nende järgnevust meeles pidada?

160Olin üheaegselt rabatud ja masendatud, aga ka lummatud ja otsekui nõiutud nii muusikast kui sellest, mida nägin tegevat nii õpetaja Mari-Liisi kui ka viit noort neidu selles peeglitega saalis. Aga tundsin oma hinges, et sellest tantsust ma enam iialgi lahti lasta ei suuda ega tahagi.

Sügisest hakkas samas saalis tööle stuudio Amrita. Minust sai Pille Roosi õpilane, Liina Remmelgi, Mai Suvi ja Iris Frolovi õpilane. Eriliseks toeks oli mulle tol ajal nooruke Berit Vill, kellega mul oli ühine kodutee. Oi, kuidas ma kodus pusisin, just nimelt pusisin, et midagigi välja tuleks.

Alhambra tantsimas Riina Aro trummisoolot. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Riina Aro trummisoolot. Foto: Rein Aro.

Ja siis tuli mul mõte, et mis ma ikka kodus üksi harjutan, ma võiksin ju seda teha koos mõne omavanuse sõbrannaga varahommikuti stuudios peegli ees. Pille oli nõus. Minu kutse peale tuli kokku 9 üheealist prouat. „Nii palju!“ hõiskas Iris. Sellel päeval sai alguse minu kõhutantsuÕPETAJA elu, mistõttu julgesin aastal 2006 pakkuda end Nõmme Kultuurikeskusesse kõhutantsuõpetajaks, ja seda kõigile huvilistele, ka neile, kes minu tütre või tütretütre eakaaslased. Tunde andsin esimesel aastal ruumide nappusel ainult 2 korda nädalas hommikuti. Teisel aastal õnnestus saada 2 tundi ka õhtuti, aga ilma peegliteta väikeses saalis. Kolmandal aastal paigutati minu soovil (pealekäimisel) selle saali seinale ka peeglid. Palju tantshuvilisi tuli juurde, õnnestus saada lisaks veel kaks aega, et 2.-3nda ja esimese aasta tantsijaid õpetada eraldi. .

Alhambra tantsimas Anu Toivoneni tangofusion koreograafiat. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Anu Toivoneni tango-fusion koreograafiat. Foto: Rein Aro.

Seenioritega tantsisime Amritas ikka edasi, aastal 2007. õnnestus konkursil „Kõhutantsutähed“ võita gruppide arvestuses 1. koht. Esitasime folkloorse Berberi tantsu, mille koreograafiks Zahra Mujunen. Arvatakse, et selle üliootamatu õnnestumise põhjustas tantsijate eriline hingeseisund – tänulikkus, et aitäh, saatus, et oled meile andnud tervist ja jõudu ning võimaluse veel kord laval olla. Hingeseisund on tõepoolest väga oluline, aga suudab publikut veenda vaid siis, kui oled iga liigutust, iga liigutuste kooslust, iga koreograafilist lauset miljon korda harjutanud, miljon korda endast läbi lasknud, miljon korda füüsiliselt lahti mõtestanud. Ainult siis sünnib enesestmõistetav ühtlus, sünkroonsus, mida vaadates ei tohi aga neid „miljoneid kordi“ keegi märgata.

Kahjuks lõpetas Amrita kõhutantsustuudio oma tegevuse. Kutsusin seeniorid Nõmmele harjutama. Meeldiv oli kogeda, et põlvkondade vahe ja erinevus kedagi ei ehmatanudki, Kevadel 2009 lubas Nõmme Kultuurikeskus kõhutantsijail esineda iseseisva kontserdiga, kui suudame omaenda tantsudega tunniajase programmi ära teha. Vahelduseks soovitati kutsuda üks külalisgrupp ja üks külalissolist.

Alhambra tantsimas Liina Remmelga mustlastantsu Vanjonok. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Liina Remmelga mustlastantsu Vanjonok. Foto: Rein Aro.

Mõistsin, et esialgu pensioniea meelelahutusena tundunud hobist on saanud vastutus. See sundis end pidevalt täiendama, aastate lisandumisest hoolimata end vormis hoidma, otsima ja õppima uusi koreograafiaid. Kahjuks pole saatus mind ennast õnnistanud koreograafilise mõtte palangutega, mistõttu olen õigemaks pidanud ikka juba end tõestanud ja tunnustatud koreograafide loomingu õpetamist.

Oluliseks olen pidanud stiilide mitmekesistamist. Olen püüdnud igaks kevadkontserdiks hooaja jooksul ikka uue repertuaari õpetada, sest Nõmme publik on üsnagi stabiilne ja tuleb kontserdile vaid siis, kui loodab näha midagi uut.

Kevadel 2014  sain hakkama julgustükiga, et võtsin setuainelise eesti tantsu „Kellel üle, see ütelgu“ ja tegin ümber kõhutantsuks. See oli ju minu enda koreograafia, võisin sellega teha, mida heaks arvasin, kelleltki luba küsimata. Rahvale meeldis.

Alhambra tantsimas Iris Frolovi samba-fusionit. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Iris Frolovi samba-fusionit. Foto: Rein Aro.

Kevadkontserdid (ca 16–17 oma tantsu), viimastel aatatel ka sügisesed korduskontserdid on Alhambra elu suursündmused, aga lisaks nendele oleme esinenud rõõmuga ka sõprade juures – Arrakise talve-ja kevadkontserdil, Jõululaatadel, Rohelise Värava Tänaval, erinevatel Nõmme Kevade ja Nõmme KK üritustel. Oodatud on iga-aastane vabariiklik Idamaa tantsu kontsert. Olen õpetanud aastate jooksul palju Pille Roosi, Liina Remmelgi, Iris Frolovi ja Kaidi Udrise loomingut. Suur tänu neile kõigile! Kuid eriline koht minu kõhutantsualaste teadmiste avardamisel ja laiendamisel on olnud just Kaidi Udrisel.

Suur tänu Nõmme Kultuurikeskusele hoolitsuse ja toetava suhtumise eest! Ka Alhambra pedagoogiline tagala on tugev: iga päev on Ulrike, Heli või Marje valmis tunni ära tegema, ja mitte ainult tunni, ka terve kontserdi paika panema, nagu juhtus aastal 2014, kui kogu aprillikuu põdesin. Jõudu ja tervist teile, armsad tantsijad!

Kalli-kalli!

Tantsides loob naine ennast

Raida Stuudio

Natalija Mettus

Natalija Mettus

Natalija Mettus. Foto: Essenija Javorovskaja

Oli soe augustikuu õhtu. Istusime sõbrannadega suvekohvikus kohvitassi taga. Sõbrannad jagasid möödunud suve muljeid ja edaspidise elu plaane. Mina aga elasin hiljuti abielulahutuse üle, olin pisut depressiivses meeleolus ja ei teadnud, kuidas täita tekkinud tühjust oma hinges ja elus. Siis keegi ütles: “See ei ole veel midagi! Me kavatseme  kõhutantsutrenni minna!“

„Kõhutantsutrenni? On alles uudis! Pole varem sellest midagi kuulnud! Kas Tallinnas saab õppida kõhutantsu? Ilmtingimata tahan seda näha ja proovida!“ Ausalt öelda, ma ei olnud kunagi käinud ei Türgis ega Egiptuses, seepärast mul polnud aimugi, kuidas see kõik võiks välja näha. Aga sõna „kõhutants“ meeldis mulle väga ja äratas uudishimu… Nii juhtuski, et 2004.a sattusin stuudiosse ART MOD, kus esimese pooleaasta jooksul oli mu õpetajaks Jelena Igolkina. Müntide kõla ja idamaise muusika võluvad helid vallutasid minu südame. Sellest ajast sain idamaise tantsu pantvangiks. Tahtsin rohkem teada saada.

Stuudio Raida Salme Kultuurikeskuses

Stuudio Raida Salme Kultuurikeskuses. Foto: erakogu.

Nii tulingi stuudiosse Amrita, kus minu õpetajateks olid Pille Roosi ja Liina Remmelg. Ja siis pikkadeks aastateks sai minu õpetajaks Maria Kalinina Aleksandria tantsustuudios. Aegamööda tekkisid ühiprojektid, nagu duett Aleksandria, esinemistega erinevatel temaatilistel üritustel ja festivalidel. Oli väga suur soov täiendada oma teadmisi uute liigutustega ja koreograafiatega. Siis minu ellu tulid kuulsad õpetajad: Eeben (Eesti), Iris Frolov (Eesti), Karine Paranjants (Läti), Yallar (Läti), Orit Maftsir (Iisrael) Khaled Mahmoud (Egiptus), Nour (Egiptus), Azad Kaan (Türgi), Silvia Brazzoli (Itaalia), Zahra Mujunen (Soome), Mercedes Nieto (Ungari), Alla Kushnir (Ukraina), Alexei Rjaboshapka (Ukraina), Outi (Soome), Joana Saahira (Egiptus) ja teised…

Stuudio Raida Männi pargis 2014

Stuudio Raida Idamaade kultuuride ja võitluskunstide festivalil 2014. Foto: erakogu.

Nüüd tuli aeg jagada oma oskusi teistega: 2009a. loodi Raida stuudio. Tantsustuudio loomise idee tugines sellele, et õppida armastama oma keha sellisena, nagu ta on, et igas vanuses ja iga kehaehitusega naine saaks ennast tunda natuke jumalannana, natuke kuningannana ja olla uhke selle üle, et ta on Naine! Mõned aga lihtsalt tulevad peale väsitavat tööpäeva stressi maandama ja idamaise muusika saatel liigutama. Üheks teguriks naisenergia tõstmiseks ongi idamaise tantsuga tegelemine või loomingulise kunsti tegevus.. Tantsides loob naine ennast. Tantsides saab edastada oma emotsioone, unustada päevaprobleemid ja ebameeldivused.

Raida Stuudio Müstika Tantsustuudios

Raida Stuudio Müstika Tantsustuudios. Foto: Vallo Jõeorg.

Raida stuudio eesmärgiks on tugevdada tervist ja saada naiselikuks. Gruppide koosseis on aga erinev. Mõned läksid lapsehoolduspuhkusele, nende asemele asusid algajad. Sellepärast on tase erinev, aga tundides ei igavle mitte keegi. Praegusel momendil on kõige noorem tantsija 20 aastat vana ja kõige eakam on 59. Loomingulised tegevused suurendavad naisenergetikat. See ongi Raida tantsijate eesmärk.

Raida stuudio Salme Kultuurikeskuses 2015. Foto: erakogu.

Raida stuudio Salme Kultuurikeskuses 2015. Foto: erakogu.

Hiljuti hakkasid õpilased tundma huvi tantsukostüümide valmistamise vastu. Ja see on rõõmustav! Sügiskontsertidel Müstikas ja Aleksandrias esinesid Raida õpilased juba oma kätega õmmeldud kostüümides. Punastes kostüümides punaste sallidega tantsijad olid väga efektsed. Viimasena astusime üles kevadkontserdil Salme Kultuurikeskuses, milleks naised õmblesid ise kostüümid saidi tantsu jaoks.