Ta elu, ta armastus. II osa

Ruth Maria Roosi-Ott

 

Pille Roosi juubelikontsertPille Roosi nimi on tuttav kõigile idamaise tantsu harrastajatele Eestis. Pille kahe suure tantsuarmastuse – klassikalise India tantsu bharatanatyam’i ning idamaise tantsu – vahele mahub aga veel nii mõndagi huvitavat. Tants on olnud Pille elu ja armastus viimased 32 aastat. Tema 50 aasta juubeli eel meenutame nii minevikku kui vaatame ka tulevikku.

Loe I osa Pille Roosi tantsuteest siit.

Suurt rõõmu on Pillele valmistanud tantsuetenduste loomine. „Amritas oli üks kihvt aeg, kus me lisaks tundidele korraldamise klubiõhtuid. Naised panid end ilusti riidesse, toodi süüa, tantsiti ja jämmiti,“ valdab Pillet nostalgia. Põhiline hitt oli sel ajal Tarkani „Kiss Kiss“. „Sealt kasvas välja punt naisi, kellega tegime koos esimese kõhutantsuetenduse,“ meenutab Pille, kuidas sai alguse etendus „Haarem“, kus sultanit mängis Emil Rutiku ning haareminaisi Zahira tantsutrupi ning Amrita stuudio tantsijad. Muinasjutulise „Haaremi“ kõrval sündis mõne aja möödudes koostöös andeka muusiku Aladin Abbasega abstraktsem etendus „My life. Moods“. Aladinist rääkides lisab Pille unistavalt: „Üks minu suuremaid ning erilisemaid tantsuelamusi on seotud just Aladin Abbasega, kelle laulu saatel mul tantsida võimalik oli. See oli suur pingutus ning andis mulle emotsionaalselt väga palju!“ Kolmandaks lavastas Pille kontsertetenduse „Kingitus raehärrale“, mis Raekoja platsil keskaja päevade raames ette kanti. „Ka see oli väga tore ettevõtmine ning andis võimaluse lavale tulla suurel hulgal tantsijatel,“ meenutab ta etendust, kus raehärrale kingiti palju erinevaid tantse Araabiamaade eri nurkadest.

Pille juubeliaastal on oodata suisa mitut uut lavastust: juba sel sügisel tuleb välja etendus „Mu elu, mu armastus“, kus omavahel põimuvad tema enda loodud luule ja tants. Esmaettekanne toimub 28. oktoobril Jõhvi kontserdimajas, järgmine aga juba 3. novembril Kumu auditooriumis. See etendus on praegu Pille jaoks number üks, seletab ta, sõnades, et tal on hea meel jagada inimestega seda tunnet, mis on tegelikult elus kõige tähtsam. Koreograafias põimuvad idamaine ja vabatants. Kevadeks on tal aga plaanis midagi suurt just kõhutantsijatele: üks uus etendus. Selle sisu jääb hetkel veel saladuseks, ent kõik osalemishuvilised on oodatud Pillele kirjutama aadressil pille.roosi@gmail.com. Ettevalmistuskursused etenduse jaoks saavad toimuma läbi kogu hooaja.

Loetud päevad enne Pille 50. sünnipäeva ootame aga kõiki tema juubelile pühendatud kontserdile, mille kavas on talle armsad tantsustiilid ning tema loodud koreograafiad läbi aegade. Üles astuvad tantsurühmad Eestist, Soomest ja Lätist. Kontsert toimub 22. oktoobril 2016 kl 19.00 Lindakivi kultuurikeskuses. Piletid saadaval Piletilevis.

Mis köidab Pillet..

.. India tantsu juures: „Seal on kõige olulisem harmooniline tervik, mille moodustavad füüsiline pool, kus on nii staatika kui ka dünaamika, emotsionaalne pool, mis annab kogu tunnete skaala, ja sakraalne pool, mis puudutab hinge.“

.. flamenko juures: „Seal on oluline jäägitu emotsioonide väljavalamine. Flamenkos on selline termin nagu duende, mis tähendabki emotsioonidesse sügavuti minekut.“

.. kõhutantsu juures: „Seal on oluline selline ürgne naiselik jõud. See, et läbi kõhutantsu olen saanud õpetada naisi oma keha armastama, et kõhutantsuga tegeledes olen kogenud kõige suuremat loomingulist naudingut. Tohutut loomingulist energiat ja vabadust. Kõhutantsus on minu jaoks oluline improvisatsiooniline vabadus, sest selle põhiolemus on improvisatsiooniline, see lubab muusikale vabalt järgneda.“

Advertisements

Ta elu, ta armastus, I osa

Ruth Maria Roosi-Ott

Pille Roosi nimi on tuttav kõigile idamaise tantsu harrastajatele Eestis. Pille kahe suure tantsuarmastuse – klassikalise India tantsu bharatanatyam’i ning idamaise tantsu – vahele mahub aga veel nii mõndagi huvitavat. Tants on olnud Pille elu ja armastus viimased 32 aastat. Tema 50 aasta juubeli eel meenutame nii minevikku kui vaatame ka tulevikku.

Pille tantsukarjäär algas meie kõigiga sarnaselt: lasteaia jõulupeol lumehelbekeste tantsu esitades. Sellest eredamalt mäletab ta siiski moldaavia tantsu, mida valiti ette kandma just Pille koos ühe sõbrannaga. „Sellest tantsust mäletan ma tõepoolest isegi mõningaid samme,” mõtiskleb Pille, lisades muiates, et kostüümiga käis kaasas lint, mille külge kinnitatud tutid kõrvad ära peitsid. Pärast lavadebüüti lasteaias jäi väikese Pille karjäär soiku. „Teises klassis käidi meil küll koolis lapsi iluvõimlemisrühma valimas ja sinna ma ka sain, kuid ühtegi tantsurühma ma ei kuulunud,“ meenutab ta.

Tantsimisega tegi ta algust alles 17-aastasena pärast keskkooli lõppu 1984. aastal. Klassikaline India tants bharatanatyam oligi esimene tantsustiil, mida Pille õppima asus. Seegi oli pealtnäha juhus – ehkki ta armastas kinos jooksnud Bollywoodi filme, oli tema südamesooviks õppida hoopis india moodi laulma. „Piniseva häälega,“ selgitab Pille, kes pidas tantsu ka toredaks, ent mitte nii tähelepanuväärseks. India laulu aga siinkandis ei õpetatud, mistõttu suundus Pille tantsutundi, kuhu sugulane Külli Roosi teda kutsus. Kombineerides tantsuliigutusi filmist „Ali Baba ja 40 röövlit“ ning proovitunnis õpitust, läbis ta katsed ning pääses Irina Jankevitši India tantsu rühma. Kaks aastat hiljem kavandas Irina Eestist lahkumist ning valis stuudio järgmiseks õpetajaks Pille. Pärast individuaalset ettevalmistust alustas Pille juba 1986. aasta sügisel Irina tundide asendamist, et 1987. aasta jaanuarist õpetamine täielikult üle võtta. See tähendab, et lisaks 50. sünnipäevale tähistab Pille tänavu sügisel ka õpetamise 30 aasta juubelit.

1986. aasta sügisel alustas Pille õpinguid toonases Tallinna Pedagoogilises Instituudis (tänane Tallinna Ülikool). Sisseastumiseksamid kujunesid parajaks seikluseks, kuid peamine oli tulemus: vastu võetud hindega „viis“ ning esimene koreograafia loomise kogemus omandatud. Kohe aasta alguses said kõik, kes varem eesti rahvatantsuga tegelenud polnud, tungiva soovituse liituda peda rühmaga. Pillele aga sattus kehv partner. „See on minu needus,“ arvab Pille. „Olen alati unistanud heast tantsupartnerist, kuid teda ei ole minu teele sattunud.“ Peagi kutsus aga kursaõde teda Leigaritesse, kus tegeleti tol ajal haruldase folkloorse tantsuga – eesti rahvatants traditsioonilisel, mitte kujundatud kujul. 1986. aasta lõpust kuni 1988. aasta sügiseni kuuluski Pille Leigarite koosseisu. Sel ajal oli juhendajaks legendaarne Kristjan Torop. Pärast Leigaritest lahkumist jäi rahvatants Pillest kaugele. Uuesti alustas ta alles 2012. aastal, mil liitus oma rõõmuks Ida-Virumaal harrastajate rahvatantsurühmaga Virvet.

Ülikooli lõpetas Pille 1991. aastal, mil talle sündis ka teine laps. Vahepeal oli Eestisse jõudnud uus ja huvitav tantsustiil: flamenko. 1992. aasta sügisel alustas Pille õpinguid Lehti Kostabi ja Claudia Ševtšenko käe all. Kirglik tants köitis Pillet ning aktiivselt tantsis ta selles rühmas kaks aastat, kuni Amrita stuudio 10. sünnipäeva korraldamine kogu ta aja võttis ning muud tegemised kõrvale jäid. Hiljem jätkas ta siiski juhuslikes tundides ning kursustel käimist. 1996. aastal kutsus Evi Pihla Pille oma flamenkoagentuuri algajate rühma õpetajaks. Siis kohtus Pille soomlanna Kaari Martiniga, kes tema flamenkoelus suurt rolli mängima sai. „Peagi hakkasin algajate tunde läbi viima hoopis Amrita stuudios. See oli flamenko osas intensiivne aeg – täiendasin end pidevalt kursustel Soomes, aga kutsusin õpetajaid ka Eestisse,“ meenutab Pille pühendumist hispaania rütmidele.

Idamaine tants, mis andis Pillele suure loomingulise vabaduse, jõudis tema ellu 1996. aastal, kui Kalevi spordiseltsi direktor kutsus teda võimlemisklubisse Piruett kõhutantsutunde andma. „Eestis oli see stiil veel täiesti tundmatu ning koos õpetamiskutsega pisteti mulle pihku Soomest pärit videomaterjalid,“ muheleb Pille kõhutantsu algusaegu meenutades. „Esimestes tundides segasin kõhutantsuvideote ning India päritolu tantsude materjali, nimetasin selle idamaiseks tantsuks.“ Materjali kogunedes hakkasid tunnid aina enam meile tuttava kõhutantsu nägu minema. 1997. aastal läks Pille juba Soome eratunde võtma ning lähiaastatel algas koostöö Turu kõhutantsufestivaliga. Peagi kolis Pille kõhutantsuga üle Amrita stuudiosse, Pirueti tunnid andis aga üle oma õpilasele Irisele. Tekkisid ka teised Pille käe alt välja kasvanud õpetajate rühmad üle Eesti. Peagi loodi Eesti esimene kõhutantsutrupp Zahira, mille lugu on siingi väljaandes põhjalikult kajastatud. Turu festivalist inspireerituna alustas Pille 90ndate lõpus kõhutantsupäevade korraldamisega, millest 2003. aastaks kasvas välja rahvusvaheline idamaise tantsu festival.

II osas räägime Pille lavastatud tantsuetendustest, juubeliaasta plaanidest ning muust.

22.oktoobril toimub Lindakivi kultuurikeskuses Pille juubelile pühendatud tantsukontsert. Täpsem info kontserdi ja piletite kohta siit.

“Me olime nii ilusad ja hõljuvad”

Tantsutrupp Zahira lugu, 1.osa

Safran

Tantsutrupp Zahira logo

Tantsutrupp Zahira logo

Zahira on Eesti vanim tegutsev professionaalne idamaise tantsu trupp, mille tuumiku moodustavad Iris Frolov, Liina Remmelg ja Ulvi. Oma pea 20-aastase tantsuteekonna jooksul on Zahira repertuaari kuulunud nii kõhutants, mustlastants, show– ja vintagetantsud, bollywood ja palju muud. Trupi koosseisus on tantsinud üle 20 tantsija ning trupi liikmed on esinenud ja õpetanud nii Eestis kui välismaal. Antud artiklitesari uurib, kuidas see kõik alguse sai ning milliseid seikluseid Zahira kogenud on.

Tantsutrupp Zahira. Foto: Jaan Priisalu.

Tantsutrupp Zahira tuumikkoosseis. Foto: Jaan Priisalu.

Kõik teed algavad Pille Roosist

Nagu paljud lood eesti kõhutantsumaailmas, saab ka Zahira ajalugu alguse Pille Roosist, kelle india tantsu trennides Iris ja Ulvi käisid. Pille kutsus 1996.aastal Irise Eesti esimesele kõhutantsukursusele, aga Iris tundis, et sel korral talle idamaine tants ei sobinud. Vaimustus idamaise tantsu vastu tuli hoopiski läbi flamenko, millega tegelesid nii Iris, Ulvi kui Liina. Nimelt sattus etenduses “Don Juan ehk armastus geomeetria vastu” Irisele araabia tantsijanna roll, mis sobis talle kui valatult.

“Kolme trenniga sai ilusasti kõhutantsu selgeks”

Iris ja Ulvi esimestes trupikostüümides.

Zahira esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Üsna pea peale idamaise tantsuga alustamist asus Iris võimlemisklubis Piruett trenne andma. Ning üsna pea peale seda tuli tal oma õpilastega suures Kalevi võimlemishallis esineda. Liina oli veidi juba Irise trennides käinud, ent suure lava jaoks jäi esinejaid siiski väheks. Nii kaasati lisajõuna Ulvit, kes kolme trenniga kõhutantsu “selgeks” sai. Tol ajal ei olnud lihtsalt siinses kõhutantsumaailmas veel rohkem materjali, mida kasutada.

Esimesed esinemised, esimesed kostüümid

Kõhutants muutus Eestis populaarsemaks ning Pilleni jõudis aina rohkem esinemispakkumisi. Iris kutsus Ulvi ja Liina endaga koos esinema ja nii pandigi alus ühele esimestest idamaise tantsu truppidest Eestis. Suuremateks esinemisteks pani Pille kokku  väikese idamaise etenduse, milles osales trupp ning solistina Juta Rahkema. Loomulikult ei puudunud etendusest ka sultan! Koostöös trupiga Callista osaleti selle etendusega isegi ööklubi Bonnie & Clyde show-tantsude võistlusel.

Iris, Liina ja Ulvi esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Zahira esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Peamiselt kuulusid aga trupi repertuaari trummisoolod, sallikoreograafiad ning tolleaegne hittlugu, Tarkani “Kiss Kiss”. Nende tantsudega käidi esinemas üle Eesti. Esinemisteks kombineeriti kokku esimesed trupikostüümid, mis koosnesid toppidest, haaremipükstest ja näoloorist. Uued kostüümid tegid neid rõõmsaks: “Me olime nii ilusad ja hõljuvad!”.

Zahira – õitsev lill

1999.aasta alguses otsustati trupile lõpuks nimi anda. Iris printis internetist välja brosüüri “Bellydancers’ Names” ning koos valiti välja nimi Zahira, mis araabia keeles tähendab õitsvat lille. Pille lasi vastavalt trupi nimele ning asutamiskuupäevale Zahira horoskoobi koostada, mis lubas trupile nii sujuvat edasiminekut kui ka mõningasi takistusi. Seda, mida elu tantsutrupp Zahirale toonud on, saab RaksEstoniast lugeda juba edaspidi.

Tantsutrupp Zahira 2014.aastal. Foto: Rene Pringi.

Tantsutrupp Zahira 2014.aastal. Foto: Rene Pringi.

“Hingan ja elatun kõhutantsust!

Intervjuu Amiraga

Amira 3

Amira on Räpinast pärit tantsija, kes nüüdseks juba üle 10 aasta elanud ja tantsinud Las Vegases. Tema tantsuteekond algas 1997.aastal flamenkoga, ent peale Ameerika Ühendriikidesse kolimist avastas ta kõhutantsu ning see muutis ta elu. Nüüdseks on Amira edukas ja tuntud tantsija, kes on välja andnud kaks kõhutantsu DVD-d, õpetanud ja esinenud viiel kontinendil ning kes pere kõrvalt käib aktiivselt esinemas nii flamenko kui kõhutantsuga. Amira missioon on maailma naiste elu rikastada julgustades neid enesekindluse ning iseseisvuse poole läbi tantsu ja julge eneseväljenduse.

Sa oled korduvalt öelnud, et kõhutants on Sinu elu. Räägi lähemalt, kuidas iganädalasest harrastusest sai edukas ja rahvusvaheline karjäär.

Jah, ma hingan ja elatun kõhutantsust. Iga päev on nagu töö ja lõbu koos, ma ei oskaks midagi paremat tahtagi… Tihtipeale pean endiselt end näpistama, et olla kindel, et see kõik pole uni! See, kuidas tantsust minu elu ja karjäär sai, on pikk lugu. Lühidalt öeldes aga oli nii – igapäevane harrastus hakkas “töölkäimist” segama ja enne kui ma arugi sain, jätsin ülejäänud elu, et tantsimisele pühenduda. Kõik läks loomulikku rada, olin valmis ja uksed lihtsalt hakkasid avanema. Hakkasid juhtuma asjad, millest ma poleks unistadagi osanud. Pikemalt saab sellest, kuidas ma Ameerikasse sattusin ja minust tantsija sai, lugeda suvel 2013 Eestis lettidele jõudvast raamatust “Minu Las Vegas”.

Tantsukire leidsid Sa tegelikult palju varem flamenkost. Kas ja mida on flamenko Sulle kui kõhutantsijale andnud?

Amira 2

Teismelisena nägin ma Carlos Saura filmi “El Amor Brujo”- “Nõiutud armastus”. Ma isegi et teadnud, et see oli flamenko, mida seal filmis esitati, aga nähtu mõjutas mind hingepõhjani ja pööras mu elu pea peale. Kui ma siis mitu aastat hiljem telekast flamenkotantsu nägin, teadsin kohe, et seesama “asi” oli ka seal filmis. Niipea, kui ma pärast keskkooli Tartusse õppima kolisin, ühinesin Claudia Sevtshenko ja Lehti Kostabi flamenkotundidega. Mul ei tulnud mõttessegi professionaalseks tantsijaks saada, tahtsin seda vaid enda jaoks harrastada -see nii õudselt meeldis mulle. Las Vegasesse sattumisega mängis saatus mulle aga tõelise vingerpussi- minust sai tantsija. Kuigi kõhutants on praegu põhiline, mida teen, armastan flamenkot endiselt ja teen palju flamenco fusion stiilis tööotsi. Flamenko puro’t Las Vegases kahjuks palju ei näe. See on liiga tõsine, liiga kultuurse taustaga. Keegi ei viitsi ka puitpõrandat kohale tuua ja mitut tantsijat-muusikut palgata. Paljud flamenko tantsijad ja õpetajad on Vegasest ära kolinud just selle pärast, et seda tantsu selle õiges vormis selles linnas ei hinnata. See on ka põhjus, miks mul momendil õpetajat pole, kellega edasi treenida ja õppida.

Väga populaarne on siin aga flamenko-latiino stiil. Koos ühe kitarristiga teeme pidevalt tööotsi, kus oleme niiöelda tapeediks. On mingi pidu või üritus ja me tantsime atmosfääri loomiseks. Kuna Las Vegases flamenkotantsijaid palju pole, on mul jätkuvalt tööd nii selle õpetamise kui esinemistega.

Ka kõhutantsu ja flamenkot saab imehästi sulandada, Zambra Moora stiil või Bellydance-Flamenco fusion on publiku poolt äärmiselt hästi vastuvõetavad ja seda on lihtsalt rõõm ja lust esitada.

Milline on idamaise tantsu olukord Las Vegases? On see populaarne harrastus või meelelahutus? Kas eelistatakse traditsioonilisemaid vorme või rohkem show’d?

Jooksvat show’d kui sellist, kus kõhutants esindatud on, pole ühtegi. Põhjus selles, et Las Vegasesse ei tule turist kultuurilist elamust otsima. Linnas on vaid üks restoran Marrakech, kus kõhutantsijaid igal õhtul näha saab. Konverentsidele ja kasiinoüritustele palgatakse meid küll, need tööd tulevad agentide kaudu.

Kõhutants on tunduvalt populaarsem kui flamenko, sest see on kommertslikum. Seda on kergem müüa ja see ei vaja nii palju ettevalmistust kui flamenko esitamine. Traditsiooniline vorm on kindlalt domineerivam nii kommertsüritustel kui ka araabia publiku hulgas. Simbalite mängimise oskus on vaat et kohustuslik. Vahe on vaid selles, et kommertsüritustele tahetakse ainult hea väljanägemisega ja heas vormis tüdrukuid. Araabia publik eelistab pigem ikka head ja hingelist tantsijat. Tribal stiil ja sulamid ei lähe Araabia publikule üldse peale, nad isegi pigem arvavad, et see on nende kultuuri “solkimine”.

Harrastusena on kõhutants Las Vegases väga populaarne. Meil on mitmeid truppe, esindatud kõik stiilid, ATSst, Goth’ist Burleskini välja. Õpetan ise 24 tundi lahti olevas terviseklubis, kus tunnis käivad tihtipeale ka mehed. Kodus võtan vastu eraõpilasi ja mu graafik on mitu kuud ette täis.

Las Vegases on ka oma iga-aastane väga hea mainega kõhutantsu festival Bellydance Intensive.

Amira 4Kui palju Sa Eesti kõhutantsumaastikul toimuvaga kursis oled? Mis on Sinu meelest Eesti kõhutantsu eripärad?

Olen Eesti kõhutantsuga kursis olnud aastast 2003, kui ennast esmakordselt Eestis tutvustasin. Nüüd aga olen kursis isegi rohkem kui kunagi varem, just tänu Facebookile. Jälgin huviga kõike, mis Eesti kõhutantsumaastikul toimub.

Samuti suhtlen palju Eesti huvilistega tänu oma DVD-le “Amira kõhutantsu ABC”, mida kodulehe kaudu endiselt müün kuna poest on seda Eestis raske leida.

Eesti kõhutants on läbi teinud hiigelhüppe. See, kui suureks see on kasvanud ja kui fantastiliselt andekaid tantsijaid Eestist võib leida, teeb ainult meelehead, paneb uhkust tundma. Eestis on kõhutants minu jaoks valitsevalt palju autentsem ja loomutruum kui näiteks Venemaal. Venemaa tantsijad on küll imehead ja tehniliselt poleeritud, aga nad on hoopis oma stiili loonud, ainult neile omase.

Millised on Su tulevikuplaanid? Kas ja mida on tantsumaailmal Sinult oodata?

/Naerab/ Terve minu elu on näidanud, et plaane mul pole mõtet luua, elul on endal minuga omad plaanid ja kõik läheb nii nagu määratud. Ma küll üritan mõtete ja unistustega oma saatusekäike mõjutada…

Mul on alati miskit käsil, niisama ei istu ma kunagi. Käivad läbirääkimised Hiinaga, et sinna lähitulevikus paariks kuuks õpetama minna. Aasia huvi Ameerika kõhutantsijate vastu on viimasel ajal kuidagi pinnale kerkinud, nii et kes teab, mis sealt veel tulla võib.

Momendil elan Eestisse tulemise nimel. Jõuan 6.juunil ja jään augusti lõpuni.

9.juunil alustan tuuriga Roelas ja samal õhtul loodan jõuda Tallinnasse Inesdance’i kontserdile esinema. Lendan veel Moskvasse esinema ja juuli alguses teen kahenädalase tuuri Ida-Euroopas. Ootan alati küllakutseid Eesti erinevatesse nurkadesse. Kodumaal õpetamine on mulle eriline au. Ära häbene ühendust võtta, kirjuta mulle ja ma saadan pakutavate kursuste nimekirja.

Sellel aastal toon uusi koreograafiaid ja uudisena toon kaasa uurimustöö tulemusel kokkupandud meistikursuse teemal American Oriental Style – ehk kuidas käis õppimine enne videomaterjalide ja youtube’i olemasolu? Kes inspireerisid kõhutantsu rajajaid Ameerikas? Kursus sisaldab vanakooli koreograafiat muusikale Lamma Bada- see on nii teistmoodi ja see on nii ilus… See kursus telliti minult algselt Poola kõhutantsijate poolt ning sellest sai terve projekt, mille kallal ma kõvasti tööd olen teinud. Sõitsin näiteks 7 tundi autoga Arizona osariiki, et võtta kahetunnine eratund vanakooli esindaja Kathryn Fergusoniga… ja 7 tundi tagasi. See kõik on nii inspireeriv ja olen väga elevil. EI jõua ära oodata, et seda teiega jagada.

AmiraAmira õpetab ja esineb sel suvel Eestis (täpsem info Amira kodulehelt):

9.juuni – Zambra Moora kursus Roelas
9.juuni – esimenime InesDance Idamaise tantsu ja Polüneesia tantsude kevadkontserdil
14.juuni – Zambra Moora kursus Kärdlas
15.-16.juuni – Saaremaa
8.august – American Oriental kursus Tallinnas