Ta elu, ta armastus. II osa

Ruth Maria Roosi-Ott

 

Pille Roosi juubelikontsertPille Roosi nimi on tuttav kõigile idamaise tantsu harrastajatele Eestis. Pille kahe suure tantsuarmastuse – klassikalise India tantsu bharatanatyam’i ning idamaise tantsu – vahele mahub aga veel nii mõndagi huvitavat. Tants on olnud Pille elu ja armastus viimased 32 aastat. Tema 50 aasta juubeli eel meenutame nii minevikku kui vaatame ka tulevikku.

Loe I osa Pille Roosi tantsuteest siit.

Suurt rõõmu on Pillele valmistanud tantsuetenduste loomine. „Amritas oli üks kihvt aeg, kus me lisaks tundidele korraldamise klubiõhtuid. Naised panid end ilusti riidesse, toodi süüa, tantsiti ja jämmiti,“ valdab Pillet nostalgia. Põhiline hitt oli sel ajal Tarkani „Kiss Kiss“. „Sealt kasvas välja punt naisi, kellega tegime koos esimese kõhutantsuetenduse,“ meenutab Pille, kuidas sai alguse etendus „Haarem“, kus sultanit mängis Emil Rutiku ning haareminaisi Zahira tantsutrupi ning Amrita stuudio tantsijad. Muinasjutulise „Haaremi“ kõrval sündis mõne aja möödudes koostöös andeka muusiku Aladin Abbasega abstraktsem etendus „My life. Moods“. Aladinist rääkides lisab Pille unistavalt: „Üks minu suuremaid ning erilisemaid tantsuelamusi on seotud just Aladin Abbasega, kelle laulu saatel mul tantsida võimalik oli. See oli suur pingutus ning andis mulle emotsionaalselt väga palju!“ Kolmandaks lavastas Pille kontsertetenduse „Kingitus raehärrale“, mis Raekoja platsil keskaja päevade raames ette kanti. „Ka see oli väga tore ettevõtmine ning andis võimaluse lavale tulla suurel hulgal tantsijatel,“ meenutab ta etendust, kus raehärrale kingiti palju erinevaid tantse Araabiamaade eri nurkadest.

Pille juubeliaastal on oodata suisa mitut uut lavastust: juba sel sügisel tuleb välja etendus „Mu elu, mu armastus“, kus omavahel põimuvad tema enda loodud luule ja tants. Esmaettekanne toimub 28. oktoobril Jõhvi kontserdimajas, järgmine aga juba 3. novembril Kumu auditooriumis. See etendus on praegu Pille jaoks number üks, seletab ta, sõnades, et tal on hea meel jagada inimestega seda tunnet, mis on tegelikult elus kõige tähtsam. Koreograafias põimuvad idamaine ja vabatants. Kevadeks on tal aga plaanis midagi suurt just kõhutantsijatele: üks uus etendus. Selle sisu jääb hetkel veel saladuseks, ent kõik osalemishuvilised on oodatud Pillele kirjutama aadressil pille.roosi@gmail.com. Ettevalmistuskursused etenduse jaoks saavad toimuma läbi kogu hooaja.

Loetud päevad enne Pille 50. sünnipäeva ootame aga kõiki tema juubelile pühendatud kontserdile, mille kavas on talle armsad tantsustiilid ning tema loodud koreograafiad läbi aegade. Üles astuvad tantsurühmad Eestist, Soomest ja Lätist. Kontsert toimub 22. oktoobril 2016 kl 19.00 Lindakivi kultuurikeskuses. Piletid saadaval Piletilevis.

Mis köidab Pillet..

.. India tantsu juures: „Seal on kõige olulisem harmooniline tervik, mille moodustavad füüsiline pool, kus on nii staatika kui ka dünaamika, emotsionaalne pool, mis annab kogu tunnete skaala, ja sakraalne pool, mis puudutab hinge.“

.. flamenko juures: „Seal on oluline jäägitu emotsioonide väljavalamine. Flamenkos on selline termin nagu duende, mis tähendabki emotsioonidesse sügavuti minekut.“

.. kõhutantsu juures: „Seal on oluline selline ürgne naiselik jõud. See, et läbi kõhutantsu olen saanud õpetada naisi oma keha armastama, et kõhutantsuga tegeledes olen kogenud kõige suuremat loomingulist naudingut. Tohutut loomingulist energiat ja vabadust. Kõhutantsus on minu jaoks oluline improvisatsiooniline vabadus, sest selle põhiolemus on improvisatsiooniline, see lubab muusikale vabalt järgneda.“

Advertisements

Ta elu, ta armastus, I osa

Ruth Maria Roosi-Ott

Pille Roosi nimi on tuttav kõigile idamaise tantsu harrastajatele Eestis. Pille kahe suure tantsuarmastuse – klassikalise India tantsu bharatanatyam’i ning idamaise tantsu – vahele mahub aga veel nii mõndagi huvitavat. Tants on olnud Pille elu ja armastus viimased 32 aastat. Tema 50 aasta juubeli eel meenutame nii minevikku kui vaatame ka tulevikku.

Pille tantsukarjäär algas meie kõigiga sarnaselt: lasteaia jõulupeol lumehelbekeste tantsu esitades. Sellest eredamalt mäletab ta siiski moldaavia tantsu, mida valiti ette kandma just Pille koos ühe sõbrannaga. „Sellest tantsust mäletan ma tõepoolest isegi mõningaid samme,” mõtiskleb Pille, lisades muiates, et kostüümiga käis kaasas lint, mille külge kinnitatud tutid kõrvad ära peitsid. Pärast lavadebüüti lasteaias jäi väikese Pille karjäär soiku. „Teises klassis käidi meil küll koolis lapsi iluvõimlemisrühma valimas ja sinna ma ka sain, kuid ühtegi tantsurühma ma ei kuulunud,“ meenutab ta.

Tantsimisega tegi ta algust alles 17-aastasena pärast keskkooli lõppu 1984. aastal. Klassikaline India tants bharatanatyam oligi esimene tantsustiil, mida Pille õppima asus. Seegi oli pealtnäha juhus – ehkki ta armastas kinos jooksnud Bollywoodi filme, oli tema südamesooviks õppida hoopis india moodi laulma. „Piniseva häälega,“ selgitab Pille, kes pidas tantsu ka toredaks, ent mitte nii tähelepanuväärseks. India laulu aga siinkandis ei õpetatud, mistõttu suundus Pille tantsutundi, kuhu sugulane Külli Roosi teda kutsus. Kombineerides tantsuliigutusi filmist „Ali Baba ja 40 röövlit“ ning proovitunnis õpitust, läbis ta katsed ning pääses Irina Jankevitši India tantsu rühma. Kaks aastat hiljem kavandas Irina Eestist lahkumist ning valis stuudio järgmiseks õpetajaks Pille. Pärast individuaalset ettevalmistust alustas Pille juba 1986. aasta sügisel Irina tundide asendamist, et 1987. aasta jaanuarist õpetamine täielikult üle võtta. See tähendab, et lisaks 50. sünnipäevale tähistab Pille tänavu sügisel ka õpetamise 30 aasta juubelit.

1986. aasta sügisel alustas Pille õpinguid toonases Tallinna Pedagoogilises Instituudis (tänane Tallinna Ülikool). Sisseastumiseksamid kujunesid parajaks seikluseks, kuid peamine oli tulemus: vastu võetud hindega „viis“ ning esimene koreograafia loomise kogemus omandatud. Kohe aasta alguses said kõik, kes varem eesti rahvatantsuga tegelenud polnud, tungiva soovituse liituda peda rühmaga. Pillele aga sattus kehv partner. „See on minu needus,“ arvab Pille. „Olen alati unistanud heast tantsupartnerist, kuid teda ei ole minu teele sattunud.“ Peagi kutsus aga kursaõde teda Leigaritesse, kus tegeleti tol ajal haruldase folkloorse tantsuga – eesti rahvatants traditsioonilisel, mitte kujundatud kujul. 1986. aasta lõpust kuni 1988. aasta sügiseni kuuluski Pille Leigarite koosseisu. Sel ajal oli juhendajaks legendaarne Kristjan Torop. Pärast Leigaritest lahkumist jäi rahvatants Pillest kaugele. Uuesti alustas ta alles 2012. aastal, mil liitus oma rõõmuks Ida-Virumaal harrastajate rahvatantsurühmaga Virvet.

Ülikooli lõpetas Pille 1991. aastal, mil talle sündis ka teine laps. Vahepeal oli Eestisse jõudnud uus ja huvitav tantsustiil: flamenko. 1992. aasta sügisel alustas Pille õpinguid Lehti Kostabi ja Claudia Ševtšenko käe all. Kirglik tants köitis Pillet ning aktiivselt tantsis ta selles rühmas kaks aastat, kuni Amrita stuudio 10. sünnipäeva korraldamine kogu ta aja võttis ning muud tegemised kõrvale jäid. Hiljem jätkas ta siiski juhuslikes tundides ning kursustel käimist. 1996. aastal kutsus Evi Pihla Pille oma flamenkoagentuuri algajate rühma õpetajaks. Siis kohtus Pille soomlanna Kaari Martiniga, kes tema flamenkoelus suurt rolli mängima sai. „Peagi hakkasin algajate tunde läbi viima hoopis Amrita stuudios. See oli flamenko osas intensiivne aeg – täiendasin end pidevalt kursustel Soomes, aga kutsusin õpetajaid ka Eestisse,“ meenutab Pille pühendumist hispaania rütmidele.

Idamaine tants, mis andis Pillele suure loomingulise vabaduse, jõudis tema ellu 1996. aastal, kui Kalevi spordiseltsi direktor kutsus teda võimlemisklubisse Piruett kõhutantsutunde andma. „Eestis oli see stiil veel täiesti tundmatu ning koos õpetamiskutsega pisteti mulle pihku Soomest pärit videomaterjalid,“ muheleb Pille kõhutantsu algusaegu meenutades. „Esimestes tundides segasin kõhutantsuvideote ning India päritolu tantsude materjali, nimetasin selle idamaiseks tantsuks.“ Materjali kogunedes hakkasid tunnid aina enam meile tuttava kõhutantsu nägu minema. 1997. aastal läks Pille juba Soome eratunde võtma ning lähiaastatel algas koostöö Turu kõhutantsufestivaliga. Peagi kolis Pille kõhutantsuga üle Amrita stuudiosse, Pirueti tunnid andis aga üle oma õpilasele Irisele. Tekkisid ka teised Pille käe alt välja kasvanud õpetajate rühmad üle Eesti. Peagi loodi Eesti esimene kõhutantsutrupp Zahira, mille lugu on siingi väljaandes põhjalikult kajastatud. Turu festivalist inspireerituna alustas Pille 90ndate lõpus kõhutantsupäevade korraldamisega, millest 2003. aastaks kasvas välja rahvusvaheline idamaise tantsu festival.

II osas räägime Pille lavastatud tantsuetendustest, juubeliaasta plaanidest ning muust.

22.oktoobril toimub Lindakivi kultuurikeskuses Pille juubelile pühendatud tantsukontsert. Täpsem info kontserdi ja piletite kohta siit.

Tants ei solvu

Intervjuu Jamilaga

Ruth Maria Roosi-Ott

Jamila. Foto: Terje Talts.

Jamila. Foto: Terje Talts.

Kati Pruel ehk Jamila kinkis oma südame tantsule juba varases lapsepõlves. Möödunud talvel tähistas ta 20 tantsuaasta täitumist kontserdiga „Inspired 20“. Aastate jooksul on ta tegelenud paljude eri tantsustiilidega. Küsime Jamilalt, mis mõtteid sedavõrd pikk tantsukogemus toob.

Jamila, mis tundega valmistusid „Inspired 20“ kontserdiks?
„Inspired 20“ ürituseks valmistudes tegelesin intensiivselt India tantsuga, mis oli vahepeal pisut kõrvale jäänud. Tundsin, kuidas tants mind ilma igasuguse solvumiseta, et ma vahepeal ta unarusse olen jätnud, avasüli vastu võttis ja mulle rõõmu pakkus.

Jamila. Foto: Oksana Goncharuk.

Jamila. Foto: Oksana Goncharuk.

Mida sa silmas pead, kui ütled, et tants sind ilma solvumiseta vastu võttis?
Tants ei solvu. Loomulikult ei tohiks olla tantsu suhtes lugupidamatu ja sellega hooletult või pühendumuseta ümber käia, kuid tants ei ole inimene, kes solvub, et sa temaga vahepeal ei tegele. Meil on kõigil elus selliseid perioode, kus meil pole võimalik teha kõike, mida tahaksime. Vahel on selle põhjuseks midagi kurba, vahel on midagi ilusat.

Mida ütled neile, kel tantsutee põhjusel või teisel pooleli jäänud on?
Tahan julgustada kõiki ilma igasuguste hirmudeta tantsu juurde naasma, ükskõik, mis põhjusel ka tantsust eemaldutud on. Tõsi, osa asju, mis varem olid kehale harjumuspärased, tuleb uuesti õppima hakata. Teisel puhul on aga tõeliselt hea tunne, kui mäletad või oskad liigutust või kava, mille arvasid ammu kehamälust kadunud olevat.

Jamila. Foto: Terje Talts.

Jamila. Foto: Terje Talts.

Kust tuleb jaks 20 aastat järjest tantsida?
Küllalt raske on 20 aastat järjest tegeleda stabiilselt ühe ja sama koormusega ühe ja sama tantsustiiliga. Siin tuleb abiks ääretult avar ja laia valikuga tantsumaailm. Erinevate stiilidega tutvumine avardab silmaringi, muudab su keha võimekamaks ning värskendab vaimu. Ei tarvitse hüljata seda, mis on sinu suurim kirg, aga uute asjadega tutvumine mõjub vaid positiivselt.

Millest leiad inspiratsiooni, kui lood mõnd uut tantsu?
Ma ei tea, kas inspiratsioon ongi õige sõna, võib-olla on see hoopis instinkt. Mind köidavad ürgsed, vana ja ehtsa energiaga asjad. Näiteks India tantsus on energia liikumine väga oluline ning kui sa vastavat harjutust sooritad, siis tunned kohe, et see on õige asi. See õige tunne inspireerib ka ise midagi tegema. Kui tantse loon, siis tunnetan instinktiivselt, et see on see, see toimib.

Jamila bollywoodi õpilastega. Foto: Oksana Goncharuk.

Jamila bollywoodi õpilastega. Foto: Oksana Goncharuk.

Kuidas end tunned, kui näed oma õpilasi laval sinu koreograafiat esitamas?
Õpilased annavad mulle hetkel vist kõige rohkem indu tegutsemiseks. Mul on õnn tegeleda praegu selliste õpilastega, kes on väga pühendunud. Näiteks emadepäeval puudus pidupäeva tõttu trennist vaid üks õpilane. Ma olin täiesti hämmingus. Kui sul on sellised õpilased, kes on säravate silmadega ootamas, mida sa neile uut lood või õpetad, siis tekib tugev sisemine vajadus midagi head teha. Ja nad teostavad selle tänu oma pühendumusele ka ära ja lõpptulemus on lihtsalt fantastiline. Neid on raske vaadata, sest emotsioonid ei mahu sisse ära ja kipuvad silmaveega välja tulema.

Jamila. Foto: Terje Talts.

Jamila. Foto: Terje Talts.

 

Küsis Ruth Maria Roosi-Ott

“Me olime nii ilusad ja hõljuvad”

Tantsutrupp Zahira lugu, 1.osa

Safran

Tantsutrupp Zahira logo

Tantsutrupp Zahira logo

Zahira on Eesti vanim tegutsev professionaalne idamaise tantsu trupp, mille tuumiku moodustavad Iris Frolov, Liina Remmelg ja Ulvi. Oma pea 20-aastase tantsuteekonna jooksul on Zahira repertuaari kuulunud nii kõhutants, mustlastants, show– ja vintagetantsud, bollywood ja palju muud. Trupi koosseisus on tantsinud üle 20 tantsija ning trupi liikmed on esinenud ja õpetanud nii Eestis kui välismaal. Antud artiklitesari uurib, kuidas see kõik alguse sai ning milliseid seikluseid Zahira kogenud on.

Tantsutrupp Zahira. Foto: Jaan Priisalu.

Tantsutrupp Zahira tuumikkoosseis. Foto: Jaan Priisalu.

Kõik teed algavad Pille Roosist

Nagu paljud lood eesti kõhutantsumaailmas, saab ka Zahira ajalugu alguse Pille Roosist, kelle india tantsu trennides Iris ja Ulvi käisid. Pille kutsus 1996.aastal Irise Eesti esimesele kõhutantsukursusele, aga Iris tundis, et sel korral talle idamaine tants ei sobinud. Vaimustus idamaise tantsu vastu tuli hoopiski läbi flamenko, millega tegelesid nii Iris, Ulvi kui Liina. Nimelt sattus etenduses “Don Juan ehk armastus geomeetria vastu” Irisele araabia tantsijanna roll, mis sobis talle kui valatult.

“Kolme trenniga sai ilusasti kõhutantsu selgeks”

Iris ja Ulvi esimestes trupikostüümides.

Zahira esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Üsna pea peale idamaise tantsuga alustamist asus Iris võimlemisklubis Piruett trenne andma. Ning üsna pea peale seda tuli tal oma õpilastega suures Kalevi võimlemishallis esineda. Liina oli veidi juba Irise trennides käinud, ent suure lava jaoks jäi esinejaid siiski väheks. Nii kaasati lisajõuna Ulvit, kes kolme trenniga kõhutantsu “selgeks” sai. Tol ajal ei olnud lihtsalt siinses kõhutantsumaailmas veel rohkem materjali, mida kasutada.

Esimesed esinemised, esimesed kostüümid

Kõhutants muutus Eestis populaarsemaks ning Pilleni jõudis aina rohkem esinemispakkumisi. Iris kutsus Ulvi ja Liina endaga koos esinema ja nii pandigi alus ühele esimestest idamaise tantsu truppidest Eestis. Suuremateks esinemisteks pani Pille kokku  väikese idamaise etenduse, milles osales trupp ning solistina Juta Rahkema. Loomulikult ei puudunud etendusest ka sultan! Koostöös trupiga Callista osaleti selle etendusega isegi ööklubi Bonnie & Clyde show-tantsude võistlusel.

Iris, Liina ja Ulvi esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Zahira esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Peamiselt kuulusid aga trupi repertuaari trummisoolod, sallikoreograafiad ning tolleaegne hittlugu, Tarkani “Kiss Kiss”. Nende tantsudega käidi esinemas üle Eesti. Esinemisteks kombineeriti kokku esimesed trupikostüümid, mis koosnesid toppidest, haaremipükstest ja näoloorist. Uued kostüümid tegid neid rõõmsaks: “Me olime nii ilusad ja hõljuvad!”.

Zahira – õitsev lill

1999.aasta alguses otsustati trupile lõpuks nimi anda. Iris printis internetist välja brosüüri “Bellydancers’ Names” ning koos valiti välja nimi Zahira, mis araabia keeles tähendab õitsvat lille. Pille lasi vastavalt trupi nimele ning asutamiskuupäevale Zahira horoskoobi koostada, mis lubas trupile nii sujuvat edasiminekut kui ka mõningasi takistusi. Seda, mida elu tantsutrupp Zahirale toonud on, saab RaksEstoniast lugeda juba edaspidi.

Tantsutrupp Zahira 2014.aastal. Foto: Rene Pringi.

Tantsutrupp Zahira 2014.aastal. Foto: Rene Pringi.