Rahvusvaheline Idamaise Tantsu Festival 2003-2014

Pille Roosi

Aegade algusest

Alguses oli Iris – parim mõttekaaslane ja täielikult pühendunud kolleeg. Meid mõlemaid oli nakatanud kõhutantsupisik ja tõuke millegi festivalilaadse korraldamiseks saime temaga koos 1999.aastal esmakordselt Soomes Turu kõhutantsufestivali külastades. Siiski võttis veel mõned aastad aega, enne kui esimene festival aset leidis. Kõigepealt korraldasime kõhutantsupäevi, kus olid nii kursused kui ka basaar ning esinemised.

2003.aasta festival: fotol Liina Remmelg, Pille Roosi, Maral, Cecile, Ahmed Khalil ja Aladin Abbas

Fotomeenutus 2003.aasta festivalilt: pildil Liina Remmelg, Pille Roosi, Maral, Cécile Elzière, Ahmed Khalil ja Aladin Abbas. Foto: erakogu.

Saadud kogemuste najal ja Soome festivalide eeskujul toimus 2003. aasta suvel esimene festival, mis algas harrastajate kontserdiga, sellele järgnes galakontsert ning viimasel festivalipäeval kontsert elava muusikaga, kus peaesinejaks oli Aladin Abbas Egiptusest, prantslanna Cécile Elzière’i esituses kõlas imekaunis „Aicha“ ning trumme mängisid Arno ja Kill. Õpetajate valiku tegime Turu festivalil kohatud õpetajate hulgast. Süürlanna Maral Saksamaalt, marokolanna Zahra Mujunen-Zarkouh ja Hannele Lindgren Soomest jätsid oma jälje meie harrastajate südamesse. Marali õpetatud trummikas on tänini mõne tantsurühma repertuaaris. Oluliseks külaliseks esimesel festivalil oli ka Egiptuse kaupmees Ahmed Khalil, kes pani aluse basaaridele nii kõhutantsupäevadel kui ka esimesel festivalil.

2006

Kui kõhutantsupäevade ja esimese festivali korraldajaks oli tantsustuudio Amrita, siis 2006. aastal sai loodud kultuuriühing Nordic Sun. Vahepeal käisime Irisega kogemusi omandamas ka Rootsis, kus festivali mastaabid olid teised, üritus kestis neli päeva ja maailmas tuntud õpetajate nimekiri festivalikavas oli pikk. Siiski ei õnnestunud meil veel kedagi neist tähtsatest Egiptuse staaridest Eestisse tuua. Leidsime interneti kaudu ühe taskukohase hinnaga Egiptuse õpetaja, kes oli rõõmsalt nõus andma palju kursusi ning väitis end kodus olevat kõigis neis stiilides, mida oskasime küsida. Jätan siinkohal tema nime nimetamata ja meenutan vaid lubadust, mida Irisega teineteisele andsime – enam kunagi ei too me festivalile õpetajat, kelle tunnis pole ise käinud. Sellegipoolest oli 2006.aasta festivalil palju häid kursusi, sest tunde olid andmas mitmed tuntud õpetajad Soomest.

Lisaks galakontserdile oli kavas etenduste õhtu. Suursündmus oli selleks festivaliks loodud tantsuetendus „My life. Moods“ /koreograaf P.R./, mille muusika kirjutas Soomes elav egiptlane Aladin Abbas, kes koos oma bändiga etenduses kaasa tegi. Õhtu teises pooles etendus soomlanna Heli Turuneni loodud tantsumuinasjutt „Kõrbeprintsess“, mida samuti saatis elav muusika.

2007

Sel aastal lisasime festivali programmi ka konkursi. Ümberkaudsetel festivalidel muutus see järjest populaarsemaks ja nii otsustasime ka meie proovida. Esimesel korral käisin ise rääkimas tantsuõpetajatega, et nad ikka osa võtaksid ja ka õpilasi osalema julgustaksid. Vähene huvi kasvas aastatega, kuid sellist osavõttu, nagu näiteks Lätis, või karmi võitlust, nagu võib näha Venemaa konkursitel, pole meie festivalidel olnud. Konkursi nimeks sai algul „Kõhutantsutähed“ ja motoks, et igaüks võib tähena särada. Alates 2007. aastast on nii festival kui ka konkursid toimunud Salme kultuurikeskuses, kus on suurepärane lava ja parimad heli- ja valgustehnikud/tehnika, tänu millele on konkursil osaledes võimalik ka harrastajatel end tõepoolest staarina tunda.

Eredaid elamusi

2008.aasta festival: Pille Roosi, Aida Nour, Irina Lisovskaja, Iris Frolov, Juliana Petersone, Khaled Mahmoud ja Asmahan

2008.aasta festival: Pille Roosi, Aida Nour, Irina Lisovskaja, Iris Frolov, Juliana Petersone, Khaled Mahmoud ja Asmahan

Kõik festivaliaastad on omal moel silma paistnud, kuid minu jaoks on meeldejäävaimad olnud aasta 2008, kus külalisteks olid Aida Nour, Asmahan ja Khaled Mahmoud, ning aasta 2013, mil meil oli õnn võõrustada üht minu jaoks kõige olulisemat inimest kõhutantsumaailmas – geniaalset koreograafi Yousry Sharifi.

Yousry Sharifi kursus 2013.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Yousry Sharifi kursus 2013.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Eredad mälestused on aastast 2012, kus minu isiklikuks tipphetkeks oli duett Magdy el Leisyga.

Pille Roosi ja Magdy el Leisy duett 2012.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Pille Roosi ja Magdy el Leisy duett 2012.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Samal aastal sai koos Irise ja Maarikaga sai tehtud üks vahva saidi ning Salme kultuurikeskuse laval kepsles rõõmus saidi-hobune. Hobuse tõi Iris kohvris Egiptusest kaasa. 🙂

2012.festivali korraldustiim saidi-võtmes: Pille Roosi, Iris Frolov ja Maarika Merirand. Foto: erakogu.

2012.festivali korraldustiim saidi-võtmes: Pille Roosi, Iris Frolov ja Maarika Merirand. Foto: erakogu.

Aastate tagant meenub veel üks erakordne etendus, mille taga oli põhjalik uurimistöö, mis kajastas idamaise tantsu ajalugu, ning mis kandis nime „Evolution“. Esitajateks Kaidi Udris, Eeben ja Aicha, kes moodustasid Müstika Maagilise Teatri.

Müstika Maagilise Teatri etendus "Evolution" 2007.aasta festivalil: Kaidi Udris, Eeben ja Berit Vill.

Müstika Maagilise Teatri etendus “Evolution” 2007.aasta festivalil: Kaidi Udris, Eeben ja Berit Vill.

Unistus

Minu unistuseks on olnud lisada festivali programmi piduõhtu bufeeõhtusöögiga, kus lisaks tantsunaudingutele oleks au sees idamaine kokakunst ning, mis kõige tähtsam, ka elav muusika. Soovisin, et Eesti tantsijatel oleks võimalus esineda Egiptuse orkestri saatel ning publikulgi oleks võimalus tantsupõrandal käia. Osaliselt täitus see unistus 2010. aasta festivalil, kus klubiõhtu külaliseks oli noor laulja Ahmed Elkhatib Egiptusest. Sel korral esines temaga koos Nastja, tänu kellele Ahmed meie festivalile sattus, ning tantsurõõmu jagus ka publikule.

Ahmed Elkhatip ja Nastja 2010.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Ahmed Elkhatip ja Nastja 2010.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Tegijad

Iris Frolov 2007.aasta konkurssi korraldamas. Foto: erakogu.

Iris Frolov 2007.aasta konkurssi korraldamas. Foto: erakogu.

Aegade algusest on olnud festivali korraldamas Iris Frolov ja alates teisest festivalist lõi kaasa ka Maarika Merirand, kes alustas vabatahtlikuna infolauas ning festivali kasvades võttis enda kanda järjest rohkem ülesandeid. Mõlemad on festivali korraldustiimis tänag

Maarika Merirand (Safran) 2013.aasta festivali lavatagustes. Foto: erakogu.

Maarika Merirand (Safran) 2013.aasta festivali lavatagustes. Foto: erakogu.

Miks tulla

Käies festivalidel ja kohtudes erinevate õpetajatega tekkis soov jagada seda erakordset tunnet, mille annab talent, loomingulisus ja professionaalsus. Püüdsime festivali korraldades tuua kodupublikuni maailma tippõpetajaid, et ka need, kel pole võimalust sõita kursustele väljapoole Eestit, saaksid kogeda sama. Nähes tantsijate säravaid silmi ja kuuldes nende tagasisidet usun, et see on õnnestunud.

Festival oli ja on jätkuvalt koht, kus hommikust hilisõhtuni võid olla tantsu sees. Sind ootavad tunnid– erakordsed õpetajad ja palju uusi kogemusi; basaarimelu – külluslikult kõike, mida hing ihaldab: kostüümid, ehted, muusika; harrastajate esinemised tundide vahel – palju ehedaid emotsioone ja tantsurõõmu; ning kõige krooniks õhtune galakontsert – tippartistid ja festivali õpetajad laval, professionaalsel tasemel koreograafiad ning just siin ja praegu sündinud tantsuimprovisatsioonid.

Kui oled harrastaja ja tuled festivalile, siis see küllus avardab su nägemust kõhutantsust ning annab mõnusa taustatunnetuse selle tantsustiiliga jätkamiseks. Seda kõike lisaks uutele tantsudele, mida kursustel õpid. 🙂

Meenutades festivale ja vaadates üle festivaliprogramme, olen õnnelik. Tunnen rõõmu kõigist neist aastatest, leides neist enamuse Eesti kõhutantsuõpetajatest, Läti, Leedu ja Soome tuntuimad koreograafid, õpetajaid kaugemalt Euroopast ning muidugi superstaarid USA-st ja Egiptusest!

Õnnelik Pille Roosi

Õnnelik Pille Roosi 🙂

Tänuga!
Pille Roosi

Advertisements

“Nad röökisid kaasa, kui meie seal väristasime!”

Tantsutrupp Zahira lugu, 2.osa

Safran

Zahira on Eesti vanim tegutsev professionaalne idamaise tantsu trupp, mille tuumiku moodustavad Iris Frolov, Liina Remmelg ja Ulvi. Oma pea 20-aastase tantsuteekonna jooksul on Zahira repertuaari kuulunud nii kõhutants, mustlastants, show– ja vintagetantsud, bollywood ja palju muud. Trupi koosseisus on tantsinud üle 20 tantsija ning trupi liikmed on esinenud ja õpetanud nii Eestis kui välismaal. Antud artiklitesari uurib, kuidas see kõik alguse sai ning milliseid seikluseid Zahira kogenud on. Esimese osa Zahira loost leiad siit.

Aina professionaalsemaks

Iris ja Emil Rutiku etenduses "Haarem". Foto: erakogu.

Iris ja Emil Rutiku etenduses “Haarem”. Foto: erakogu.

Mida aeg edasi, seda rohkem tantse ja esinemisvõimalusi lisandus. 2000.aastal käis Zahira kõhutantsufestivalil Turus, millelt toodi kaasa Marali trummisoolo. Trupi kõige esimese trummisoolona kaasati see samal Von Krahlis toimunud etenduse „Haarem“ kavasse. „Haarem“ oli esimene suur projekt, kuhu olid kaasatud kõik Amrita Tantsustuudio tantsijad kui ka tantsijate lähedased.

Ulvi on teadaolevalt esimene, kes Eestis küünlakandikuga tantsis. Foto: erakogu.

Ulvi on teadaolevalt esimene, kes Eestis küünlakandikuga tantsis. Foto: erakogu.

Lisaks Soome festivalidele käidi ka Lätis ja Rootsis. Tollel ajal oli välismaistel festivalidel osalemine ja esinemine suur asi – see ei olnud nii levinud kui praegu. Toonaste festivalide mõju on tunda siiamaani, näiteks 2004.aastal Läti festivalil Karavan õpitud Enussah’ küünlakandiku koreograafia on Zahira repertuaaris tänaseni!

Zahira esimesed professionaalsed kostüümid näevad ka 2016.aastal head välja! Foto: Oksana Goncharuk.

Zahira esimesed professionaalsed kostüümid näevad ka 2016.aastal head välja! Foto: Oksana Goncharuk.

Aina rohkem esinemisi tähendas ka seda, et oli aeg endale tellida esimesed professionaalsed kostüümid. Iris käis Soomes kursustel ja kohtus seal egiptuse kaupmehe Ahmediga. Ulvi joonistas kavandid ja tellimus anti sisse. Hind aga tuli kostüümidel üllatuseks plaanitust kaks korda kallim, sest „sellel hetkel ei osanud keegi meist ju veel kaubelda!“. Kostüümid on aga nii head, et on siiani Zahiral kasutuses.

Mürarokk ja Eurovisioon

Zahira on koostööd teinud erinevate muusikaliste koosseisudega, näiteks ansamblitega Romb ja Zorbas, Siiri Sisaski, Hortus Musicuse ja ja Drum Pranaga. Üks meeldejäävamaid ühisesinemisi toimus aga kord Vanalinna Päevade raames koos underground-mürarokki viljeleva grupiga „Zahir“. Välja oli reklaamitud Zahiri hoovikontsert. Kujutate ette publiku reaktsooni, kui aga hoopis tüdrukud lavale tulid!? Esinemine läks ssuurepäraselt: „Nad otsustasid selle auru, mis nad olid Zahiri jaoks hoidnud, meie peale välja panna. Nad röökisid kaasa, kui meie seal väristasime!“.

Zahira ja Airi Ojamets. Foto: Indrek Galetin.

Zahira ja Airi Ojamets. Foto: Indrek Galetin.

Koos Airi Ojametsaga on Zahira üles astunud ka 2005.aasta Eurovisiooni Eesti finaalsaates. Zahira esitas seal latiinostiilis show, mis ei olnud lihtne: lava oli väike, tantsida tuli kontsakingades ja „üldse ei tohtinud lavalt alla kukkuda, eksole!“. 🙂

Zahira tulnukatena kontserdil"Majesteetlik maailmamuusika". Foto: erakogu.

Zahira tulnukatena kontserdil”Majesteetlik maailmamuusika”. Foto: erakogu.

“Tantsisime nagu üks mees!”

Zahira repertuaari on idamaisele tantsule vaheldust toonud paljud erinevad tantsustiilid, näiteks ladina, india ja aafrika tantsud, 60.-te disko jpm. Lisaks on Zahira koostöös Hortus Musicuse ja Drum Pranaga improviseerinud „keskaegse roki“ saatel kui tutvustanud noortele suunatud kontserdisarja raames „tulnukate tantsu“. 🙂

Liina aafrika tants kontserdil "Majesteetlik maailmamuusika". Foto: erakogu.

Liina aafrika tants kontserdil “Majesteetlik maailmamuusika”. Foto: erakogu.

2004.aastal osales Zahira ööklubis Dekoltee toimunud showtantsude konkursi, kus „kõik tantsud olid ühte patta pandud“. Siiski, Zahira võitis selle konkursi idamaise numbriga – Anu Toivoneni trummisoolo koreograafiaga – mille Pille oli neile sisse drillinud, et kõik „tantsisid nagu üks mees!“.

Tolm, tsirkus ja DVD

Kuigi esinemisi on olnud palju, on mõned lavad Ulvile, Liinale ja Irisele eriti meelde jäänud. Näiteks esineti kord juubelipeol, mis toimus veebruarikuus korda tegemata tehasehoones. Ülikonnad ja pikad kleidid, diskokerad ja keelpillikvartett, külm ja tolm. Ja Zahira esines sel ajal veel paljajalu.

Zahira peale Moskva tsirkuse etendust. Foto: erakogu.

Zahira peale Moskva tsirkuse etendust. Foto: erakogu.

Zahira on üles astunud isegi Linnahalli laval, seda koos Moskva tsirkusega. Zahirakad meenutavad seda kui ühte grandioossemat üritust, millel nad osalenud on.

Alates 2005.aastast saab aga Zahiraga koos tantsida oma kodus. Nimelt andis Zahira välja DVD “Bellyaerobics”, mis on kõhutantsul põhinev aeroobikavideo ja mis sisaldab ka Pille Roosi loodud koreograafiat.

Mida teeb Zahira aga tänapäeval, saab lugeda edaspidi.

 

“Me olime nii ilusad ja hõljuvad”

Tantsutrupp Zahira lugu, 1.osa

Safran

Tantsutrupp Zahira logo

Tantsutrupp Zahira logo

Zahira on Eesti vanim tegutsev professionaalne idamaise tantsu trupp, mille tuumiku moodustavad Iris Frolov, Liina Remmelg ja Ulvi. Oma pea 20-aastase tantsuteekonna jooksul on Zahira repertuaari kuulunud nii kõhutants, mustlastants, show– ja vintagetantsud, bollywood ja palju muud. Trupi koosseisus on tantsinud üle 20 tantsija ning trupi liikmed on esinenud ja õpetanud nii Eestis kui välismaal. Antud artiklitesari uurib, kuidas see kõik alguse sai ning milliseid seikluseid Zahira kogenud on.

Tantsutrupp Zahira. Foto: Jaan Priisalu.

Tantsutrupp Zahira tuumikkoosseis. Foto: Jaan Priisalu.

Kõik teed algavad Pille Roosist

Nagu paljud lood eesti kõhutantsumaailmas, saab ka Zahira ajalugu alguse Pille Roosist, kelle india tantsu trennides Iris ja Ulvi käisid. Pille kutsus 1996.aastal Irise Eesti esimesele kõhutantsukursusele, aga Iris tundis, et sel korral talle idamaine tants ei sobinud. Vaimustus idamaise tantsu vastu tuli hoopiski läbi flamenko, millega tegelesid nii Iris, Ulvi kui Liina. Nimelt sattus etenduses “Don Juan ehk armastus geomeetria vastu” Irisele araabia tantsijanna roll, mis sobis talle kui valatult.

“Kolme trenniga sai ilusasti kõhutantsu selgeks”

Iris ja Ulvi esimestes trupikostüümides.

Zahira esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Üsna pea peale idamaise tantsuga alustamist asus Iris võimlemisklubis Piruett trenne andma. Ning üsna pea peale seda tuli tal oma õpilastega suures Kalevi võimlemishallis esineda. Liina oli veidi juba Irise trennides käinud, ent suure lava jaoks jäi esinejaid siiski väheks. Nii kaasati lisajõuna Ulvit, kes kolme trenniga kõhutantsu “selgeks” sai. Tol ajal ei olnud lihtsalt siinses kõhutantsumaailmas veel rohkem materjali, mida kasutada.

Esimesed esinemised, esimesed kostüümid

Kõhutants muutus Eestis populaarsemaks ning Pilleni jõudis aina rohkem esinemispakkumisi. Iris kutsus Ulvi ja Liina endaga koos esinema ja nii pandigi alus ühele esimestest idamaise tantsu truppidest Eestis. Suuremateks esinemisteks pani Pille kokku  väikese idamaise etenduse, milles osales trupp ning solistina Juta Rahkema. Loomulikult ei puudunud etendusest ka sultan! Koostöös trupiga Callista osaleti selle etendusega isegi ööklubi Bonnie & Clyde show-tantsude võistlusel.

Iris, Liina ja Ulvi esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Zahira esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Peamiselt kuulusid aga trupi repertuaari trummisoolod, sallikoreograafiad ning tolleaegne hittlugu, Tarkani “Kiss Kiss”. Nende tantsudega käidi esinemas üle Eesti. Esinemisteks kombineeriti kokku esimesed trupikostüümid, mis koosnesid toppidest, haaremipükstest ja näoloorist. Uued kostüümid tegid neid rõõmsaks: “Me olime nii ilusad ja hõljuvad!”.

Zahira – õitsev lill

1999.aasta alguses otsustati trupile lõpuks nimi anda. Iris printis internetist välja brosüüri “Bellydancers’ Names” ning koos valiti välja nimi Zahira, mis araabia keeles tähendab õitsvat lille. Pille lasi vastavalt trupi nimele ning asutamiskuupäevale Zahira horoskoobi koostada, mis lubas trupile nii sujuvat edasiminekut kui ka mõningasi takistusi. Seda, mida elu tantsutrupp Zahirale toonud on, saab RaksEstoniast lugeda juba edaspidi.

Tantsutrupp Zahira 2014.aastal. Foto: Rene Pringi.

Tantsutrupp Zahira 2014.aastal. Foto: Rene Pringi.

Ilus nimi – Alhambra

Riina Aro

Alhambra. Fotograaf Rein Aro.

Alhambra. Fotograaf Rein Aro.

Alhambra on grupp tantsijad, kelle süda kuulub kõhutantsule, aga nad oskavad ka mustlastantsu ja mitmesuguseid fusione. Need tublid naised alustasid aastatel 2006—2008 ja väike tantsugrupp ei kandnud veel nime Alhambra, vaid oli lihtsalt Nõmme Kultuurikeskuse kõhutantsijad. Teine grupp on need, kes tulid Nõmmele tantsima järgnevatel aastatel ja kelle lemmikuks on kõhutantsu kõrval kujunenud mustlastants ja hispaania fusion. Ja kolmas grupp – seeniorid, minu põlvkonnakaaslased, minu sõbrannad. Nemad tantsivad kõike rõõmuga ja on tänulikud, et suudavad. Ja muidugi, nad ka oskavad.

Hea tava on ära rääkida, kuidas kõik algas ja mis sai edasi.

Selles eas, mil teismelised neiud endale tantsumaailmas stiili, koha ja õpetaja valivad, hakkasin mina koolimaja saalis õpetaja Nelli Uustalu käe all vene, ukraina, moldaavia, gruusia jm. tolleaegse NSV Liidu rahvaste tantse, aga ka ungari, rumeenia, poola ja muid nn sotsdemi tantse õppima. Treeninguks olid klassikalise balleti harjutused pehmetes sussides, stange asemel kahe ülestikku tõstetud tooli seljatugi. Oli aasta 1957. Niisugust sõna nagu kõhutants polnud eales kuulnudki.

Alhambra tantsimas Riina Remmelga hispaania fusion.koreograafiat Azul. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Riina Remmelga hispaania fusion.koreograafiat Azul. Foto: Rein Aro.

Aga siiski, ei puudunud ka Idamaa. Minu eriliselt armastatud õpetaja Nelli tõi Kesk-Aasia kursustelt kaasa tadžiki tantsu Natiljar! Kostüümid olid idamaised: haaremipüksid, seljas poolde säärde ulatuv varrukatega kuub, peas tübeteika. Jalgadel oli selles tantsus vähe tööd, aga käte, pea ja eriti silmadega nägime kurja vaeva.

Tantsugruppe hakkasin juhendama 1963. aastal tudengina stipile lisaraha tegemiseks. Peamine stiil minu aastakümneid kestnud tantsuõpetajapraktikas on olnud eesti lavarahvatants. 1977 asutatud neiduderühmale õpetasin ka vabariikliku tantsupeo kavas olnud tadžiki tantsu Zang ja hiljem Buhaara tantsu rätikuga, mille koreograaf oli tatarlanna Nailja Kraan.

Ajad muutusid ja ühel kevadisel märtsikuupäeval lugesin ajalehest, mis on kõhutants ja kus seda õppida saab. Suundusin Pärnu mnt. 69, kus tegutses stuudio nimega La Ronda. Esimene kord oli kohutav! Ma ei saanud üldse aru, mida pean tegema. Kuidas on võimalik end niisugusel viisil liigutada? Puusi veel kuidagi, aga rinnaringid! Kõhulained!? Ja mis nippidega nende järgnevust meeles pidada?

160Olin üheaegselt rabatud ja masendatud, aga ka lummatud ja otsekui nõiutud nii muusikast kui sellest, mida nägin tegevat nii õpetaja Mari-Liisi kui ka viit noort neidu selles peeglitega saalis. Aga tundsin oma hinges, et sellest tantsust ma enam iialgi lahti lasta ei suuda ega tahagi.

Sügisest hakkas samas saalis tööle stuudio Amrita. Minust sai Pille Roosi õpilane, Liina Remmelgi, Mai Suvi ja Iris Frolovi õpilane. Eriliseks toeks oli mulle tol ajal nooruke Berit Vill, kellega mul oli ühine kodutee. Oi, kuidas ma kodus pusisin, just nimelt pusisin, et midagigi välja tuleks.

Alhambra tantsimas Riina Aro trummisoolot. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Riina Aro trummisoolot. Foto: Rein Aro.

Ja siis tuli mul mõte, et mis ma ikka kodus üksi harjutan, ma võiksin ju seda teha koos mõne omavanuse sõbrannaga varahommikuti stuudios peegli ees. Pille oli nõus. Minu kutse peale tuli kokku 9 üheealist prouat. „Nii palju!“ hõiskas Iris. Sellel päeval sai alguse minu kõhutantsuÕPETAJA elu, mistõttu julgesin aastal 2006 pakkuda end Nõmme Kultuurikeskusesse kõhutantsuõpetajaks, ja seda kõigile huvilistele, ka neile, kes minu tütre või tütretütre eakaaslased. Tunde andsin esimesel aastal ruumide nappusel ainult 2 korda nädalas hommikuti. Teisel aastal õnnestus saada 2 tundi ka õhtuti, aga ilma peegliteta väikeses saalis. Kolmandal aastal paigutati minu soovil (pealekäimisel) selle saali seinale ka peeglid. Palju tantshuvilisi tuli juurde, õnnestus saada lisaks veel kaks aega, et 2.-3nda ja esimese aasta tantsijaid õpetada eraldi. .

Alhambra tantsimas Anu Toivoneni tangofusion koreograafiat. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Anu Toivoneni tango-fusion koreograafiat. Foto: Rein Aro.

Seenioritega tantsisime Amritas ikka edasi, aastal 2007. õnnestus konkursil „Kõhutantsutähed“ võita gruppide arvestuses 1. koht. Esitasime folkloorse Berberi tantsu, mille koreograafiks Zahra Mujunen. Arvatakse, et selle üliootamatu õnnestumise põhjustas tantsijate eriline hingeseisund – tänulikkus, et aitäh, saatus, et oled meile andnud tervist ja jõudu ning võimaluse veel kord laval olla. Hingeseisund on tõepoolest väga oluline, aga suudab publikut veenda vaid siis, kui oled iga liigutust, iga liigutuste kooslust, iga koreograafilist lauset miljon korda harjutanud, miljon korda endast läbi lasknud, miljon korda füüsiliselt lahti mõtestanud. Ainult siis sünnib enesestmõistetav ühtlus, sünkroonsus, mida vaadates ei tohi aga neid „miljoneid kordi“ keegi märgata.

Kahjuks lõpetas Amrita kõhutantsustuudio oma tegevuse. Kutsusin seeniorid Nõmmele harjutama. Meeldiv oli kogeda, et põlvkondade vahe ja erinevus kedagi ei ehmatanudki, Kevadel 2009 lubas Nõmme Kultuurikeskus kõhutantsijail esineda iseseisva kontserdiga, kui suudame omaenda tantsudega tunniajase programmi ära teha. Vahelduseks soovitati kutsuda üks külalisgrupp ja üks külalissolist.

Alhambra tantsimas Liina Remmelga mustlastantsu Vanjonok. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Liina Remmelga mustlastantsu Vanjonok. Foto: Rein Aro.

Mõistsin, et esialgu pensioniea meelelahutusena tundunud hobist on saanud vastutus. See sundis end pidevalt täiendama, aastate lisandumisest hoolimata end vormis hoidma, otsima ja õppima uusi koreograafiaid. Kahjuks pole saatus mind ennast õnnistanud koreograafilise mõtte palangutega, mistõttu olen õigemaks pidanud ikka juba end tõestanud ja tunnustatud koreograafide loomingu õpetamist.

Oluliseks olen pidanud stiilide mitmekesistamist. Olen püüdnud igaks kevadkontserdiks hooaja jooksul ikka uue repertuaari õpetada, sest Nõmme publik on üsnagi stabiilne ja tuleb kontserdile vaid siis, kui loodab näha midagi uut.

Kevadel 2014  sain hakkama julgustükiga, et võtsin setuainelise eesti tantsu „Kellel üle, see ütelgu“ ja tegin ümber kõhutantsuks. See oli ju minu enda koreograafia, võisin sellega teha, mida heaks arvasin, kelleltki luba küsimata. Rahvale meeldis.

Alhambra tantsimas Iris Frolovi samba-fusionit. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Iris Frolovi samba-fusionit. Foto: Rein Aro.

Kevadkontserdid (ca 16–17 oma tantsu), viimastel aatatel ka sügisesed korduskontserdid on Alhambra elu suursündmused, aga lisaks nendele oleme esinenud rõõmuga ka sõprade juures – Arrakise talve-ja kevadkontserdil, Jõululaatadel, Rohelise Värava Tänaval, erinevatel Nõmme Kevade ja Nõmme KK üritustel. Oodatud on iga-aastane vabariiklik Idamaa tantsu kontsert. Olen õpetanud aastate jooksul palju Pille Roosi, Liina Remmelgi, Iris Frolovi ja Kaidi Udrise loomingut. Suur tänu neile kõigile! Kuid eriline koht minu kõhutantsualaste teadmiste avardamisel ja laiendamisel on olnud just Kaidi Udrisel.

Suur tänu Nõmme Kultuurikeskusele hoolitsuse ja toetava suhtumise eest! Ka Alhambra pedagoogiline tagala on tugev: iga päev on Ulrike, Heli või Marje valmis tunni ära tegema, ja mitte ainult tunni, ka terve kontserdi paika panema, nagu juhtus aastal 2014, kui kogu aprillikuu põdesin. Jõudu ja tervist teile, armsad tantsijad!

Kalli-kalli!

Tantsud hingele ja kehale

InesDance Tantsustuudio

Ines Karu-Salo

Ines Karu-Salo

Ines Karu-Salo. Foto: Doominofoto

Ühel sügisesel hommikul Rocca al Mare Kooli jõudes vaatas infotahvlil vastu Mai-Liis Maasare üleskutse julgetele ja omanäolistele tüdrukutele: “Alustame idamaise tantsu trennidega”. Just siis, 15 aastat tagasi, otsustas Ines Karu-Salo, tulevane InesDance tantsustuudio & agentuuri (ID) asutaja, kõhutantsu õppima hakata. Juba esimeses tunnis tekkis hasart ja ambitsioon kõhutantsu viljelemises paremaks saada. Möödus aeg ja regulaarsed treeningud, kasvas armastus tantsu vastu veelgi, käidi esinemas (Callista ja Ramchandra koosseisus) ja osaleti võistlustel. Seejärel panid Ines Karu ja Liis Sildnik aluse kõhutantsutrupi TürküBel tegevusele. 2003. aastal hakkas Ines idamaise tantsu trenne juhendama DanceAct tantsustuudios kus ta töötas treenerina kuni 2009. aastani, mil ID tantsustuudio Mustamäel Tammsaare Keskuses tegevusega alustas. Täna tegutseb ID tantsustuudio Tallinna südalinnas ja Haaberstis.

Aka o Pele f.

Aka o’Pele. Foto: Egert Kamenik

Just Polüneesia tantsude trennid on need, mis eristavad ID tantsustuudiot teistest stuudiotest. Ines Karu ja Janne German käisid aastate eest end Soomes ja USAs arendamas sooviga tuua Havai hula ja Tahiti tantsud Eestimaale. Esimesed tantsud said selgeks ja moodustati Poüneesia tantsude duo Aka o’ Pele. Täna tegutsevad nii TürkuBel kui Aka o’ Pele rohkem ID tantsuartistide nime all, meeskond on kasvav ja tantsijad lihtsalt võrratud.

Ines käis stuudio algusaastatel tihedalt Egiptuses, Prof. Dr. Hassan Khalil’i ISOC tantsukooli idamaise ja Egiptuse folkloorsete tantsude treeneri tunnistust omandamas. Peale ōpinguid viis Ines Eestis läbi artistide intensiivkoolituse. Lisaks korraldas ID Intensive festivali kutsudes ōpetama ja esinema ka välisōpetajaid. Ikka iga aasta on korraldatud ōpitubasid ja erinevaid tantsukontserte kus tantsijad ja harrastajad kogemusi omandada saavad.

InesDance artistid 2013.

InesDance artistid 2013. Foto: EventLab

ID tantsustuudios on trenne juhendanud kõik oma ala tipptreenerid nagu Safran, Jamila, Kairi Reinvee, Shalini Mody-Pauts, Maiu Väli, Nele Suvi jt. Käesoleval hooajal juhendavad aga regulaarseid trenne Tiina Tanner, Iris Frolov ja Anna Sizova. ID artistide tegevusel aitab silma peal hoida ka säravsilmne Safran. Ines Karu aga avastab hetkel UK’d ja kindlasti üllatab sealt naasedes õpilasi tunniplaani säravdamisega. 🙂

InesDance Intensive

InesDance Intensive’i kontsert. Foto: erakogu.

Lisaks teeb ID koostööd mitmete teiste artistidega, et pakkuda suuremaid ja uuenduslikke show-programme erinevatele üritustele. ID on tööd pakkunud lisaks oma artistidele ja treeneritele veel Jamila, Zahira ja Yahna tantsijatele, Roberta Eulerile, Maris Abele, Amanile, Pit Tanourale ning ModyDuo ja Al Sol tantsukoosseisudele. Muusikutest on tehtud koostööd suuremas osas Kirss N Garden’ i ja Daana Otsaga. ID kui tantsuagentuur on võtnud endale missiooniks pakkuda alati parimaid ja uuenduslikke tantsuetendusi ning plaanib tulevikus teha koostöö veel rohkemate artistide ja esinemiskoosseisudega.

117.mail 2014 tähistas ID tantsukontsertiga 5-aastast sünnipäeva. Rocca al Mare Kooli aulas esinesid ID tantsuartistid, harrastajad, ōpetajad ja koostööpartnerid teistest stuudiotest. Esinema ja õpitubasid juhendama kutsusime ka Soome kuulsama Polüneesia tantsude koosseisu Mana o’Laka. Aitäh, sellest sai imeilus mäletus meile kõigile!

Tants Läänemaa Emiraatides

IiriseõiedAntud loo on kirjutanud Riima Velbre, kes on Haapsalus Iiriseõite eestvedaja, ehk  juhendaja „parem käsi“. Haapsallu, ehk „läänemaa Emiraatidesse“ jõudis idamaine tants 2006. aastal. Enne seda olid kord siin, kord seal Läänemaa kandis kõhutantsulaagrid, kus mõned praegused tantsijad on käinud. Iga kord oli kahju lahkuda peale tunniajast trenni ja lõpukontserti, mida siis tantsulaagri rahvas külalistele esitas. Ilusad inimesed, ilus muusika, ilusad tantsud ja kostüümid ei andnud meie naistele rahu. Haapsalu Ärimessi ajal, kus ühes väikeses boksis demonstreerisid tantsukunsti Iris Frolov ja Pille Roosi, kogunesid ka meie linnna tantsuhuvilised. Kohapeal toimusid ka lühikesed tantsukursused, kus juba päris paljud naised ennast proovile panid. Huvi oli tantsu vastu suur. Pöördusin trennide ettepanekuga Irise poole, et ka Haapsalu naised saaksid kõhutantsu õppida. Ja üllatus – Iris Zahira stuudiost oli nõus meiega tantsuvõlu jagama, kord nädalas Haapsallu sõites.Esimesed treeningud algasid septembris, 2006. aastal. Kokku tuli üks tugev, imeliselt tore ja särasilmne tantsugrupp, mis valis endale nimeks „Iiriseõied“, ja-ja, just meie õpetaja nime järgi. Meie hulgas olid kõik algajad, keegi polnud tõsiselt selle tantsuga varem tegelenud. Esimeseks oli sallitants Scharmeed. Iiris lahkelt õpetas meile huvitavaid tantsutrikke ja liigutusi. Meie silmis oli ta kõige kauneim tantsija. Kuid ainult tantsust oli vähe. Me tahtsime kohe kostüüme ja esinemisi. Ja jälle oli Iris, kes tõi meile näidata oma kauneid kostüüme ning korraldas ka väikest bazaari, kus saime endale üht-teist soetada kostüümi õmblemiseks. Kevadeks olid meil valmis kostüümid ning ka tants oli selge. Sellega me astusime välja kevadfestivalil Salme Kultuurikeskuses. See oli tõsiselt suur väljakutse ning eneseületamine, aga saime hakkama! Iris hoidis meile lava taga pöialt ja pärast saime ka temalt kiita. Olime väga rahul, õnnelikud ning teadsime, et jätkame samas vaimus. See muutis meid julgemaks ja veelgi aktiivsemkaks. Võtsime vastu ka kohalikud esinemise pakkumised. Meie tantsusõpradeks on suurepärane tantsugrupp Hiiumaalt „Sukar“ ja ka flamencotantsijate „Adelante“ grupp. Suurema publiku ees saime ennast näidata koos meie tantsusõpradega Valge Daami päevadel Haapsalus.
2007. aastast otsustas Iiris jätkata oma karjääri Egiptusemaal. Uueks juhendajaks tuli meile Pille Roosi. Teadsime, et Pille on tantsualal suur professionaal. Arvasime, et ei suuda vastata tema ootustele :). Nüüd me olime mitte ainult Iirise-, vaid ka „Roosiõied“ :). Tundsime ennast jälle algajatena. Õppisime Pillelt uusi huvitavaid tantse ja koreograafiaid. Samas püüdis ta meile õpetada esinemisoskust, seletas, kuidas liikuda laval, kuidas käed „hingama“ panna jms. Käisime Pillega meie esimeses tantsulaagris Vormsil. Saime tuttavaks Kaidi Udrisega, kes õpetas meile klassikalist tantsukoreograafiat. Eelvimasel õhtul esitasime oma tantse kohalikule rahvale, oli väga põnev. Jäid väga soojad ja lõbusad mälestsed. Pille ajast on säilinud väga kaunid tantsud, mida me siiani veel tantsime.2009. aastal olime jälle valiku ees, sest Pille ei saanud meiega edasi jätkata. Uue ettepaneku tegime Kaidile, sest meile meeldis tema professionaalne ja sõbralik juhendamisstiil Vormsi tantsulaagris. Ja õnn järjekordselt naeratas meile! Kaidi oli parajasti otsinud endale üht toredat tantsugruppi. Lubasime endast anda parima :).

Töö algas intensiivse tehnika lihvimisega. Kaidi oli väga särav, ilmekas ja meie jaoks jällegi kõige parem õpetaja. Tugev tehnika oli alusbaasiks uutele tantsudele. Õppisime uusi  folkloortantse nagu nuubia ja maroko tants. Kasvas tantsupagas ning tihenes esinemisgraafik. Kaidi õpetas meile põnevaid tantse, meie aga omakorda kiirustasme  uute kostüümide õmblemisega. Koos Hiiumaa tantsijatega esitasime Haapsalu tantsupeol Nuubia tantsu.

Trennide kõrvalt oleme lisaks end täiendanud Outi Bomani, Zahra Mujuneni, Amira ja Sirke kursustel. Tantse oleme juurde õppinud Iriselt ja Pillelt. Ääretult põnev oli Moroco hafla Tallinna „Bonny & Clyde“ ööklubis.

Pikemat aega käisime esinemas kohalike ning välismaa turistidele Haapsalu Fra Mare SPAs. See andis juurde esinemisjulgust ning uusi kogemusi. Pidevalt end täiendades julgesime esineda ka soolotantsudega. Iga aasta oleme osalenud Tallinna kõhutantsufestivalidel ja vahest ka „vabal laval“. Aastatega on tekkinud lausa selle hobi sõltuvus ja mitte ainult tantsu sõltuvus, vaid ka kooskäimise, positiivse energia, suhtlemise, hea füüsilise vormi, hea enesetunde ja hea tervise  sõltuvus. On kuulda, et osad tantsijad on lahti saanud piinavatest seljavaludest.

Saabus aeg, kus ka Kaidi otsustas oma karjääriga minna edasi Kairosse. Mis siis ikka, Kaidi on väga andekas, kaunis, töökas inimene, kes peab leidma uusi võimalusi edasiarenemiseks. Väga raske oli sellest mõelda ja uut juhendajat otsida. Kuid Kaidi oli nii tubli ja hoolitses ka selle eest, et me päris õpetajata ei jääks. 2012. aastast tuli meile Kairi Reinvee. Ja jällegi: super-super-super! Oleme üliõnnelikud meie juhendaja üle, kes oskab meid hinnata väga professionaalse pilguga. Kõik meie pisemad apsud ei jää ilma tema tähelepanekuta. Kairi on meil Haapsalus juba teist aastat. Ta on tõesti super! Tantsuhuvilisi ei jää vähemaks, vaid vastupidi, tuleb aina juurde.

Arvan, et me võime olla tõeliselt uhked meie parimate juhendajate üle, kellelt saame toredat koreograafiat ning kauneid tantse. Iga õpetajaga oleme me õppinud palju uut. Toredaid kogemusi ja jõudu kõigile! Rohket uute huviliste tulekut kauni idamaise tantsukunsti!

Ahna mish sijaaha, ahna fannaniin!* 4

* “Me pole turistid, me oleme artistid!”

4.osa

Iris Frolov

Iris FrolovSharm el-Sheikh’is Egiptuses on kahte tüüpi inimesi – turistid ja need, kes turiste teenindavad. Viimasesse kategooriasse kuuluvad ka tantsijad. Jätkub jutuseeria, milles Egiptuses töötanud Iris kirjeldab värvikamaid karaktereid, kellega ta koos töötanud on.

Abdalla

Igal pool üle kogu maailma tuleb inimesi maalt linna, et otsida paremat elujärge ja võimalusi. Nii on ka Egiptuses: Sharm el Sheikhi koguneb rahvast kõikidest maapiirkondadest. Üks selline rahvakiht on fellahiin, meie mõistes külamehed või matsid. Nende tegevusala on põhiliselt põlluharimine, nende naer on vali, nad on lihtsakoelised, ent see-eest siirad ja otsekohesed.

Abdalla on tõeline fellahi-mees, tõsine ja siiras. Kui ta naerab või tülitseb, on see kaugele kosta. Ta on väga kohusetundlik ja kõike, mis talle öeldakse, võtab ta ülima tõsidusega. Ta on grupi liikmetest alati esimene, kes esinemispaika sõitmiseks bussis ootab. Ta võib kiiresti ägestuda – ka väikesest vihjest võib hetkega kasvada suur tüliõun. Õnneks rahuneb ta ka sama kiiresti.

Esimene mulje Abdallast oli aga hoopis teistsugune… Tähistati tannura-tantsija* sünnipäeva. Muusikud mängisid tuntud egiptuse lugusid, kohale oli tulnud palju Sharmis töötavaid tantsijaid ja muud meelelahutusega tegelevat rahvast. Kõhutantsijad esitasid spontaanselt improviseeritud etteasteid, nii nagu nad peale tööd people olid tulnud, lihtsalt teksades-kampsunis. Korraga näeme tantsupõrandal kõhutantsijate seas MEEST, aga mitte lihtsalt kõhutantsijaid parodeerimas või tantsu nautimas, vaid tõesti osavalt tantsimas-esinemas, tüdrukutelegi silmi ette andes!

Sellest ajast peale on Abdalla üheks uueks hüüdnimeks “Merimees”  ehk meessoost merineitsi või näkk-mees.

Abdalla on suurepärane folkloorikarakterite näitleja. Erilist vaatemängu pakuvad koomilised karakterid, kus lisaks tantsule oli vaja show’sse lisada ka pantomiimi. On näha, et ta tõeliselt naudib oma rolli. Näiteks etendas ta ühes tantsus populaarset egiptuse filmikoomikut 1930ndatest – kõik egiptlastest vaatajad tabasid ära, keda ta kehastab. Muidugi on Abdalla omas elemendis, kui kavas on tants tema kodukandist – fellahi.

* tannura-tantsija – tantsija, kes keerutab sellikut. Tantsu juured on pärit religioossest sufi traditsioonist. Tannura-tants on aga puhtalt meelelahutuslik ja populaarne turistiatraktsioon. Tannuura tantsijatel on tavaliselt seljas kaks täisratasklošš-seelikut, mis pööreldes põneva efekti annavad.