Rahvusvaheline Idamaise Tantsu Festival 2003-2014

Pille Roosi

Aegade algusest

Alguses oli Iris – parim mõttekaaslane ja täielikult pühendunud kolleeg. Meid mõlemaid oli nakatanud kõhutantsupisik ja tõuke millegi festivalilaadse korraldamiseks saime temaga koos 1999.aastal esmakordselt Soomes Turu kõhutantsufestivali külastades. Siiski võttis veel mõned aastad aega, enne kui esimene festival aset leidis. Kõigepealt korraldasime kõhutantsupäevi, kus olid nii kursused kui ka basaar ning esinemised.

2003.aasta festival: fotol Liina Remmelg, Pille Roosi, Maral, Cecile, Ahmed Khalil ja Aladin Abbas

Fotomeenutus 2003.aasta festivalilt: pildil Liina Remmelg, Pille Roosi, Maral, Cécile Elzière, Ahmed Khalil ja Aladin Abbas. Foto: erakogu.

Saadud kogemuste najal ja Soome festivalide eeskujul toimus 2003. aasta suvel esimene festival, mis algas harrastajate kontserdiga, sellele järgnes galakontsert ning viimasel festivalipäeval kontsert elava muusikaga, kus peaesinejaks oli Aladin Abbas Egiptusest, prantslanna Cécile Elzière’i esituses kõlas imekaunis „Aicha“ ning trumme mängisid Arno ja Kill. Õpetajate valiku tegime Turu festivalil kohatud õpetajate hulgast. Süürlanna Maral Saksamaalt, marokolanna Zahra Mujunen-Zarkouh ja Hannele Lindgren Soomest jätsid oma jälje meie harrastajate südamesse. Marali õpetatud trummikas on tänini mõne tantsurühma repertuaaris. Oluliseks külaliseks esimesel festivalil oli ka Egiptuse kaupmees Ahmed Khalil, kes pani aluse basaaridele nii kõhutantsupäevadel kui ka esimesel festivalil.

2006

Kui kõhutantsupäevade ja esimese festivali korraldajaks oli tantsustuudio Amrita, siis 2006. aastal sai loodud kultuuriühing Nordic Sun. Vahepeal käisime Irisega kogemusi omandamas ka Rootsis, kus festivali mastaabid olid teised, üritus kestis neli päeva ja maailmas tuntud õpetajate nimekiri festivalikavas oli pikk. Siiski ei õnnestunud meil veel kedagi neist tähtsatest Egiptuse staaridest Eestisse tuua. Leidsime interneti kaudu ühe taskukohase hinnaga Egiptuse õpetaja, kes oli rõõmsalt nõus andma palju kursusi ning väitis end kodus olevat kõigis neis stiilides, mida oskasime küsida. Jätan siinkohal tema nime nimetamata ja meenutan vaid lubadust, mida Irisega teineteisele andsime – enam kunagi ei too me festivalile õpetajat, kelle tunnis pole ise käinud. Sellegipoolest oli 2006.aasta festivalil palju häid kursusi, sest tunde olid andmas mitmed tuntud õpetajad Soomest.

Lisaks galakontserdile oli kavas etenduste õhtu. Suursündmus oli selleks festivaliks loodud tantsuetendus „My life. Moods“ /koreograaf P.R./, mille muusika kirjutas Soomes elav egiptlane Aladin Abbas, kes koos oma bändiga etenduses kaasa tegi. Õhtu teises pooles etendus soomlanna Heli Turuneni loodud tantsumuinasjutt „Kõrbeprintsess“, mida samuti saatis elav muusika.

2007

Sel aastal lisasime festivali programmi ka konkursi. Ümberkaudsetel festivalidel muutus see järjest populaarsemaks ja nii otsustasime ka meie proovida. Esimesel korral käisin ise rääkimas tantsuõpetajatega, et nad ikka osa võtaksid ja ka õpilasi osalema julgustaksid. Vähene huvi kasvas aastatega, kuid sellist osavõttu, nagu näiteks Lätis, või karmi võitlust, nagu võib näha Venemaa konkursitel, pole meie festivalidel olnud. Konkursi nimeks sai algul „Kõhutantsutähed“ ja motoks, et igaüks võib tähena särada. Alates 2007. aastast on nii festival kui ka konkursid toimunud Salme kultuurikeskuses, kus on suurepärane lava ja parimad heli- ja valgustehnikud/tehnika, tänu millele on konkursil osaledes võimalik ka harrastajatel end tõepoolest staarina tunda.

Eredaid elamusi

2008.aasta festival: Pille Roosi, Aida Nour, Irina Lisovskaja, Iris Frolov, Juliana Petersone, Khaled Mahmoud ja Asmahan

2008.aasta festival: Pille Roosi, Aida Nour, Irina Lisovskaja, Iris Frolov, Juliana Petersone, Khaled Mahmoud ja Asmahan

Kõik festivaliaastad on omal moel silma paistnud, kuid minu jaoks on meeldejäävaimad olnud aasta 2008, kus külalisteks olid Aida Nour, Asmahan ja Khaled Mahmoud, ning aasta 2013, mil meil oli õnn võõrustada üht minu jaoks kõige olulisemat inimest kõhutantsumaailmas – geniaalset koreograafi Yousry Sharifi.

Yousry Sharifi kursus 2013.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Yousry Sharifi kursus 2013.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Eredad mälestused on aastast 2012, kus minu isiklikuks tipphetkeks oli duett Magdy el Leisyga.

Pille Roosi ja Magdy el Leisy duett 2012.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Pille Roosi ja Magdy el Leisy duett 2012.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Samal aastal sai koos Irise ja Maarikaga sai tehtud üks vahva saidi ning Salme kultuurikeskuse laval kepsles rõõmus saidi-hobune. Hobuse tõi Iris kohvris Egiptusest kaasa. 🙂

2012.festivali korraldustiim saidi-võtmes: Pille Roosi, Iris Frolov ja Maarika Merirand. Foto: erakogu.

2012.festivali korraldustiim saidi-võtmes: Pille Roosi, Iris Frolov ja Maarika Merirand. Foto: erakogu.

Aastate tagant meenub veel üks erakordne etendus, mille taga oli põhjalik uurimistöö, mis kajastas idamaise tantsu ajalugu, ning mis kandis nime „Evolution“. Esitajateks Kaidi Udris, Eeben ja Aicha, kes moodustasid Müstika Maagilise Teatri.

Müstika Maagilise Teatri etendus "Evolution" 2007.aasta festivalil: Kaidi Udris, Eeben ja Berit Vill.

Müstika Maagilise Teatri etendus “Evolution” 2007.aasta festivalil: Kaidi Udris, Eeben ja Berit Vill.

Unistus

Minu unistuseks on olnud lisada festivali programmi piduõhtu bufeeõhtusöögiga, kus lisaks tantsunaudingutele oleks au sees idamaine kokakunst ning, mis kõige tähtsam, ka elav muusika. Soovisin, et Eesti tantsijatel oleks võimalus esineda Egiptuse orkestri saatel ning publikulgi oleks võimalus tantsupõrandal käia. Osaliselt täitus see unistus 2010. aasta festivalil, kus klubiõhtu külaliseks oli noor laulja Ahmed Elkhatib Egiptusest. Sel korral esines temaga koos Nastja, tänu kellele Ahmed meie festivalile sattus, ning tantsurõõmu jagus ka publikule.

Ahmed Elkhatip ja Nastja 2010.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Ahmed Elkhatip ja Nastja 2010.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Tegijad

Iris Frolov 2007.aasta konkurssi korraldamas. Foto: erakogu.

Iris Frolov 2007.aasta konkurssi korraldamas. Foto: erakogu.

Aegade algusest on olnud festivali korraldamas Iris Frolov ja alates teisest festivalist lõi kaasa ka Maarika Merirand, kes alustas vabatahtlikuna infolauas ning festivali kasvades võttis enda kanda järjest rohkem ülesandeid. Mõlemad on festivali korraldustiimis tänag

Maarika Merirand (Safran) 2013.aasta festivali lavatagustes. Foto: erakogu.

Maarika Merirand (Safran) 2013.aasta festivali lavatagustes. Foto: erakogu.

Miks tulla

Käies festivalidel ja kohtudes erinevate õpetajatega tekkis soov jagada seda erakordset tunnet, mille annab talent, loomingulisus ja professionaalsus. Püüdsime festivali korraldades tuua kodupublikuni maailma tippõpetajaid, et ka need, kel pole võimalust sõita kursustele väljapoole Eestit, saaksid kogeda sama. Nähes tantsijate säravaid silmi ja kuuldes nende tagasisidet usun, et see on õnnestunud.

Festival oli ja on jätkuvalt koht, kus hommikust hilisõhtuni võid olla tantsu sees. Sind ootavad tunnid– erakordsed õpetajad ja palju uusi kogemusi; basaarimelu – külluslikult kõike, mida hing ihaldab: kostüümid, ehted, muusika; harrastajate esinemised tundide vahel – palju ehedaid emotsioone ja tantsurõõmu; ning kõige krooniks õhtune galakontsert – tippartistid ja festivali õpetajad laval, professionaalsel tasemel koreograafiad ning just siin ja praegu sündinud tantsuimprovisatsioonid.

Kui oled harrastaja ja tuled festivalile, siis see küllus avardab su nägemust kõhutantsust ning annab mõnusa taustatunnetuse selle tantsustiiliga jätkamiseks. Seda kõike lisaks uutele tantsudele, mida kursustel õpid. 🙂

Meenutades festivale ja vaadates üle festivaliprogramme, olen õnnelik. Tunnen rõõmu kõigist neist aastatest, leides neist enamuse Eesti kõhutantsuõpetajatest, Läti, Leedu ja Soome tuntuimad koreograafid, õpetajaid kaugemalt Euroopast ning muidugi superstaarid USA-st ja Egiptusest!

Õnnelik Pille Roosi

Õnnelik Pille Roosi 🙂

Tänuga!
Pille Roosi

Advertisements

GALERII: Pille Roosi juubelikontsert

22. oktoobril tähistati Tallinnas Lindakivi kultuurikeskuses armastatud tantsuõpetaja ja koreograafi Pille Roosi 50. sünnipäeva suure juubelikontserdiga, mis pakkus palju üllatusi nii juubilarile kui ka publikule.

Kontserdile oli valitud Pille lemmikuid nii tema enda kui ka teiste koreograafide loomingust, näiteks Yousry Sharifi „Taniely“ või Aida Nouri „Barsha“. Eestist, Soomest ning Lätist pärit tantsijad esitasid klassikalist India tantsu bharatanatyam’it, millest sai 1984. aastal alguse ka Pille tantsukarjäär, flamenkot, eesti rahvatantsu ning muidugi idamaist tantsu, millesse Pille kõige rohkem panustanud on.

Idamaisele tantsule oli kontserdil pühendatud märkimisväärne osa – oli see ju tinglikult ka Eesti kõhutantsu juubel! 20 aasta eest oli just Pille see, kes esimesena Eestis idamaist tantsu õpetama hakkas. Nii kontserdilaval kui ka saalis oli palju tantsijaid, kes temaga selle pika tee kaasa käinud on.

Kui kogu kontserdi kava oli Pillele üllatuseks, kutsudes esile nii rõõmu, liigutuspisaraid kui ka ohtralt nostalgiat, siis oli ka juubilaril endal külalistele midagi erilist varuks. Tavapärase tantsunumbri asemel kutsus Pille endaga koos lavale oma kursusekaaslase Svea Söödi, et esitada nende omaloominguliste luuletuste saatel tantsuimprovisatsioone armastusest.

Meeleolukas kontsert lõppes traditsioonilise lõpuloo „Salam We Aleykumiga“, mida esitas terve lavatäis tantsijaid eesotsas Pillega.

Vaaraotants

Vaaraotants Vana-Egiptuses ja tänapäeval

Kaidi Udris

Kaidi Udris. Foto: erakogu.

Kaidi Udris. Foto: erakogu.

Esmamulje

Oma esimese vaaraotantsu õppisin ma 2010.aastal egiptuse kõhutantsufestivalil Hassan Sabeeri käest. See koreograafia oli erinev igasugusest kõhutantsust, mida ma teadsin ja tundsin. Tegelikult oli kõhutantsu selles vähe. See-eest oli seal aga rohkelt jõulisi poose, veidi põrandatehnikat ja väga efektseid kuninglikke liikumismustreid. Vaaraotantsu kursusi on kõhutantsufestivalidel väga vähe, võibolla on põhjuseks see, et teema on paljudele koreograafidele võõras ja nõuab rohkem süvenemist Vana-Egiptuse ajaloosse, arhitektuuri ja tantsukultuuri. Viimastel kuudel olen selle teemaga rohkem tegelenud, kuna sel suvel otsustasime koos Salah Ramboga Tallinnas läbi viia kursuse “Vaarao fusion”.

Ajaloost tantsulavale

Tantsija ja muusiku töö oli Vana-Egiptuses üsna tasuv ning templitantsija amet au sees. Tuhande aasta vanustel templijoonistel Luxoris, Aswanis, Edfus, Saqqaras ja mujal on kujutatud peamiselt ilmalike pidustuste tantsijannasid.

Vana-Egiptuse seinamaaling

Vana-Egiptuse seinamaaling

Tantsul oli oluline osa nii religioossetel kui ka ilmalikel üritustel, nii uhketel linna läbivatel rongkäikudel ka kinnistel õukonnapidudel templiruumides. 19.sajandi egüptoloogid kirjeldasid Vana-Egiptuse tantsijaid kui elegantseid, graatsilisi ja osavaid akrobaate. Tänapäeval seostame me neid spetsiifilise kehakeelega, mis on otseselt võetud templi- ja hauakamrite maalingutelt. Figuuride jalad ja pea on alati profiilis ning ülakeha ja käed otsevaates. Tantsijate kehakeel on nurgeline ja käte asend peegeldab tihti mingeid žeste igapäevaelust (põlvitamine ja vaarao poole kummardamine, pillimäng, lillede korjamine, toidu pakkumine jm.).

13277938_10209682864767217_765037009_n (1)

Tantsijad Sakkara hauakambri seinal.

Selline spetsiifiline templikunst ongi üks peamisi inspiratsiooniallikaid tänapäevases lavatantsus – nurgelised käeasendid, graatsilised ja sujuvad liigutused, teatraalsed tegevused, mis viitavad antiiksele elukorraldusele, ja dramaatiline muusika. Kuna ajaloolased ei ole sellise tantsukeele kunagist eksistentsi suutnud kinnitada, siis kaasaja koreograafide looming ongi suures osas nende isiklik interpretatsioon ja fantaasia.

Klišee ja mitmekesisus

Olen Kairos nüüdseks tantsinud neli aastat ja osalenud mitmes tantsuprojektis, kus olen pidanud vaaraotantsu õppima ja esitama. Tihti on need koreograafiad üksteisega sarnased ja veidi klišee poole kalduvad. Koreograafid pole ju õppinud ajaloo-uurijad. Ajaloo-uurijad pole jällegi õppinud tantsijad. Tegelikult polegi õiget ega valet vaaraotantsu stiili. Mida rohkem on koreograaf kursis Egiptuse templikunstiga ja tolleaegse elukorraldusega, seda rikkalikumad ja põnevamad on ka tema tantsud.

Kairo Ooperimaja kaasaegse tantsu trupp. Foto: erakogu.

Kairo Ooperimaja kaasaegse tantsu trupp. Foto: erakogu.

Näiteks minu ooperitrupi etenduses “Egiptuse naised” lõi meie koreograaf Hatšepsuti tantsu kasutades peamiselt spetsiifilisi materjale Hatšepsuti maailmakuulsast templist Luksori lääne-kaldal Kuningannade orus. Lisaks sellele kasutas ta loomulikul ka meie trupile omast kaasegset tantsu. Minu jaoks jäi siiski puudu naiselik element, võibolla kuna koreograaf on mees. Seeõttu olemegi Salahiga meie kursuse koreograafia teinud mitmekesiseks. Veidi ajaloohõngu templijoonistelt, veidi dünaamilisemat kaasaegset tantsu, veidi efektset show-tantsu ja naiselikku kõhutantsu.

Kaidi ja Salah. Foto: erakogu.

Kaidi ja Salah. Foto: erakogu.

Kõhutantsu seos vaaraotantsuga

Tantsu antropoloogid ei ole vaaraotantsu kõhutantsuga ega kõhutantsu vaaraotantsuga seostanud. On võimalik, et mingil määral need kattusid, kuid seda pole siiani tõestatud. Tänapäeval kasutavad kõhutantsijad oma vaarao-teemalistes etteastetes enamasti kõhutantsutehnikat ja vaarao-stiilis kätepoose, kuid see on pigem Vana-Egiptusest inspireeritud kõhutantsushow kui vaaraotants. Kuna suur osa vaaraodeaegsest tantsukultuurist on ajaloohämaruses ja salapärane, on see teema koreograafidele atraktiivne.

Kaidi ja Salah annavad 2. juulil Tallinnas koreograafiakursuse “Vaarao fusion”.

 

“Ma tundsin ennast teretulnuna.”

Idamaisest tantsust Eestis Soome tantsija pilgu läbi

Laura Zaray

Laura Zaray. Foto: erakogu.

Laura Zaray. Foto: erakogu.

Minu esimene kokkupuude idamaise tantsuga Tallinnas oli 2006.aastal Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil, mida korraldas Pille Roosi ja tema meeskond. Ma olin Hennal bazaaril abiks – ma ei julgenud veel kursustel osaleda ja esinemisest ei osanud ma isegi mõelda.

Tol ajal olin ma üks väga vähestest noortest Helsingi kõhutantsijatest, alati ümbritsetud keskealiste daamide poolt. Kui ma Tallinna tulin, siis mu suurimaks üllatuseks oli see, kui erinevas vanuses tantsijad olid. Seal oli minuvanuseid tüdrukuid ja nad olid suurepärased tantsijad! Ma mäletan, kui suurt muljet iga tantsija stiil ja ilu mulle avaldasid. Ja veel rohkem avaldas mulle muljet see, kui soojalt nad minusse suhtusid. Ma tundsin ennast teretulnuna.

Laura Zaray ja Kaidi Udris. Foto: erakogu.

Laura Zaray ja Kaidi Udris. Foto: erakogu.

Sel festivalil kohtusin ma esimest korda Kaidi Udrisega, ühe Müstika Maagilise Teatri asutajaga. Meist said head sõbrad ning edaspidi võõrustas ta mind iga kord, kui ma Tallinna festivali külastasin. Kaidi on mind tantsijana, inimesena ning artistina nii palju inspireerinud, et ma kahtlen, kas ma temata oleksin siia jõudnud, kus ma praegu olen.

Orit Maftsir, Laura Zaray ja Ahmed Elkhatip 2010.aastal Tallinnas toimunud Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil.

Orit Maftsir, Laura Zaray ja Ahmed Elkhatip 2010.aastal Tallinnas toimunud Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil. Foto: erakogu.

Soome idamaise tantsu maailmas ei toimunud samal ajal kuigi palju. Ma jälgisin pingsalt Müstika Maagilise Teatri, mida tollal juhtisid Kaidi, Berit ja Eeben, arengut ja meetodeid ning see inspireeris ja julgustas mind niivõrd, et ma otsustasin Soomes midagi sarnast korraldada. Seega, alates 2010.aastast alustasin ma tantsukontserdite ja hiljem -festivalide korraldamist, mis on Helsigi tantsumaailma oluliselt muutnud – nüüd me oleme väga aktiivsed. Minu üritusted on olnud ka hüppelauaks paljudele noortele artistidele, kellest on Soomes saanud tuntud nimed.

Laura Zaray 2009.aastal Tallinnas toimunud Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil, kus ta võitis konkursil "Kõhutantsutähed" esimese koha. Foto: Jaan Priisalu.

Laura Zaray 2009.aastal Tallinnas toimunud Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil, kus ta võitis konkursil “Kõhutantsutähed” esimese koha. Foto: Jaan Priisalu.

Ma olen alati imetlenud Tallinna tantsijate loomingulisust, energiat ja kirge. Siin on nii palju õpetajaid, kes teevad selle nimel, mida nad armastavad, palju tööd. Nad hoiavad idamaise tantsu vaimu elus, korraldades suurepäraseid üritusi ning jagades oma kirge ja teadmisi oma õpilastega. Kahjuks mulle tundub, et mingil põhjusel toimub siinses tantsumaailmas tagasiminek. Õpilasi on endisest vähem ja seltskond on killustatum – igaüks tegeleb oma asjadega. Võibolla olen ma asjast valesti aru saanud, aga selline mulje on mulle jäänud. Samas, edasi- ja tagasiminekud on loomulikud.

Minu tantsuteekond on mind toonud selleni, et ma elan osaliselt Tallinnas ja osaliselt Helsingis. Ma olen õnnelik ja tänulik, et ma saan mõlemas linnas aktiivselt tunde anda ja kohalike tantsijatega koostööd teha. Tallinnast olen ma leidnud ka oma unistuste kostüümidisaineri – Malika Designi, kes valmistab kõige imelisemaid kleite! Kui ma olen Tallinnas, on mu päevad täis treenimist, sõpru ja inspiratsiooni. Ma tahan veel kaua selle tantsukogukonna osa olla, et koos harmoonia, ühtsuse ja kire idamaise tantsu vastu nimel töötada.

Laura Zaray. Foto: erakogu.

Laura Zaray. Foto: erakogu.

Laura Zaray on Soomest pärit professionaalne tantsija, kes hetkel elab ja töötab aktiivselt nii Tallinnas kui Helsingis. Rohkem infot Laura kohta tema kodulehelt.

Artikli pani inglise keelest ümber Safran.

Ilus nimi – Alhambra

Riina Aro

Alhambra. Fotograaf Rein Aro.

Alhambra. Fotograaf Rein Aro.

Alhambra on grupp tantsijad, kelle süda kuulub kõhutantsule, aga nad oskavad ka mustlastantsu ja mitmesuguseid fusione. Need tublid naised alustasid aastatel 2006—2008 ja väike tantsugrupp ei kandnud veel nime Alhambra, vaid oli lihtsalt Nõmme Kultuurikeskuse kõhutantsijad. Teine grupp on need, kes tulid Nõmmele tantsima järgnevatel aastatel ja kelle lemmikuks on kõhutantsu kõrval kujunenud mustlastants ja hispaania fusion. Ja kolmas grupp – seeniorid, minu põlvkonnakaaslased, minu sõbrannad. Nemad tantsivad kõike rõõmuga ja on tänulikud, et suudavad. Ja muidugi, nad ka oskavad.

Hea tava on ära rääkida, kuidas kõik algas ja mis sai edasi.

Selles eas, mil teismelised neiud endale tantsumaailmas stiili, koha ja õpetaja valivad, hakkasin mina koolimaja saalis õpetaja Nelli Uustalu käe all vene, ukraina, moldaavia, gruusia jm. tolleaegse NSV Liidu rahvaste tantse, aga ka ungari, rumeenia, poola ja muid nn sotsdemi tantse õppima. Treeninguks olid klassikalise balleti harjutused pehmetes sussides, stange asemel kahe ülestikku tõstetud tooli seljatugi. Oli aasta 1957. Niisugust sõna nagu kõhutants polnud eales kuulnudki.

Alhambra tantsimas Riina Remmelga hispaania fusion.koreograafiat Azul. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Riina Remmelga hispaania fusion.koreograafiat Azul. Foto: Rein Aro.

Aga siiski, ei puudunud ka Idamaa. Minu eriliselt armastatud õpetaja Nelli tõi Kesk-Aasia kursustelt kaasa tadžiki tantsu Natiljar! Kostüümid olid idamaised: haaremipüksid, seljas poolde säärde ulatuv varrukatega kuub, peas tübeteika. Jalgadel oli selles tantsus vähe tööd, aga käte, pea ja eriti silmadega nägime kurja vaeva.

Tantsugruppe hakkasin juhendama 1963. aastal tudengina stipile lisaraha tegemiseks. Peamine stiil minu aastakümneid kestnud tantsuõpetajapraktikas on olnud eesti lavarahvatants. 1977 asutatud neiduderühmale õpetasin ka vabariikliku tantsupeo kavas olnud tadžiki tantsu Zang ja hiljem Buhaara tantsu rätikuga, mille koreograaf oli tatarlanna Nailja Kraan.

Ajad muutusid ja ühel kevadisel märtsikuupäeval lugesin ajalehest, mis on kõhutants ja kus seda õppida saab. Suundusin Pärnu mnt. 69, kus tegutses stuudio nimega La Ronda. Esimene kord oli kohutav! Ma ei saanud üldse aru, mida pean tegema. Kuidas on võimalik end niisugusel viisil liigutada? Puusi veel kuidagi, aga rinnaringid! Kõhulained!? Ja mis nippidega nende järgnevust meeles pidada?

160Olin üheaegselt rabatud ja masendatud, aga ka lummatud ja otsekui nõiutud nii muusikast kui sellest, mida nägin tegevat nii õpetaja Mari-Liisi kui ka viit noort neidu selles peeglitega saalis. Aga tundsin oma hinges, et sellest tantsust ma enam iialgi lahti lasta ei suuda ega tahagi.

Sügisest hakkas samas saalis tööle stuudio Amrita. Minust sai Pille Roosi õpilane, Liina Remmelgi, Mai Suvi ja Iris Frolovi õpilane. Eriliseks toeks oli mulle tol ajal nooruke Berit Vill, kellega mul oli ühine kodutee. Oi, kuidas ma kodus pusisin, just nimelt pusisin, et midagigi välja tuleks.

Alhambra tantsimas Riina Aro trummisoolot. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Riina Aro trummisoolot. Foto: Rein Aro.

Ja siis tuli mul mõte, et mis ma ikka kodus üksi harjutan, ma võiksin ju seda teha koos mõne omavanuse sõbrannaga varahommikuti stuudios peegli ees. Pille oli nõus. Minu kutse peale tuli kokku 9 üheealist prouat. „Nii palju!“ hõiskas Iris. Sellel päeval sai alguse minu kõhutantsuÕPETAJA elu, mistõttu julgesin aastal 2006 pakkuda end Nõmme Kultuurikeskusesse kõhutantsuõpetajaks, ja seda kõigile huvilistele, ka neile, kes minu tütre või tütretütre eakaaslased. Tunde andsin esimesel aastal ruumide nappusel ainult 2 korda nädalas hommikuti. Teisel aastal õnnestus saada 2 tundi ka õhtuti, aga ilma peegliteta väikeses saalis. Kolmandal aastal paigutati minu soovil (pealekäimisel) selle saali seinale ka peeglid. Palju tantshuvilisi tuli juurde, õnnestus saada lisaks veel kaks aega, et 2.-3nda ja esimese aasta tantsijaid õpetada eraldi. .

Alhambra tantsimas Anu Toivoneni tangofusion koreograafiat. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Anu Toivoneni tango-fusion koreograafiat. Foto: Rein Aro.

Seenioritega tantsisime Amritas ikka edasi, aastal 2007. õnnestus konkursil „Kõhutantsutähed“ võita gruppide arvestuses 1. koht. Esitasime folkloorse Berberi tantsu, mille koreograafiks Zahra Mujunen. Arvatakse, et selle üliootamatu õnnestumise põhjustas tantsijate eriline hingeseisund – tänulikkus, et aitäh, saatus, et oled meile andnud tervist ja jõudu ning võimaluse veel kord laval olla. Hingeseisund on tõepoolest väga oluline, aga suudab publikut veenda vaid siis, kui oled iga liigutust, iga liigutuste kooslust, iga koreograafilist lauset miljon korda harjutanud, miljon korda endast läbi lasknud, miljon korda füüsiliselt lahti mõtestanud. Ainult siis sünnib enesestmõistetav ühtlus, sünkroonsus, mida vaadates ei tohi aga neid „miljoneid kordi“ keegi märgata.

Kahjuks lõpetas Amrita kõhutantsustuudio oma tegevuse. Kutsusin seeniorid Nõmmele harjutama. Meeldiv oli kogeda, et põlvkondade vahe ja erinevus kedagi ei ehmatanudki, Kevadel 2009 lubas Nõmme Kultuurikeskus kõhutantsijail esineda iseseisva kontserdiga, kui suudame omaenda tantsudega tunniajase programmi ära teha. Vahelduseks soovitati kutsuda üks külalisgrupp ja üks külalissolist.

Alhambra tantsimas Liina Remmelga mustlastantsu Vanjonok. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Liina Remmelga mustlastantsu Vanjonok. Foto: Rein Aro.

Mõistsin, et esialgu pensioniea meelelahutusena tundunud hobist on saanud vastutus. See sundis end pidevalt täiendama, aastate lisandumisest hoolimata end vormis hoidma, otsima ja õppima uusi koreograafiaid. Kahjuks pole saatus mind ennast õnnistanud koreograafilise mõtte palangutega, mistõttu olen õigemaks pidanud ikka juba end tõestanud ja tunnustatud koreograafide loomingu õpetamist.

Oluliseks olen pidanud stiilide mitmekesistamist. Olen püüdnud igaks kevadkontserdiks hooaja jooksul ikka uue repertuaari õpetada, sest Nõmme publik on üsnagi stabiilne ja tuleb kontserdile vaid siis, kui loodab näha midagi uut.

Kevadel 2014  sain hakkama julgustükiga, et võtsin setuainelise eesti tantsu „Kellel üle, see ütelgu“ ja tegin ümber kõhutantsuks. See oli ju minu enda koreograafia, võisin sellega teha, mida heaks arvasin, kelleltki luba küsimata. Rahvale meeldis.

Alhambra tantsimas Iris Frolovi samba-fusionit. Foto: Rein Aro.

Alhambra tantsimas Iris Frolovi samba-fusionit. Foto: Rein Aro.

Kevadkontserdid (ca 16–17 oma tantsu), viimastel aatatel ka sügisesed korduskontserdid on Alhambra elu suursündmused, aga lisaks nendele oleme esinenud rõõmuga ka sõprade juures – Arrakise talve-ja kevadkontserdil, Jõululaatadel, Rohelise Värava Tänaval, erinevatel Nõmme Kevade ja Nõmme KK üritustel. Oodatud on iga-aastane vabariiklik Idamaa tantsu kontsert. Olen õpetanud aastate jooksul palju Pille Roosi, Liina Remmelgi, Iris Frolovi ja Kaidi Udrise loomingut. Suur tänu neile kõigile! Kuid eriline koht minu kõhutantsualaste teadmiste avardamisel ja laiendamisel on olnud just Kaidi Udrisel.

Suur tänu Nõmme Kultuurikeskusele hoolitsuse ja toetava suhtumise eest! Ka Alhambra pedagoogiline tagala on tugev: iga päev on Ulrike, Heli või Marje valmis tunni ära tegema, ja mitte ainult tunni, ka terve kontserdi paika panema, nagu juhtus aastal 2014, kui kogu aprillikuu põdesin. Jõudu ja tervist teile, armsad tantsijad!

Kalli-kalli!

Kõhutants ei tunne piire!

Miksimisest ja mõjutustest

Kaidi Udris

Kaidi ja Salah kursus DanceAct Tantsustuudios

Kaidi Udrise ja Salah Rambo kursus Tallinnas

Rohi on alati rohelisem mujal ning eksootika on vaataja silmades. Eksootiline Egiptus oli aineks juba 1920ndate Hollywoodi filmigurudele, kes inspireeritult Lähis-Ida temaatikast tõid maailmale amerikaniseeritud filmid vaaraodest, kõhutantsijatest, hauakambritest, juveelivarastest jne. Vana-Egiptus oli kauge, põnev ja müstiline, ideaalne fantaasiaallikas. Kõhutantsu ringkondades arutletakse siiani, et kas meie tavaline kaheosaline kõhutantsukostüüm (rinnahoidja ja vöö koos seelikuga) on ikka pärit Egiptusest või hoopis Ameerikast. Enamlevinud versioon järgi andis Hollywoodi filmitööstus seksika kõhtupaljastava kostüümi tantsijale kanda omast peast, st. et ameerika publikule meeltmööda oleks. Egiptuse kõhutantsijad võtsid uue paljaastavama kostüümimoe omaks ning tänapäeval kannab seda terve tantsumaailm, küllap tundus see uuendus egiptlastele omakorda eksootiline ja lahe, tuli ju idee Ameerikast, teiselt poolt maakera.

Seda, et Egiptus Ameerikas ikka veel “väga hinnas on” kogesin ühel päeval kui oma eesti-ameerika sõbrannaga Kairos mööda Khan El Khalili turgu ringi jalutasin. Sõbranna ostis kokku hunniku minu silmis inetuid kalavõrku meenutavaid galabeiasid, mis kaunistatud kuldsete või hõbedaste pärlitega, sellised läbipaistvad kostüümid, mida 90ndatel esinemistel tihti saidi galabeia peal kanti. Uurisin, miks talle need nii väga meeldivad. Ta selgitas, et Ameerikas Miamis saab ta need kõva raha eest maha müüa, need on väga hinnas, kuna on “authentic egyptian” ja super-eksootilised ning ideaalsed kostüümipeoks.

Egiptuse pop-kultuuris on vastupidi, esikohal on cool Ameerika-pärane. See on selgelt näha uutes egiptuse muusikavideotes, mis tihti üritavad sarnaneda kuulsate Lääne produktsioonidega. Hiljuti osalesin tantsijana ühe kohaliku pop-staari uue muusikavideo filmimisel. Enne tantsuproovidega alustamist käis meil külas produtsent ning näitas oma nutitelefonist üht Ameerika muusikavideot, mida me siis kohalike vahenditega taaslavastama hakkasime. Ameerika on suureks eeskujuks ka tänapäeva Egiptuse meelelahutustööstusele.

Sama kehtib viimase aja Egiptuse tantsumuusika kohta. Näiteks ühes tavapärases pulmas miksib DJ segu shaaby muusikast ning kohalikust ja välismaisest hip-hopist. Viimase aja suurhitt on “Wiggle Wiggle” lugu, mida DJ’s miksivad shaaby muusikaga ning kohalikud laulavad täiest kõrist kaasa. Kas nad aga tegelikult sõnadest aru saavad ja konteksti teavad, on teine lugu. Tihti on tunne, nagu viibiksin mingis araabia ööklubis New Yorgi getos.

Tegelikult armastame ju meiegi, kõhutantsijad, araabia muusika mikse, need annavad hea võimaluse õppida uusi põnevaid koreograafiaid. Näiteks latino-kõhutants, tribal, tango- oriental jne. Sel suvel 18. juulil õpetame koos egiptuse tantsuõpetajaga, Salah Ramboga Tallinnas Danceact tantsustuudios hip-hop saidi koreograafia. Miksime Salahiga kaasaegse hip-hopi traditsioonilise saidiga. See on hea näide sellest, kuidas noored egiptlased pidudel tantsida armastavad, aksendid, väristused ja saidi hüpakud segamini hip-hop sammude ja trikkidega. Koreograafia muusika on üks egiptuse helilooja spetsiaalselt meile loonud ning on tantsumaailmas ainulaadne. Ootame kõiki uusi ja vanu tantsijaid meie kursusele, sest miksida on põnev ning kõhutants ei tunne piire!

 

Tants Läänemaa Emiraatides

IiriseõiedAntud loo on kirjutanud Riima Velbre, kes on Haapsalus Iiriseõite eestvedaja, ehk  juhendaja „parem käsi“. Haapsallu, ehk „läänemaa Emiraatidesse“ jõudis idamaine tants 2006. aastal. Enne seda olid kord siin, kord seal Läänemaa kandis kõhutantsulaagrid, kus mõned praegused tantsijad on käinud. Iga kord oli kahju lahkuda peale tunniajast trenni ja lõpukontserti, mida siis tantsulaagri rahvas külalistele esitas. Ilusad inimesed, ilus muusika, ilusad tantsud ja kostüümid ei andnud meie naistele rahu. Haapsalu Ärimessi ajal, kus ühes väikeses boksis demonstreerisid tantsukunsti Iris Frolov ja Pille Roosi, kogunesid ka meie linnna tantsuhuvilised. Kohapeal toimusid ka lühikesed tantsukursused, kus juba päris paljud naised ennast proovile panid. Huvi oli tantsu vastu suur. Pöördusin trennide ettepanekuga Irise poole, et ka Haapsalu naised saaksid kõhutantsu õppida. Ja üllatus – Iris Zahira stuudiost oli nõus meiega tantsuvõlu jagama, kord nädalas Haapsallu sõites.Esimesed treeningud algasid septembris, 2006. aastal. Kokku tuli üks tugev, imeliselt tore ja särasilmne tantsugrupp, mis valis endale nimeks „Iiriseõied“, ja-ja, just meie õpetaja nime järgi. Meie hulgas olid kõik algajad, keegi polnud tõsiselt selle tantsuga varem tegelenud. Esimeseks oli sallitants Scharmeed. Iiris lahkelt õpetas meile huvitavaid tantsutrikke ja liigutusi. Meie silmis oli ta kõige kauneim tantsija. Kuid ainult tantsust oli vähe. Me tahtsime kohe kostüüme ja esinemisi. Ja jälle oli Iris, kes tõi meile näidata oma kauneid kostüüme ning korraldas ka väikest bazaari, kus saime endale üht-teist soetada kostüümi õmblemiseks. Kevadeks olid meil valmis kostüümid ning ka tants oli selge. Sellega me astusime välja kevadfestivalil Salme Kultuurikeskuses. See oli tõsiselt suur väljakutse ning eneseületamine, aga saime hakkama! Iris hoidis meile lava taga pöialt ja pärast saime ka temalt kiita. Olime väga rahul, õnnelikud ning teadsime, et jätkame samas vaimus. See muutis meid julgemaks ja veelgi aktiivsemkaks. Võtsime vastu ka kohalikud esinemise pakkumised. Meie tantsusõpradeks on suurepärane tantsugrupp Hiiumaalt „Sukar“ ja ka flamencotantsijate „Adelante“ grupp. Suurema publiku ees saime ennast näidata koos meie tantsusõpradega Valge Daami päevadel Haapsalus.
2007. aastast otsustas Iiris jätkata oma karjääri Egiptusemaal. Uueks juhendajaks tuli meile Pille Roosi. Teadsime, et Pille on tantsualal suur professionaal. Arvasime, et ei suuda vastata tema ootustele :). Nüüd me olime mitte ainult Iirise-, vaid ka „Roosiõied“ :). Tundsime ennast jälle algajatena. Õppisime Pillelt uusi huvitavaid tantse ja koreograafiaid. Samas püüdis ta meile õpetada esinemisoskust, seletas, kuidas liikuda laval, kuidas käed „hingama“ panna jms. Käisime Pillega meie esimeses tantsulaagris Vormsil. Saime tuttavaks Kaidi Udrisega, kes õpetas meile klassikalist tantsukoreograafiat. Eelvimasel õhtul esitasime oma tantse kohalikule rahvale, oli väga põnev. Jäid väga soojad ja lõbusad mälestsed. Pille ajast on säilinud väga kaunid tantsud, mida me siiani veel tantsime.2009. aastal olime jälle valiku ees, sest Pille ei saanud meiega edasi jätkata. Uue ettepaneku tegime Kaidile, sest meile meeldis tema professionaalne ja sõbralik juhendamisstiil Vormsi tantsulaagris. Ja õnn järjekordselt naeratas meile! Kaidi oli parajasti otsinud endale üht toredat tantsugruppi. Lubasime endast anda parima :).

Töö algas intensiivse tehnika lihvimisega. Kaidi oli väga särav, ilmekas ja meie jaoks jällegi kõige parem õpetaja. Tugev tehnika oli alusbaasiks uutele tantsudele. Õppisime uusi  folkloortantse nagu nuubia ja maroko tants. Kasvas tantsupagas ning tihenes esinemisgraafik. Kaidi õpetas meile põnevaid tantse, meie aga omakorda kiirustasme  uute kostüümide õmblemisega. Koos Hiiumaa tantsijatega esitasime Haapsalu tantsupeol Nuubia tantsu.

Trennide kõrvalt oleme lisaks end täiendanud Outi Bomani, Zahra Mujuneni, Amira ja Sirke kursustel. Tantse oleme juurde õppinud Iriselt ja Pillelt. Ääretult põnev oli Moroco hafla Tallinna „Bonny & Clyde“ ööklubis.

Pikemat aega käisime esinemas kohalike ning välismaa turistidele Haapsalu Fra Mare SPAs. See andis juurde esinemisjulgust ning uusi kogemusi. Pidevalt end täiendades julgesime esineda ka soolotantsudega. Iga aasta oleme osalenud Tallinna kõhutantsufestivalidel ja vahest ka „vabal laval“. Aastatega on tekkinud lausa selle hobi sõltuvus ja mitte ainult tantsu sõltuvus, vaid ka kooskäimise, positiivse energia, suhtlemise, hea füüsilise vormi, hea enesetunde ja hea tervise  sõltuvus. On kuulda, et osad tantsijad on lahti saanud piinavatest seljavaludest.

Saabus aeg, kus ka Kaidi otsustas oma karjääriga minna edasi Kairosse. Mis siis ikka, Kaidi on väga andekas, kaunis, töökas inimene, kes peab leidma uusi võimalusi edasiarenemiseks. Väga raske oli sellest mõelda ja uut juhendajat otsida. Kuid Kaidi oli nii tubli ja hoolitses ka selle eest, et me päris õpetajata ei jääks. 2012. aastast tuli meile Kairi Reinvee. Ja jällegi: super-super-super! Oleme üliõnnelikud meie juhendaja üle, kes oskab meid hinnata väga professionaalse pilguga. Kõik meie pisemad apsud ei jää ilma tema tähelepanekuta. Kairi on meil Haapsalus juba teist aastat. Ta on tõesti super! Tantsuhuvilisi ei jää vähemaks, vaid vastupidi, tuleb aina juurde.

Arvan, et me võime olla tõeliselt uhked meie parimate juhendajate üle, kellelt saame toredat koreograafiat ning kauneid tantse. Iga õpetajaga oleme me õppinud palju uut. Toredaid kogemusi ja jõudu kõigile! Rohket uute huviliste tulekut kauni idamaise tantsukunsti!