Tants Läänemaa Emiraatides

IiriseõiedAntud loo on kirjutanud Riima Velbre, kes on Haapsalus Iiriseõite eestvedaja, ehk  juhendaja „parem käsi“. Haapsallu, ehk „läänemaa Emiraatidesse“ jõudis idamaine tants 2006. aastal. Enne seda olid kord siin, kord seal Läänemaa kandis kõhutantsulaagrid, kus mõned praegused tantsijad on käinud. Iga kord oli kahju lahkuda peale tunniajast trenni ja lõpukontserti, mida siis tantsulaagri rahvas külalistele esitas. Ilusad inimesed, ilus muusika, ilusad tantsud ja kostüümid ei andnud meie naistele rahu. Haapsalu Ärimessi ajal, kus ühes väikeses boksis demonstreerisid tantsukunsti Iris Frolov ja Pille Roosi, kogunesid ka meie linnna tantsuhuvilised. Kohapeal toimusid ka lühikesed tantsukursused, kus juba päris paljud naised ennast proovile panid. Huvi oli tantsu vastu suur. Pöördusin trennide ettepanekuga Irise poole, et ka Haapsalu naised saaksid kõhutantsu õppida. Ja üllatus – Iris Zahira stuudiost oli nõus meiega tantsuvõlu jagama, kord nädalas Haapsallu sõites.Esimesed treeningud algasid septembris, 2006. aastal. Kokku tuli üks tugev, imeliselt tore ja särasilmne tantsugrupp, mis valis endale nimeks „Iiriseõied“, ja-ja, just meie õpetaja nime järgi. Meie hulgas olid kõik algajad, keegi polnud tõsiselt selle tantsuga varem tegelenud. Esimeseks oli sallitants Scharmeed. Iiris lahkelt õpetas meile huvitavaid tantsutrikke ja liigutusi. Meie silmis oli ta kõige kauneim tantsija. Kuid ainult tantsust oli vähe. Me tahtsime kohe kostüüme ja esinemisi. Ja jälle oli Iris, kes tõi meile näidata oma kauneid kostüüme ning korraldas ka väikest bazaari, kus saime endale üht-teist soetada kostüümi õmblemiseks. Kevadeks olid meil valmis kostüümid ning ka tants oli selge. Sellega me astusime välja kevadfestivalil Salme Kultuurikeskuses. See oli tõsiselt suur väljakutse ning eneseületamine, aga saime hakkama! Iris hoidis meile lava taga pöialt ja pärast saime ka temalt kiita. Olime väga rahul, õnnelikud ning teadsime, et jätkame samas vaimus. See muutis meid julgemaks ja veelgi aktiivsemkaks. Võtsime vastu ka kohalikud esinemise pakkumised. Meie tantsusõpradeks on suurepärane tantsugrupp Hiiumaalt „Sukar“ ja ka flamencotantsijate „Adelante“ grupp. Suurema publiku ees saime ennast näidata koos meie tantsusõpradega Valge Daami päevadel Haapsalus.
2007. aastast otsustas Iiris jätkata oma karjääri Egiptusemaal. Uueks juhendajaks tuli meile Pille Roosi. Teadsime, et Pille on tantsualal suur professionaal. Arvasime, et ei suuda vastata tema ootustele :). Nüüd me olime mitte ainult Iirise-, vaid ka „Roosiõied“ :). Tundsime ennast jälle algajatena. Õppisime Pillelt uusi huvitavaid tantse ja koreograafiaid. Samas püüdis ta meile õpetada esinemisoskust, seletas, kuidas liikuda laval, kuidas käed „hingama“ panna jms. Käisime Pillega meie esimeses tantsulaagris Vormsil. Saime tuttavaks Kaidi Udrisega, kes õpetas meile klassikalist tantsukoreograafiat. Eelvimasel õhtul esitasime oma tantse kohalikule rahvale, oli väga põnev. Jäid väga soojad ja lõbusad mälestsed. Pille ajast on säilinud väga kaunid tantsud, mida me siiani veel tantsime.2009. aastal olime jälle valiku ees, sest Pille ei saanud meiega edasi jätkata. Uue ettepaneku tegime Kaidile, sest meile meeldis tema professionaalne ja sõbralik juhendamisstiil Vormsi tantsulaagris. Ja õnn järjekordselt naeratas meile! Kaidi oli parajasti otsinud endale üht toredat tantsugruppi. Lubasime endast anda parima :).

Töö algas intensiivse tehnika lihvimisega. Kaidi oli väga särav, ilmekas ja meie jaoks jällegi kõige parem õpetaja. Tugev tehnika oli alusbaasiks uutele tantsudele. Õppisime uusi  folkloortantse nagu nuubia ja maroko tants. Kasvas tantsupagas ning tihenes esinemisgraafik. Kaidi õpetas meile põnevaid tantse, meie aga omakorda kiirustasme  uute kostüümide õmblemisega. Koos Hiiumaa tantsijatega esitasime Haapsalu tantsupeol Nuubia tantsu.

Trennide kõrvalt oleme lisaks end täiendanud Outi Bomani, Zahra Mujuneni, Amira ja Sirke kursustel. Tantse oleme juurde õppinud Iriselt ja Pillelt. Ääretult põnev oli Moroco hafla Tallinna „Bonny & Clyde“ ööklubis.

Pikemat aega käisime esinemas kohalike ning välismaa turistidele Haapsalu Fra Mare SPAs. See andis juurde esinemisjulgust ning uusi kogemusi. Pidevalt end täiendades julgesime esineda ka soolotantsudega. Iga aasta oleme osalenud Tallinna kõhutantsufestivalidel ja vahest ka „vabal laval“. Aastatega on tekkinud lausa selle hobi sõltuvus ja mitte ainult tantsu sõltuvus, vaid ka kooskäimise, positiivse energia, suhtlemise, hea füüsilise vormi, hea enesetunde ja hea tervise  sõltuvus. On kuulda, et osad tantsijad on lahti saanud piinavatest seljavaludest.

Saabus aeg, kus ka Kaidi otsustas oma karjääriga minna edasi Kairosse. Mis siis ikka, Kaidi on väga andekas, kaunis, töökas inimene, kes peab leidma uusi võimalusi edasiarenemiseks. Väga raske oli sellest mõelda ja uut juhendajat otsida. Kuid Kaidi oli nii tubli ja hoolitses ka selle eest, et me päris õpetajata ei jääks. 2012. aastast tuli meile Kairi Reinvee. Ja jällegi: super-super-super! Oleme üliõnnelikud meie juhendaja üle, kes oskab meid hinnata väga professionaalse pilguga. Kõik meie pisemad apsud ei jää ilma tema tähelepanekuta. Kairi on meil Haapsalus juba teist aastat. Ta on tõesti super! Tantsuhuvilisi ei jää vähemaks, vaid vastupidi, tuleb aina juurde.

Arvan, et me võime olla tõeliselt uhked meie parimate juhendajate üle, kellelt saame toredat koreograafiat ning kauneid tantse. Iga õpetajaga oleme me õppinud palju uut. Toredaid kogemusi ja jõudu kõigile! Rohket uute huviliste tulekut kauni idamaise tantsukunsti!

Advertisements

Kõhutantsu võimalikkusest Lõuna-Eestis

Ingrid Veske

Ingrid Veske

Ingrid Veske

Mina tegin oma esimesed kõhutantsusammud 10 aastat tagasiTartus. Tugev tunne kõhutantsu vastu tabas mind juba esimeses proovitunnis. Ma tundisin, et just see on asi, millega ma PEAN saama tegeleda! Minu esimesed õpetajad olid Riina Kikas ja Aule Hallik. Me olime õnnelikud algajad, sest kord kuus käis meie juures ka Pille Roosi.

Õpetama hakkasin ma kõhutantsu juba 2,5 aasta pärast. Algajana nägin, et hooaja alguses oli saalis ka päris mitu kaalukamat naist, kes aga suhteliselt ruttu ära kadusid. Olles ise pisut suurem, kui missimõõtu, tekkis mul mõte, et võibolla tunnevad teised lopsakama figuuriga naised ennast keset saledaid tüdrukuid natuke pahasti ja neile võiks olla täiesti omaette tund. Nii ma alustasingi Sansaaras vormikate kõhutantsuga. Kuna ma mõõdulindiga uksel ei seisnud ja kedagi tagasi ei saatnud, imbus rühma ka mitte niiväga vormikaid. Varsti kaduski tunni nimetuse eest „vormikad“. 2007. aastal kutsusid tuttavad naised mind Mustlasse (Viljandi mk) kõhutantsu õpetama. Varsti sain Aulelt ja Riinalt „päranduseks“ Valga rühma. Siis lisandusid riburada Viljandi, Sangaste, Tõrva, Vastseliina. Ühe hooaja käisin õpetamas ka Obinitsas, seal aga kuivas huviliste ring kahjuks väga kokku.

Ei saa öelda, et rühmad oleks suured. Minult on küsitud, et kas tasub ära ka niimoodi sõita. Kõige suurem tasu on rõõm õpilaste silmades ja tänusõnad. Üks mu üsnagi eakas õpilane ütleb, et kodus läheb tuju pahaks. Aga tantsutunnis on kõik hästi, tervis on korras ja tuju hea. Väga palju kuulen jutte sellest, kuidas haiged seljad täna kõhutantsule hoopis paremas korras on. Ja nii ongi igas punktis oma kindel grupp säravate silmadega entusiaste. Kui keegi puudub, siis on sellel alati põhjus, keegi neist ei jäta tulemata lihtsalt halva ilma või viitsimatuse tõttu.

Raihana suvelaager 2013

Raihana suvelaager 2013

Eelmisel aastal moodustasime koos Aule Hallikuga (õpetab Tartus, Põlvas ja Rannus) MTÜ Raihana. Raihana korraldab laagreid, pidusid ja organiseerib workshope, et anda oma õpilastele võimalusi esinemiseks ja enesetäiendamiseks. Meie peod on väga populaarsed, ja kui vahel algajatel pole piisavalt julgust esinema tulla, siis peale pidu on nad üsna kindlad, et järgmisel peol on nad laval.

Oleme jõudnud korraldada ka kaks laagrit. Esimene oli möödunud aasta novembris Rannus, kus külalisõpetajaks oli Safran. Ta õpetas meile kauni sallikoreograafia. Juuni lõpus toimus Raihana suvelaager Vastseliinas. Külalisõpetajaks olime palunud võrratu Kairi Reinvee, kes õpetas meile ühe ägeda trummisoolo. Laagrid on alati väga meeleolukad. Seltskond on meil ülihea, tsiteerides üht laagrilist: „Nagu üks suur pere oleks kokkutuleku korraldanud.“

Lõuna-Eesti kõhutantsust võibolla ei jõua väga palju infot pealinna, aga ta on olemas ja täiesti elujõuline. Tegijaid on peale meie veelgi ja loodame, et huvilisi tuleb aina juurde.

“Üks kõhutantsutrennide kõrvalsaadus on seltsielu”

Hiiumaa kõhutantsu eripära

Riina Jesmin

Loo autor Riina Jesmin kandmas Jaburate kohvikus fooliummütsi

Loo autor Riina Jesmin kandmas Jaburate kohvikus fooliummütsi
Foto: erakogu

Meri on, meri jääb … Kuigi ka Eesti on mereriik, tajuvad need, kelle väiksemat kodumaalapikest ümbritseb vesi, elu teisiti. Ja saareelu ongi teistsugune, kuna palju sõltub parvlaevaliiklusest. Eriti tuntavaks saab see siis, kui tekib huvisid, millega tegelemiseks kodusaarel võimalusi napib.

2009. aasta alguseks oli selge, et Hiiumaal on kõhutantsuhuvilisi, ent puudus õpetaja. Meretagune asi: õpetajat, kes kord nädalas saarele sõidaks, oli ja on üsna võimatu leida.

Viimaks otsustas allakirjutanu, kes oli mõne aasta Haapsalus kõhutantsutrennides käinud, selle kunsti aluste edasiandmise enda peale võtta. Õnneks pakkus tuge ja abi Pille Roosi, kes õpetas meile esimesed koreograafiad ning on hiidlasi ikka aeg-ajalt väisanud. Võimalust mööda oleme hiljemgi saarele proffe kutsunud. Möödunud hooajal käis meid kord kuus õpetamas Kaidi Udris, praegu jätkab Kairi Reinvee. Samuti on hiidlannasid õpetanud Iris Frolov, Outi Boman, Amira.

Veel nimetu Hiiuma tantsijate rühm tantsimas tantsu "Sukar".Foto: erakogu

Veel nimetu Hiiuma tantsijate rühm tantsimas tantsu “Sukar”.
Foto: erakogu

Mõni tants sai selgeks, aga edasi? Tuli hakata otsima võimalusi oma oskuste näitamiseks. Korraldasime esimesed haflad ja vaikselt hakkas kujunema fänniklubi. Selleks, et end laiemale publikule tutvustada, osalesime 2010. aastal Kärdla kohvikutepäeval idamaise kohvikuga. Kuna meie enda tantsurepertuaar oli tollal napivõitu ning meie õlgadel oli ka toiduvalmistamine ja teenindamine, kutsusime appi välisesinejaid Nabaratooriumist ja Haapsalust. Hiljem selgus, et kohvikuteema on jätkusuutlik, sest 2012. aastal lõime kohvikutepäeval taas kaasa (edukalt!).

2011. aastaks oli lapsuke käima õppinud, aga – piinlik küll! – ikka veel nimeta. No kaua sa Hiiumaa kõhutantsijate nime all esined? Sai siis üks saunaõhtu korraldatud ja mitmesuguseid nimesid kaalutud. Lõpuks jäi peale Sukar (Kaidi õpetatud nuubia tantsu järgi).

Saunaõhtutest võiks pikalt kirjutada, sest üks kõhutantsutrennide kõrvalsaadus on seltsielu. Lisaks haflatele istume teinekord ka niisama koos, ajame juttu, kuulame muusikat, tantsime, sööme-joome, käime saunas. Ega muidu ju ei teakski, kes on osav keetja või küpsetaja, kes jagab arvutit, kellel on kunstimeelt … Poleks neid kohvikuidki sündinud, kui igaühe tugevaid külgi ei teaks. Ajapikku on tuttavaks saanud isegi tantsijate pereliikmed (koerad-kassid kaasa arvatud). Nende arvamusi on vahel huvitav kuulda. Näiteks pidanud üks mees meie harrastust algul kahtlaseks, aga leidnud asjaga lähemalt tutvudes, et on täitsa okei. Kuulnud, et naisel on õhtul jälle hafla, öelnud üks teine mees, et temal on siis Saku ja Bocki hafla.

Koerte-kasside arvamusi ei hakka siia kirja panema, sest jutt läheks liiga pikaks. Üldiselt tundub, et Hiiumaa kassid on koertest kriitilisemad.

Sukar kui Jaburate küla kaitsevägi esitamas maroko tantsuFoto: erakogu

Sukar kui Jaburate küla kaitsevägi esitamas maroko tantsu
Foto: erakogu

Meri on algus ja lõpp, sest ega’s meri ainult lahuta, ikka ühendab ka. Jõudumööda oleme mandri peal kõhutantsuüritustel käinud. Püüame osaleda vähemasti kevadkontsertidel ja idamaise tantsu festivalidel. Tore on, et Eesti Kultuurkapitali Hiiumaa ekspertgrupp on mitmel korral meie sõite toetanud.