Kas on võimalik tantsides muusikaga üheks saada?

Improvisatsiooni võlu ja keerukus

Kalila

Kalila. Foto: Rene Pringi.

Kalila. Foto: Rene Pringi.

Improvisatsioon kui nähtus tantsus on iseenesest väga huvitav teema. Idamaine tants on  algupäraselt olnud improvisatsiooniline tants ja selle kui väga vana tantsustiili juurte säilimine  ning teadlikkus selle ajaloost on oluline. Praegust  hetkeolukorda idamaise tantsu  maastikul vaadates tundub, et toimub improvisatsioonist kaugenemine.

Improvisatsiooni temaatika on vastakaid tundeid tekitav teema. See võib olla väga meeldiv kogemus, kuid eriti alguses tunduda ka ületamatu raskusena. Samuti tekitab improvisatsiooni teema ka idamaise tantsu maailmas erinevaid küsimusi.

Mida peame üldse silmas improvisatsiooni all?

Improvisatsioon – ette valmistamata midagi tegema, ettekandmisel looma. Improviseeritud liikumisest lähtudes võib öelda, et tegevus on vaba, spontaanne, ettekavatsematu, sundimatu, impulsiivne, mitteharjutatud, planeerimata, eelnevalt mitte välja mõeldud. See võib olla ajendatud mõjutajast, mis võib olla verbaalne ülesanne, muusika või teise inimese või grupi käitumine.

Struktureeritud improvisatsioon – eelpool kirjeldatud tegevus, kuid planeeritud struktuuri, pidepunktide või kokkulepitud aspektidega. See on segu teadlikutest valikutest ja spontaansest reaktsioonist. See hõlmab püsivat kontsentreerumist ja täielikku vabakslaskmist.

Rääkides improvisatsioonist idamaises tantsus ei saa üle ega ümber baladist. Baladi mõiste all peame silmas improviseeritud soolotantsu, mis on levinud Lähis-Idas, sealhulgas eelkõige Egiptuses. Paljud kirjeldused araabia tantsudest 1860.-1870. aastatest väidavad, et populaarseimaks tantsuks oli improviseeritud naiste soolotants baladi. Baladit, mida vahel nimetatakse ka raks baladiks (raks – araabia keeles tants, baladi – araabia keeles maa/riik) peetakse tänapäeval tuntud idamaise tantsu otseseks eelkäijaks. Mitmeid sajandeid oli baladit tantsitud pidulikel sündmustel lõbu pärast ja kodus, perekonna keskel.

Kuidas aga muutus idamaise tantsu algupärane improvisatioonilisus ja toimus sellest kaugenemine?

Kõrgklass pööras selja oma põlistele kunstivormidele ja  peale Nasseri (Egiptuse poliitik ja president 1956-1970) 1952. aasta revolutsiooni tuldi valitsuse abiga lagedale egiptuse kultuuri uue tõlgendusega. Just selles kontekstis lõid Mahmoud Reda ja tema arvukad jäljendajad uue egiptuse rahvatantsusugemetga tantsužanri – tantsu-uurijate terminoloogias ka „leiutatud traditsiooni“, mis sobis koloniseeritud kõrgemale ja uhkemale kesk- ja kõrgklassile.

Selles uues „leiutatud traditsioonis“ oli pea kaotatud improvisatsiooniline ja traditsiooniline aspekt. Tantsudest kõrvaldati sobimatud ja liialt väljakutsuvalt mõjuvad liigutused ning tugevalt tungis sisse näiteks balletitehnika. Ka pärimuslikud tantsud maapiirkondadest seati lavadele sobivateks ning neist kaoti iseloomulik improvisatsiooniline element, et sobida rohkem tollase publiku ootustega.

Tänapäeval lisatakse idamaisesse tantsu tihti aina enam läänelikku esteetikat, et mõjuda publikule, kes aina rohkem sellist rõhutatud meelelahutuslikkust ootab. Sarnast nähtust või täheldada ka idamaise tantsu treeningtundides, sest see sobib nn lääne tarbija/tantsuharrastja ootustega.

Üheks olulisimaks idamaise tantsu improvisatsiooni põhimõtteks ongi muusika ja selle meeleolu ja/või sõnumi interpreteerimine. Seega üks oluline punkt improvisatsiooni valdamiseks on ka pillide tundmine.

Lisaks pillide ja muusika tundmisele peaks tantsija mingil määral (vastavalt oma tasemele ning eesmärkidele) orienteeruma Lähis-Ida muusikas ja tantsuvormides. Lisaks klassikalisele kõhutantsule ehk raks sharki´le eristatakse mitmeid kaasaegsemaid kui ka folkloorseid stiile nagu näiteks shaaby, baladi, saidi, melaya leff, khaleegi jne.

Enamus liigutustel idamaises tantsus on oma iseloom. Näiteks puusakuku, puusalöögid, tvistid ja rinnakukud on teravad, puusakaheksad, puusaringid, kõhulained ja rinnaringid on sujuvad/voolavad. Kõige rohkem varieeruvust leitakse tavaliselt väristustes, mis võivad iseloomult olla kas peenikesed ja teravad või suured ja pehmed. Tegelikult saaks aga erinevaid kvaliteete rakenda kõikidele idamaise tantsu elementidele/liigutustele. Ka puusakukut on võimalik teha näiteks pehmelt ning improviseerimiseks oleks hea proovida uurida erinevaid liigutusi ja nende tavalisemaid ning teistsugusemaid kvaliteete.

Improviseeritud liikumine ei eelda tegelikult mingit eelnevat treeningut ning iga inimene oskab loomulikult mingil määral näiteks muusika või mõne muu stiimuli mõjul liikuda. Improvisatsiooni eesmärgiks ei ole niivõrd liikumine iseenesest, vaid ülesandeks ja ideeks on pigem liikumise ja selle erinevate võimaluste uurimine. Niimoodi saab õppida liikumist varieerima, võimendama, laiendama ja ka erinevaid lahendusi leidma.

Omalt poolt sooviksin kõigile julget pealehakkamist ja improvisatsiooniga katsetamist, et enda tantsuellu veelgi rohkem värve luua!

Käesolev artikkel põhineb Tallinna Ülikoolis minu koreograafia eriala bakalaureuseõpingute II kursuse jooksul valminud seminaritööl pealkirjaga „Improvisatsioon idamaises tantsus treeningtundide näidetel eestis“. Oma töös uurisin täpsemalt improvisatsiooni õpetamist ja sellesse suhtumist idamaise tantsu treeningtundide näidetel Eestis, lisaks andsin põhjalikuma ülevaate ka idamaise tantsu ajaloost vaadeldes eraldi just improvisatsioonilist tantsu kui ka lavatantsu. Ühe osana tööst viisin Eesti idamaise tantsu õpetajate seas läbi küsitluse, mis aitas välja selgitada nende suhtumist improvisatsiooni idamaises tantsus ning viise, kuidas improvisatsiooni õpetamisele läheneda võiks.

 

Advertisements

Kõhutantsusõltlaste heroiin

Nile Group Festival Kairos

Maris Abe

Nile Group festival toimub alates 2005.aastast 4-5 korda aastas: 4 üritust Kairos ja üks Sharm El Sheikhis. Peakorraldajateks on ka Eesti kõhutantsufestivalil õpetanud Zeina ja Mohamed Abo Shebika. Juunis toimuv festival on suurima külastajate ning õpetajate arvuga. Seekord, näiteks, oli nädala jooksul kavas 59 tantsukursust, 2 gala showd, folklooripidu, vabalava ehk dance party ja konkurss.

Mis eristab Nile Groupi teistest festivalidest, mida külastanud olen, on staaride või pigem superstaaride arv, ja pea igaüks neist esineb oma isikliku orkestriga. Kahel õhtul elav muusika puudus ja siis tundusid ka väga head tantsijad ja õpetajad natuke algajatena.

Avashowl esinesid Camelia of Cairo, Mercedes Nieto ja Sofia. Igaüks esitas 3 setti (jah, see pidu kestis u 4ni hommikul). Lõpukontserdil astusid üles Hegazy Metkal saidi-orkestri ja tantsijatega, Shakira of Egypt ja Nancy. See gala oli pisut lühem, kuna need esinejad suutsid igaüks veidi alla kahe tunniga hakkama saada. Kõik esinejad olid nii suurepärased, et mina ei suutnud kaamerat kätte võtta, pidin iga sekundit sisse hingama nagu viimast hingetõmmet. Ma olen 10 aastat festivale külastanud, aga niisuguses koguses pole ma kõhutantsuparadiisi kogenud.

Vabalaval esinesid ülejäänud festivali õpetajad ja külastajad. Huvitav kogemus oli bändiga esineda nii, et enne ei saanud nendega ühtegi sõna rääkida, ning kuna esinejaid oli palju, siis toimus kõik konveiermeetodil. Ka kõige aeglasemad ja kurvemad lood said mängitud hoogsalt ja kiiresti.

Tantsukursustest oli meeldejäävaim Farida Fahmy, sest juba tema olek täitis ruumi aukartusega. Kuigi ta on väga sõbralik ja toetav, on ta ka väga nõudlik. Armas oli jälgida väikest hierarhiat: Farida manitsemas oma õpilast Kazafyt (õpetas Eesti festivalil eelmisel sügisel), kes oli kursuse assistendiks, ning see omakorda oma praegust õpilast Reda Trupist esireas. Toon välja ka Tito Seifi, kes ei vea kunagi alt ning kes oma täies headuses suudab kursuse jooksul selgeks õpetada koreograafia, harjutada tehnikat (mis on tal väga omamoodi ja huvitav) ning paar korda kõigile esineda, nagu ta oleks laval. Ta on lihtsalt suurepärane, rohkem sõnu pole.

Lisaks festivali ametlikule programmile kutsusid paljud kohalikud tantsijad õhtuti külastajaid nende regulaarset tööd vaatama. Enamasti toimuvad need showd Niiluse paatidel. Neil õhtutel, kus festivali meelelahutus lõpes varakult, ning vahel ka enne programmi sattusin vaatama Lorna of Cairo’t ehk BellyLornat, see oli samuti vägev elamus. Tegu on ka Nile Groupi festivali ühe õpetajaga ja tõeliselt emotsiooniderohke miimikaga artistiga. Veel imetlesin Andrea Memphisel oma “Egiptuse õde” Rose’i, kes siiani minuga koos Sharmis töötas, kuid tol hetkel just Kairos tööd alustas.

Festivali väliselt külastasin ka kuulsat kabareed nimega Theatro Beirut ning tol õhtul esinesid Hamada Elleisy ja Shakira of Egypt. Põnev oli jälgida viimase esitust ööklubis ja järgmisel õhtul festivalilaval, loomulikult olid need showd erinevad nagu öö ja päev. Muidugi, kuna ta on kuulus oma üliseksika tantsustiili poolest, suutis ta ka festivalilaval publiku ahhetama panna oma spagaatide, ebaseadusliku põrandatehnika ja liiga lühikeste shortsidega nagu õigele staarile kohane.

Kuna festivali vabalavale pääsemiseks polnud piiranguid, sai seal palju huvitavat näha. Põnevad olid noored mehed ekstravagantsetes kostüümides ennast selles naiselikus tantsustiilis täielikult meie ees välja elamas. Tito kursusel olid nad kõik esireas vaatamas talle kutsikasilmadega imetlevalt otsa ja segamas minu keskendumisvõimet ülinappide shortsidega.

Paraku Egiptuse valitsus pole nii tolerantne ja pärast esimest vabalava, mida osaliselt televisioonis näidati, tuli kohale musannafaat ehk artistipolitsei ja keelas kõik mehed lavalt. See kahjuks tähendas isegi paljude folkloorsete trupinumbrite ärajäämist.

Soovitan igal kõhutantsufännil olenemata vanusest või kogemusest kraapida see suur hulk raha kokku ja käia Kairos festivalil ära, sest need, kes on kas Eestis või mujal Euroopas festivalidel Egiptuse õpetajatega kokku puutunud, saavad aru, et see on midagi teistsugust. Paraku kui neid on koos 2 või 3, pole nad veel päris omas elemendis aga kui nad on kõik koos omas riigis, this is when the magic happens!

Kõhutants ei tunne piire!

Miksimisest ja mõjutustest

Kaidi Udris

Kaidi ja Salah kursus DanceAct Tantsustuudios

Kaidi Udrise ja Salah Rambo kursus Tallinnas

Rohi on alati rohelisem mujal ning eksootika on vaataja silmades. Eksootiline Egiptus oli aineks juba 1920ndate Hollywoodi filmigurudele, kes inspireeritult Lähis-Ida temaatikast tõid maailmale amerikaniseeritud filmid vaaraodest, kõhutantsijatest, hauakambritest, juveelivarastest jne. Vana-Egiptus oli kauge, põnev ja müstiline, ideaalne fantaasiaallikas. Kõhutantsu ringkondades arutletakse siiani, et kas meie tavaline kaheosaline kõhutantsukostüüm (rinnahoidja ja vöö koos seelikuga) on ikka pärit Egiptusest või hoopis Ameerikast. Enamlevinud versioon järgi andis Hollywoodi filmitööstus seksika kõhtupaljastava kostüümi tantsijale kanda omast peast, st. et ameerika publikule meeltmööda oleks. Egiptuse kõhutantsijad võtsid uue paljaastavama kostüümimoe omaks ning tänapäeval kannab seda terve tantsumaailm, küllap tundus see uuendus egiptlastele omakorda eksootiline ja lahe, tuli ju idee Ameerikast, teiselt poolt maakera.

Seda, et Egiptus Ameerikas ikka veel “väga hinnas on” kogesin ühel päeval kui oma eesti-ameerika sõbrannaga Kairos mööda Khan El Khalili turgu ringi jalutasin. Sõbranna ostis kokku hunniku minu silmis inetuid kalavõrku meenutavaid galabeiasid, mis kaunistatud kuldsete või hõbedaste pärlitega, sellised läbipaistvad kostüümid, mida 90ndatel esinemistel tihti saidi galabeia peal kanti. Uurisin, miks talle need nii väga meeldivad. Ta selgitas, et Ameerikas Miamis saab ta need kõva raha eest maha müüa, need on väga hinnas, kuna on “authentic egyptian” ja super-eksootilised ning ideaalsed kostüümipeoks.

Egiptuse pop-kultuuris on vastupidi, esikohal on cool Ameerika-pärane. See on selgelt näha uutes egiptuse muusikavideotes, mis tihti üritavad sarnaneda kuulsate Lääne produktsioonidega. Hiljuti osalesin tantsijana ühe kohaliku pop-staari uue muusikavideo filmimisel. Enne tantsuproovidega alustamist käis meil külas produtsent ning näitas oma nutitelefonist üht Ameerika muusikavideot, mida me siis kohalike vahenditega taaslavastama hakkasime. Ameerika on suureks eeskujuks ka tänapäeva Egiptuse meelelahutustööstusele.

Sama kehtib viimase aja Egiptuse tantsumuusika kohta. Näiteks ühes tavapärases pulmas miksib DJ segu shaaby muusikast ning kohalikust ja välismaisest hip-hopist. Viimase aja suurhitt on “Wiggle Wiggle” lugu, mida DJ’s miksivad shaaby muusikaga ning kohalikud laulavad täiest kõrist kaasa. Kas nad aga tegelikult sõnadest aru saavad ja konteksti teavad, on teine lugu. Tihti on tunne, nagu viibiksin mingis araabia ööklubis New Yorgi getos.

Tegelikult armastame ju meiegi, kõhutantsijad, araabia muusika mikse, need annavad hea võimaluse õppida uusi põnevaid koreograafiaid. Näiteks latino-kõhutants, tribal, tango- oriental jne. Sel suvel 18. juulil õpetame koos egiptuse tantsuõpetajaga, Salah Ramboga Tallinnas Danceact tantsustuudios hip-hop saidi koreograafia. Miksime Salahiga kaasaegse hip-hopi traditsioonilise saidiga. See on hea näide sellest, kuidas noored egiptlased pidudel tantsida armastavad, aksendid, väristused ja saidi hüpakud segamini hip-hop sammude ja trikkidega. Koreograafia muusika on üks egiptuse helilooja spetsiaalselt meile loonud ning on tantsumaailmas ainulaadne. Ootame kõiki uusi ja vanu tantsijaid meie kursusele, sest miksida on põnev ning kõhutants ei tunne piire!

 

Tuhat ja üks ööd

Alf Leyla Wa Leyla

Maris Abe

 

Alf Leyla Wa Leyla on idamaine palee Sharm El Sheikhis, kus igal õhtul toimub show, mis sisaldab erinevate kõhutantsijate etteasteid, folkloori, tanourat, snake showd, mizmaripuhujat ja muud huvitavat. See on kindlasti koht, mida on soovituslik Sharmis käies külastada. Saab rahulikult istuda, vesipiipu tõmmata, kebabi või popcorni süüa ning paar tundi kestvat showd vaadata.

Nii tavakülastajatele kui kõhutantsu harrastajatele on kindlasti huvitavaks numbriks Ali Show. Ali on Sharm El Sheikhi Tito: tantsib sarnastes galabeyades, sarnased maneerid nagu publiku seas (laudade peal) kui tablal tantsimine. Tito mis Tito. Show algab nelja taustatantsijaga, seejärel soolo, siis duett, mis on alati romantiline, kuid tihti erineva naistantsijast kaaslasega (minagi olen temaga lava jaganud). Show lõpeb taas taustatantsijatega.

Tanourasid on tavaliselt 4 ja kuna lava on üsna väike, siis nende täpne ära mahtumine on omaette põnev vaadata. Oma show lõpus, nagu ikka kombeks, käivad nad ka rahva seas seelikut keerutamas. Kuid pole vaja muretseda – oma saabastega nad võltsTito kombel laudadele ei roni ja kuna show peab edasi minema, siis nad ka publikut seelikut keerutama ei pane nagu mõnes teises kohas. Siiski kui selline võimalus tekib, soovitan ära proovida, väga lahe tunne on ja seelik aitab veidi.

Snake show on dark and scary, kurjakuulutava muusika taustal ilmuvad lavale kaksikutest abilised punutud kastidega ning maotaltsutaja laseb ennast mõnda aega oodata. Lõpuks ta ilmub, meelitab kobrad kastidest välja ja õrritab neid teda hammustama. Hiljem valitakse publikust mõned julgemad, kes kaetakse kobrade ja boadega ning tehakse pilti. Show lõpuks võtab maokunn kobra hammaste vahele ja keerutab teda ringi.

Pōhiline atraktsioon on siiski kõhutantsijad. Parematel päevadel on neid ühes shows umbes 3-4. Kell 23 algava show avab alati rakasah ja samamoodi u 2 tundi hiljem sama teemaga lõpetatakse. Tantsijate arvust oleneb ka ühe etteaste pikkus (tavaliselt 3-5 lugu). Minu hinnangu järgi on kõik tantsijad seal väga heal tasemel, igal ühel omad võlud.

Minu jaoks on kõige põnevam vaadata Alexandriast pärit Cherie’d. Ta on selgeks õppinud tanoura-stiilis pöörlemise, mis võimaldab tal teha pikki ja keerulisi kombinatsioone, seda kõike muidugi ülikõrges releve‘s. Lisaks suudab ta väga hästi reageerida igale muutusele muusikas ja igal õhtul kuidagi üllatada.

Nermiin on samuti egiptlanna, kes elab minuga samas majas ja kasvatab abikaasaga väikest last. Tal on õlgadeni blondeeritud juuksed, mõned tätoveeringud ning avarad, sädelevad kostüümid. Ainult egiptlased saavad endale sellist look‘i lubada. Aitab ka see, et ta on väga hea tantsija, just nimelt kõhutantsija, ilma igasuguse balletitehnikata.

Malik on jaapanlanna. Ta on imeilus: suured mandlisilmad, pikad paksud mustad juuksed, kallid kostüümid; ning ta esitab alati klassikat ja laulab kaasa. Meil välismaay tantsijatega käib tihti arutelu, kas ja kui palju seda vaja on. Mulle on Eestis jäänud mulje, et klassikaliste lugudega see on peaaegu et kohustuslik, siin aga naerdakse suu maigutamine tihti playbackina välja. Siiski on oluline sõnum edastada ja vahepeal kaasa laulda on ka täitsa ok kui tunne peale tuleb.

Khokha Khaloud on väike ja armas, aga samas tugev egiptuse naine. Tal on Randa stiilis tehnika, kuid see pole häiriv ega tundu kopeerimisena. Neoonkollane tervet jalga paljastav kostüüm, imeilus must juuksepahmakas, ja tõmmu nahk on vägagi vaatamistväärt kombinatsioon.

Enamik külastajaid on egiptlased või mujalt araabiamaadest ja nad on üldiselt väga hea publik, elavad ja laulavad kaasa. Hiljem tahetakse tihti pilti teha või tullakse kommenteerima. Kõige meeldejävam hetk siiani on selline, et kui tantsu ajal ühe laua poole kiikasin, vaatasid sealt mulle vastu 3 südant, teate küll, selline sõrmedest moodustatud. Ja need polnud mitte väiksed tüdrukud, vaid täiskasvanud noormehed, see oli kohutavalt armas.

Eestlase teejuht Egiptuse ööklubis

Maris Abe

Maris AbeKui lääne inimesele tulevad sõnaga „ööklubi“ pähe vilkuvad tuled, üksteise vastu hõõruvad veidralt tantsisklevad kehad ning ühtlases rütmis kloppiv muusika, siis egiptlased kutsuvad seda diskoks. Ööklubis on aga kesksel kohal lava, kus mängib bänd ning umbes iga tunni tagant vahetuvad tantsijad ja lauljad. Lava ümbritsevad lauad, kus publik saab mõnusalt istuda, puuvilja näksida ning suitsetada ja eriti patustele on avatud baar, kust on võimalik tellida alkohoolseid jooke. Nagu araablastele kohane, kestab pidu hommikuni, välismaalased ja naised ilma Lähis-Ida meesoost saatjata sisse ei pääse. Sisekujundus oleneb ööklubi tasemest – madalamate juurde kuuluvad ka beduiinide lauad, kes saavad seal oleskleda ning oma coca-colat tasuta juua, sest politsei suhtes on nad pärismaalastena immuunsed.

Kui kompanii omanik, kes oli mu mänedžer ja turva ühes isikus, mind ööklubi uksest sisse juhatas, tervitati mind veidralt. Kuna tegemist oli araabia keelega, ei pidanud ma imelikuks, et valesti aru sain ning vastasin hoopis oma kõige suurema ja armsama naeratusega. Sellega jäädi rahule ning edasi liikudes sosistas mu „turvamees“ kiirelt: „By the way, your name is Bosy (1)“. Kui ma teda hämmeldunud pilgul vaatama jäin, sain vastuseks mitte muretseda, nimi on nunnu ja mingu ma nüüd kiirelt riideid vahetama. Peagi olin üheruutmeetrises riietusruumis valmis ning alles siis avastasin, et mul pole aimugi, millal peaksin lavale minema, mida seal tegema või millal lahkuma. Hetkeline paanikahoog möödus kui samasse riietusruumi pressis end eelmine tantsija. Hakkasin julgelt lava poole astuma, kuid blond tantsijatar saatis mulle žesti, mis tähendab „Oota!“. Tänasin teda suu maigutamise läbi, sest muusika oli nii vali, et iseseisvalt helisid tekitada oli mõttetu. Laulja rääkis  pikalt, mul polnud lootustki millestki aru saada. Paanikahoog number kaks. Siis aga alustas bänd niisama tausta mängimise asemel uue palaga ning mu kogenum kaasvõitleja saatis mulle heakskiitva pilgu, astusin lavale. Paanika kadus, sest sain aru, et mind ootab ees umbes tunni ajane programm, nii et keegi ei oota kohe pahvikslöövaid liikumisi ega midagi enneolematut. Lihtsalt tantsi! Peagi nautisin seda kogemust täiel rinnal – nimelt oli mul suhteliselt suur lava, korralikult publikut ning sain aru, et bänd mängib spetsiaalselt mulle mõeldud shaabi-megance’d, mille sõnad olid „ana Bosy, ana mozza (2)“. Varsti tekkis uus takistus, lava oli märkamatult raha täis loobitud ning mul polnud kuhugi astuda. Sel hetkel tundus see ääretult suur probleem, õnneks tulid ruttu “koristajad”, ning võisin rahus edasi tantsida. Kolmas lugu oli khaleegy ning kiirelt lendas lavale terve VIP-laud, kes osutusid kõik khaliigideks ehk lahe-äärseteks inimesteks ning nägin, kuidas tuleb õhtukleidis, kontsadel ja kiiver-soenguga khaleegyt tantsida. Kuna bänd mängib enamasti soovilugusid ning enamik publikust oli just sealtkandist pärit, sain ennast selles žanris juba üsna mugavalt tundma. Ülejäänud repertuaar sisaldas enamasti shaabit, ainus lugu, mille ära tundsin oli justnimelt hetkel väga kuulsa Egiptuse naislaulja Bosy esitatud „Ah ye donya“. Olen kuulnud, et ööklubides mängitakse ka klassikalist muusikat, kuid tol õhtul olid publikul kahjuks muud soovid ning kuna see oli mu esimene kord, ei julenud ma ise midagi nõudma minna.

Ühel hetkel sattusin nö reaalsusesse tagasi ning sain aru, et olen väga-väga kaua tantsinud, inimesed on laval olnud mitmeid kordi ning rahasadu on samuti juba lugematul arvul nähtud. Otsisin pilguga mingit märki võimalikust ajaarvamisest, sest loomulikult polnud selles ruumis aknaid ega kella, kas tõesti pole juba tund täis… Paar viimast lugu tantsisin niimoodi eriti laisas egiptuse stiilis nagu olen sealseid tantsijaid näinud ja mõelnud, miks nad üldse seal on, kui ei viitsi. Lõpuks tuli laulja mu juurde ning ütles, et peale seda lugu on kõik. Alhamdulillah! (3) Läksin riietusruumi ja vaatasin üle oma vigastused- mõlemad väiksed varbad olid verised ja ühest oleks nagu tükk väljas olnud. Enne ööklubi olin tantsinud kolmes hotellis samuti kokku tund aega ning tol päeval polnud mul tuju kingi kanda. Ah, mis sellest, suur töö on tehtud. Pärast klubist lahkumist istusime saatjaga lähedalasuvas kohvikus ja muljetasime. Minu esimene küsimus oli, et miks kell juba 4 on, pidin ju tantsima ajavahemikus 2-3. Vastuseks sain, et teised tantsijad tahtsid mind vaadata, istusid seal kolmekesi ja uurisid-puurisid uut konkurenti. Kuna tantsisin väidetavalt 1,5h, sain ka sellevõrra suurema tasu, seega pidin enda üle uhke olema.

Ööklubis tantsimine on nagu omaette teadus, sa pead olema kaval ja enda eest seisma. Näiteks rääkisin tantsijaga, kellel on juba 20 aastat sellealast kogemust, tema suudab tantsimise ajal raha kokku lugeda. Ta teab rahapaki paksuse järgi, palju seal on, nii arvutab ta välja oma protsendi ja keegi ei saa talle külma teha. Sain ka vabanduse, et mind niimoodi tudmatusse vette visati (olin pärast 3 esinemist teel koju, kui helistati, et pane ennast valmis, täna lähed öökluppi), kuid ausalt öeldes olen kõik olulisemad kogemused, eriti tantsuga seoses, just nii saanud. Sain selle adrenaliinirohke kogemuse võrra palju rikkamaks ning loodan, et suutsin väikse osakase sellest edasi anda.

(1) – ar. k. “Muuseas, Su nimi on Bosy.”

(2) – ar. k. “Olen Bosy, olen kuum”

(3) – ar. k. “Jumal olgu tänatud.”

Ahna mish sijaaha, ahna fannaniin!* 4

* “Me pole turistid, me oleme artistid!”

4.osa

Iris Frolov

Iris FrolovSharm el-Sheikh’is Egiptuses on kahte tüüpi inimesi – turistid ja need, kes turiste teenindavad. Viimasesse kategooriasse kuuluvad ka tantsijad. Jätkub jutuseeria, milles Egiptuses töötanud Iris kirjeldab värvikamaid karaktereid, kellega ta koos töötanud on.

Abdalla

Igal pool üle kogu maailma tuleb inimesi maalt linna, et otsida paremat elujärge ja võimalusi. Nii on ka Egiptuses: Sharm el Sheikhi koguneb rahvast kõikidest maapiirkondadest. Üks selline rahvakiht on fellahiin, meie mõistes külamehed või matsid. Nende tegevusala on põhiliselt põlluharimine, nende naer on vali, nad on lihtsakoelised, ent see-eest siirad ja otsekohesed.

Abdalla on tõeline fellahi-mees, tõsine ja siiras. Kui ta naerab või tülitseb, on see kaugele kosta. Ta on väga kohusetundlik ja kõike, mis talle öeldakse, võtab ta ülima tõsidusega. Ta on grupi liikmetest alati esimene, kes esinemispaika sõitmiseks bussis ootab. Ta võib kiiresti ägestuda – ka väikesest vihjest võib hetkega kasvada suur tüliõun. Õnneks rahuneb ta ka sama kiiresti.

Esimene mulje Abdallast oli aga hoopis teistsugune… Tähistati tannura-tantsija* sünnipäeva. Muusikud mängisid tuntud egiptuse lugusid, kohale oli tulnud palju Sharmis töötavaid tantsijaid ja muud meelelahutusega tegelevat rahvast. Kõhutantsijad esitasid spontaanselt improviseeritud etteasteid, nii nagu nad peale tööd people olid tulnud, lihtsalt teksades-kampsunis. Korraga näeme tantsupõrandal kõhutantsijate seas MEEST, aga mitte lihtsalt kõhutantsijaid parodeerimas või tantsu nautimas, vaid tõesti osavalt tantsimas-esinemas, tüdrukutelegi silmi ette andes!

Sellest ajast peale on Abdalla üheks uueks hüüdnimeks “Merimees”  ehk meessoost merineitsi või näkk-mees.

Abdalla on suurepärane folkloorikarakterite näitleja. Erilist vaatemängu pakuvad koomilised karakterid, kus lisaks tantsule oli vaja show’sse lisada ka pantomiimi. On näha, et ta tõeliselt naudib oma rolli. Näiteks etendas ta ühes tantsus populaarset egiptuse filmikoomikut 1930ndatest – kõik egiptlastest vaatajad tabasid ära, keda ta kehastab. Muidugi on Abdalla omas elemendis, kui kavas on tants tema kodukandist – fellahi.

* tannura-tantsija – tantsija, kes keerutab sellikut. Tantsu juured on pärit religioossest sufi traditsioonist. Tannura-tants on aga puhtalt meelelahutuslik ja populaarne turistiatraktsioon. Tannuura tantsijatel on tavaliselt seljas kaks täisratasklošš-seelikut, mis pööreldes põneva efekti annavad.

Ahna mish sijaaha, ahna fannaniin!* 3

* “Me pole turistid, me oleme artistid!”

3.osa

Iris Frolov

irisSharm el-Sheikh’is Egiptuses on kahte tüüpi inimesi – turistid ja need, kes turiste teenindavad. Viimasesse kategooriasse kuuluvad ka tantsijad. Jätkub jutuseeria, milles Egiptuses töötanud Iris kirjeldab värvikamaid karaktereid, kellega ta koos töötanud on.

Hamza

Kui me Natalyga videovõtetele jõudsime, oli action  juba alanud… Siiski, kuni kõik ootasid, et umbes kümnendat korda üles seatav dekoratsioon lõpuks paika jääb, oli tantsijatel hea samme harjutada.

“Kes see veel on?” küsis Nataly ja me vaatasime hämmastusega, kuidas üks väikest kasvu võõras noormees meie trupi kostüümis ringi jookseb ja teisi kamandab. Ja Isa vaatas seda kõike heakskiitvalt pealt. “Okei, nagu näha, on meil järsku uus koreograaf ja uued sammud. Nagu alati, selguvad asjad alles kohapeal.” nentis Nataly. “Noh,” lisasin mina, “me oleme ju Egiptuses, katsume seda mitte unustada.”.

Mõni aeg hiljem oli karismaatiline Hamza juba kenasti meie truppi sulandunud. Tänu oma suurele kogemustepagasile ja loomupärasele andekusele oli ta võimeline lavalt edasi andma täiesti erinevate stiilide karakterit ja lisama sinna oma personaalse sära. Ta teadis oma võimeid ja kui keegi midagi kommenteerima tuli, võis sageli kuulda: “Ma olen professionaalne tantsija!!! Ma olen staar! Ärge tulge mulle ütlema, mida tegema peab!”. Olles omateada staar, lubas ta endale nii mõnigi kord proovidesse mitteilmumist, öeldes, et ta on väsinud. Ükskord ei olnud ta võimeline tantsima, sest oli kogemata oma küüne murdnud… See-eest laval olles andis ta endast kogu energia, teinekord isegi ülearu. Ei olnud harvad juhtumid, kus ta ennast vigastas, kui oli liiga suure hooga mingit liigutust teinud või lava taha kostüümi vahetama tormates trepist alla kukkunud.

Hamza on Kairo Ooperimaja moderntantsu trupi endine tantsija. Siiamaani räägitakse tema andekusest ja potentsiaalist legende. “Jah,” ütleb ta, kahetusustundega hääles, “mul oli palju võimalusi, oleksin võinud palju korda saata. Aga ma otsustasin varakult abielluda.”. Paljud andekad tantsijad on sunnitud otsustama, kas pere või karjäär. Kuna tantsija amet ei ole Egiptuses prestiižikas, siis otsustavad paljud, eriti peale abiellumist, teise eriala kasuks. Hamza aga lahutas ning jätkas oma kutsumust. Ta leidis endale rakendust õpetades ladina tantse, tantsides muusikavideotes ja koreograafiaid luues. Tantsja elul polnud viga ja peatselt abiellus ta teist korda. “Mul oli siis palju raha!” meenutab ta nüüd.

Siis aga toimus revolutsioon… Teatrid koondasid töötajaid, riiklikud toetused ja meelelahutusäri projektid kuivasid kokku. Nagu paljudel teistelgi tantsijatel Kairos polnud Hamzal peale revolutsiooni enam piisavalt sissetulekut. Seda enam, et egiptuse traditsioonide kohaselt on tal juba kaks peret toita. Nii otsustas Hamza siirduda Sharm el-Sheikhi, et leida tööd mõnes sealses folklooritrupis. Ta järgib oma kutsumust – ta silmad säravad, kui ta uhkusega ütleb: “Mu elu on tants!”.

Eelnevad osad

Ahna mish sijaaha, ahna fannaniin! 2 – draamakuninganna Ghada

Ahna mish sijaaha, ahna fannaniin! ! – Siko