“Nad röökisid kaasa, kui meie seal väristasime!”

Tantsutrupp Zahira lugu, 2.osa

Safran

Zahira on Eesti vanim tegutsev professionaalne idamaise tantsu trupp, mille tuumiku moodustavad Iris Frolov, Liina Remmelg ja Ulvi. Oma pea 20-aastase tantsuteekonna jooksul on Zahira repertuaari kuulunud nii kõhutants, mustlastants, show– ja vintagetantsud, bollywood ja palju muud. Trupi koosseisus on tantsinud üle 20 tantsija ning trupi liikmed on esinenud ja õpetanud nii Eestis kui välismaal. Antud artiklitesari uurib, kuidas see kõik alguse sai ning milliseid seikluseid Zahira kogenud on. Esimese osa Zahira loost leiad siit.

Aina professionaalsemaks

Iris ja Emil Rutiku etenduses “Haarem”. Foto: erakogu.

Mida aeg edasi, seda rohkem tantse ja esinemisvõimalusi lisandus. 2000.aastal käis Zahira kõhutantsufestivalil Turus, millelt toodi kaasa Marali trummisoolo. Trupi kõige esimese trummisoolona kaasati see samal Von Krahlis toimunud etenduse „Haarem“ kavasse. „Haarem“ oli esimene suur projekt, kuhu olid kaasatud kõik Amrita Tantsustuudio tantsijad kui ka tantsijate lähedased.

Ulvi on teadaolevalt esimene, kes Eestis küünlakandikuga tantsis. Foto: erakogu.

Lisaks Soome festivalidele käidi ka Lätis ja Rootsis. Tollel ajal oli välismaistel festivalidel osalemine ja esinemine suur asi – see ei olnud nii levinud kui praegu. Toonaste festivalide mõju on tunda siiamaani, näiteks 2004.aastal Läti festivalil Karavan õpitud Enussah’ küünlakandiku koreograafia on Zahira repertuaaris tänaseni!

Zahira esimesed professionaalsed kostüümid näevad ka 2016.aastal head välja! Foto: Oksana Goncharuk.

Aina rohkem esinemisi tähendas ka seda, et oli aeg endale tellida esimesed professionaalsed kostüümid. Iris käis Soomes kursustel ja kohtus seal egiptuse kaupmehe Ahmediga. Ulvi joonistas kavandid ja tellimus anti sisse. Hind aga tuli kostüümidel üllatuseks plaanitust kaks korda kallim, sest „sellel hetkel ei osanud keegi meist ju veel kaubelda!“. Kostüümid on aga nii head, et on siiani Zahiral kasutuses.

Mürarokk ja Eurovisioon

Zahira on koostööd teinud erinevate muusikaliste koosseisudega, näiteks ansamblitega Romb ja Zorbas, Siiri Sisaski, Hortus Musicuse ja ja Drum Pranaga. Üks meeldejäävamaid ühisesinemisi toimus aga kord Vanalinna Päevade raames koos underground-mürarokki viljeleva grupiga „Zahir“. Välja oli reklaamitud Zahiri hoovikontsert. Kujutate ette publiku reaktsooni, kui aga hoopis tüdrukud lavale tulid!? Esinemine läks ssuurepäraselt: „Nad otsustasid selle auru, mis nad olid Zahiri jaoks hoidnud, meie peale välja panna. Nad röökisid kaasa, kui meie seal väristasime!“.

Zahira ja Airi Ojamets. Foto: Indrek Galetin.

Koos Airi Ojametsaga on Zahira üles astunud ka 2005.aasta Eurovisiooni Eesti finaalsaates. Zahira esitas seal latiinostiilis show, mis ei olnud lihtne: lava oli väike, tantsida tuli kontsakingades ja „üldse ei tohtinud lavalt alla kukkuda, eksole!“. 🙂

Zahira tulnukatena kontserdil”Majesteetlik maailmamuusika”. Foto: erakogu.

“Tantsisime nagu üks mees!”

Zahira repertuaari on idamaisele tantsule vaheldust toonud paljud erinevad tantsustiilid, näiteks ladina, india ja aafrika tantsud, 60.-te disko jpm. Lisaks on Zahira koostöös Hortus Musicuse ja Drum Pranaga improviseerinud „keskaegse roki“ saatel kui tutvustanud noortele suunatud kontserdisarja raames „tulnukate tantsu“. 🙂

Liina aafrika tants kontserdil “Majesteetlik maailmamuusika”. Foto: erakogu.

2004.aastal osales Zahira ööklubis Dekoltee toimunud showtantsude konkursi, kus „kõik tantsud olid ühte patta pandud“. Siiski, Zahira võitis selle konkursi idamaise numbriga – Anu Toivoneni trummisoolo koreograafiaga – mille Pille oli neile sisse drillinud, et kõik „tantsisid nagu üks mees!“.

Tolm, tsirkus ja DVD

Kuigi esinemisi on olnud palju, on mõned lavad Ulvile, Liinale ja Irisele eriti meelde jäänud. Näiteks esineti kord juubelipeol, mis toimus veebruarikuus korda tegemata tehasehoones. Ülikonnad ja pikad kleidid, diskokerad ja keelpillikvartett, külm ja tolm. Ja Zahira esines sel ajal veel paljajalu.

Zahira peale Moskva tsirkuse etendust. Foto: erakogu.

Zahira on üles astunud isegi Linnahalli laval, seda koos Moskva tsirkusega. Zahirakad meenutavad seda kui ühte grandioossemat üritust, millel nad osalenud on.

Alates 2005.aastast saab aga Zahiraga koos tantsida oma kodus. Nimelt andis Zahira välja DVD “Bellyaerobics”, mis on kõhutantsul põhinev aeroobikavideo ja mis sisaldab ka Pille Roosi loodud koreograafiat.

Mida teeb Zahira aga tänapäeval, saab lugeda edaspidi.

 

Advertisements

“Me olime nii ilusad ja hõljuvad”

Tantsutrupp Zahira lugu, 1.osa

Safran

Tantsutrupp Zahira logo

Zahira on Eesti vanim tegutsev professionaalne idamaise tantsu trupp, mille tuumiku moodustavad Iris Frolov, Liina Remmelg ja Ulvi. Oma pea 20-aastase tantsuteekonna jooksul on Zahira repertuaari kuulunud nii kõhutants, mustlastants, show– ja vintagetantsud, bollywood ja palju muud. Trupi koosseisus on tantsinud üle 20 tantsija ning trupi liikmed on esinenud ja õpetanud nii Eestis kui välismaal. Antud artiklitesari uurib, kuidas see kõik alguse sai ning milliseid seikluseid Zahira kogenud on.

Tantsutrupp Zahira tuumikkoosseis. Foto: Jaan Priisalu.

Kõik teed algavad Pille Roosist

Nagu paljud lood eesti kõhutantsumaailmas, saab ka Zahira ajalugu alguse Pille Roosist, kelle india tantsu trennides Iris ja Ulvi käisid. Pille kutsus 1996.aastal Irise Eesti esimesele kõhutantsukursusele, aga Iris tundis, et sel korral talle idamaine tants ei sobinud. Vaimustus idamaise tantsu vastu tuli hoopiski läbi flamenko, millega tegelesid nii Iris, Ulvi kui Liina. Nimelt sattus etenduses “Don Juan ehk armastus geomeetria vastu” Irisele araabia tantsijanna roll, mis sobis talle kui valatult.

“Kolme trenniga sai ilusasti kõhutantsu selgeks”

Zahira esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Üsna pea peale idamaise tantsuga alustamist asus Iris võimlemisklubis Piruett trenne andma. Ning üsna pea peale seda tuli tal oma õpilastega suures Kalevi võimlemishallis esineda. Liina oli veidi juba Irise trennides käinud, ent suure lava jaoks jäi esinejaid siiski väheks. Nii kaasati lisajõuna Ulvit, kes kolme trenniga kõhutantsu “selgeks” sai. Tol ajal ei olnud lihtsalt siinses kõhutantsumaailmas veel rohkem materjali, mida kasutada.

Esimesed esinemised, esimesed kostüümid

Kõhutants muutus Eestis populaarsemaks ning Pilleni jõudis aina rohkem esinemispakkumisi. Iris kutsus Ulvi ja Liina endaga koos esinema ja nii pandigi alus ühele esimestest idamaise tantsu truppidest Eestis. Suuremateks esinemisteks pani Pille kokku  väikese idamaise etenduse, milles osales trupp ning solistina Juta Rahkema. Loomulikult ei puudunud etendusest ka sultan! Koostöös trupiga Callista osaleti selle etendusega isegi ööklubi Bonnie & Clyde show-tantsude võistlusel.

Zahira esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Peamiselt kuulusid aga trupi repertuaari trummisoolod, sallikoreograafiad ning tolleaegne hittlugu, Tarkani “Kiss Kiss”. Nende tantsudega käidi esinemas üle Eesti. Esinemisteks kombineeriti kokku esimesed trupikostüümid, mis koosnesid toppidest, haaremipükstest ja näoloorist. Uued kostüümid tegid neid rõõmsaks: “Me olime nii ilusad ja hõljuvad!”.

Zahira – õitsev lill

1999.aasta alguses otsustati trupile lõpuks nimi anda. Iris printis internetist välja brosüüri “Bellydancers’ Names” ning koos valiti välja nimi Zahira, mis araabia keeles tähendab õitsvat lille. Pille lasi vastavalt trupi nimele ning asutamiskuupäevale Zahira horoskoobi koostada, mis lubas trupile nii sujuvat edasiminekut kui ka mõningasi takistusi. Seda, mida elu tantsutrupp Zahirale toonud on, saab RaksEstoniast lugeda juba edaspidi.

Tantsutrupp Zahira 2014.aastal. Foto: Rene Pringi.

Ilus nimi – Alhambra

Riina Aro

Alhambra. Fotograaf Rein Aro.

Alhambra on grupp tantsijad, kelle süda kuulub kõhutantsule, aga nad oskavad ka mustlastantsu ja mitmesuguseid fusione. Need tublid naised alustasid aastatel 2006—2008 ja väike tantsugrupp ei kandnud veel nime Alhambra, vaid oli lihtsalt Nõmme Kultuurikeskuse kõhutantsijad. Teine grupp on need, kes tulid Nõmmele tantsima järgnevatel aastatel ja kelle lemmikuks on kõhutantsu kõrval kujunenud mustlastants ja hispaania fusion. Ja kolmas grupp – seeniorid, minu põlvkonnakaaslased, minu sõbrannad. Nemad tantsivad kõike rõõmuga ja on tänulikud, et suudavad. Ja muidugi, nad ka oskavad.

Hea tava on ära rääkida, kuidas kõik algas ja mis sai edasi.

Selles eas, mil teismelised neiud endale tantsumaailmas stiili, koha ja õpetaja valivad, hakkasin mina koolimaja saalis õpetaja Nelli Uustalu käe all vene, ukraina, moldaavia, gruusia jm. tolleaegse NSV Liidu rahvaste tantse, aga ka ungari, rumeenia, poola ja muid nn sotsdemi tantse õppima. Treeninguks olid klassikalise balleti harjutused pehmetes sussides, stange asemel kahe ülestikku tõstetud tooli seljatugi. Oli aasta 1957. Niisugust sõna nagu kõhutants polnud eales kuulnudki.

Alhambra tantsimas Riina Remmelga hispaania fusion.koreograafiat Azul. Foto: Rein Aro.

Aga siiski, ei puudunud ka Idamaa. Minu eriliselt armastatud õpetaja Nelli tõi Kesk-Aasia kursustelt kaasa tadžiki tantsu Natiljar! Kostüümid olid idamaised: haaremipüksid, seljas poolde säärde ulatuv varrukatega kuub, peas tübeteika. Jalgadel oli selles tantsus vähe tööd, aga käte, pea ja eriti silmadega nägime kurja vaeva.

Tantsugruppe hakkasin juhendama 1963. aastal tudengina stipile lisaraha tegemiseks. Peamine stiil minu aastakümneid kestnud tantsuõpetajapraktikas on olnud eesti lavarahvatants. 1977 asutatud neiduderühmale õpetasin ka vabariikliku tantsupeo kavas olnud tadžiki tantsu Zang ja hiljem Buhaara tantsu rätikuga, mille koreograaf oli tatarlanna Nailja Kraan.

Ajad muutusid ja ühel kevadisel märtsikuupäeval lugesin ajalehest, mis on kõhutants ja kus seda õppida saab. Suundusin Pärnu mnt. 69, kus tegutses stuudio nimega La Ronda. Esimene kord oli kohutav! Ma ei saanud üldse aru, mida pean tegema. Kuidas on võimalik end niisugusel viisil liigutada? Puusi veel kuidagi, aga rinnaringid! Kõhulained!? Ja mis nippidega nende järgnevust meeles pidada?

Olin üheaegselt rabatud ja masendatud, aga ka lummatud ja otsekui nõiutud nii muusikast kui sellest, mida nägin tegevat nii õpetaja Mari-Liisi kui ka viit noort neidu selles peeglitega saalis. Aga tundsin oma hinges, et sellest tantsust ma enam iialgi lahti lasta ei suuda ega tahagi.

Sügisest hakkas samas saalis tööle stuudio Amrita. Minust sai Pille Roosi õpilane, Liina Remmelgi, Mai Suvi ja Iris Frolovi õpilane. Eriliseks toeks oli mulle tol ajal nooruke Berit Vill, kellega mul oli ühine kodutee. Oi, kuidas ma kodus pusisin, just nimelt pusisin, et midagigi välja tuleks.

Alhambra tantsimas Riina Aro trummisoolot. Foto: Rein Aro.

Ja siis tuli mul mõte, et mis ma ikka kodus üksi harjutan, ma võiksin ju seda teha koos mõne omavanuse sõbrannaga varahommikuti stuudios peegli ees. Pille oli nõus. Minu kutse peale tuli kokku 9 üheealist prouat. „Nii palju!“ hõiskas Iris. Sellel päeval sai alguse minu kõhutantsuÕPETAJA elu, mistõttu julgesin aastal 2006 pakkuda end Nõmme Kultuurikeskusesse kõhutantsuõpetajaks, ja seda kõigile huvilistele, ka neile, kes minu tütre või tütretütre eakaaslased. Tunde andsin esimesel aastal ruumide nappusel ainult 2 korda nädalas hommikuti. Teisel aastal õnnestus saada 2 tundi ka õhtuti, aga ilma peegliteta väikeses saalis. Kolmandal aastal paigutati minu soovil (pealekäimisel) selle saali seinale ka peeglid. Palju tantshuvilisi tuli juurde, õnnestus saada lisaks veel kaks aega, et 2.-3nda ja esimese aasta tantsijaid õpetada eraldi. .

Alhambra tantsimas Anu Toivoneni tango-fusion koreograafiat. Foto: Rein Aro.

Seenioritega tantsisime Amritas ikka edasi, aastal 2007. õnnestus konkursil „Kõhutantsutähed“ võita gruppide arvestuses 1. koht. Esitasime folkloorse Berberi tantsu, mille koreograafiks Zahra Mujunen. Arvatakse, et selle üliootamatu õnnestumise põhjustas tantsijate eriline hingeseisund – tänulikkus, et aitäh, saatus, et oled meile andnud tervist ja jõudu ning võimaluse veel kord laval olla. Hingeseisund on tõepoolest väga oluline, aga suudab publikut veenda vaid siis, kui oled iga liigutust, iga liigutuste kooslust, iga koreograafilist lauset miljon korda harjutanud, miljon korda endast läbi lasknud, miljon korda füüsiliselt lahti mõtestanud. Ainult siis sünnib enesestmõistetav ühtlus, sünkroonsus, mida vaadates ei tohi aga neid „miljoneid kordi“ keegi märgata.

Kahjuks lõpetas Amrita kõhutantsustuudio oma tegevuse. Kutsusin seeniorid Nõmmele harjutama. Meeldiv oli kogeda, et põlvkondade vahe ja erinevus kedagi ei ehmatanudki, Kevadel 2009 lubas Nõmme Kultuurikeskus kõhutantsijail esineda iseseisva kontserdiga, kui suudame omaenda tantsudega tunniajase programmi ära teha. Vahelduseks soovitati kutsuda üks külalisgrupp ja üks külalissolist.

Alhambra tantsimas Liina Remmelga mustlastantsu Vanjonok. Foto: Rein Aro.

Mõistsin, et esialgu pensioniea meelelahutusena tundunud hobist on saanud vastutus. See sundis end pidevalt täiendama, aastate lisandumisest hoolimata end vormis hoidma, otsima ja õppima uusi koreograafiaid. Kahjuks pole saatus mind ennast õnnistanud koreograafilise mõtte palangutega, mistõttu olen õigemaks pidanud ikka juba end tõestanud ja tunnustatud koreograafide loomingu õpetamist.

Oluliseks olen pidanud stiilide mitmekesistamist. Olen püüdnud igaks kevadkontserdiks hooaja jooksul ikka uue repertuaari õpetada, sest Nõmme publik on üsnagi stabiilne ja tuleb kontserdile vaid siis, kui loodab näha midagi uut.

Kevadel 2014  sain hakkama julgustükiga, et võtsin setuainelise eesti tantsu „Kellel üle, see ütelgu“ ja tegin ümber kõhutantsuks. See oli ju minu enda koreograafia, võisin sellega teha, mida heaks arvasin, kelleltki luba küsimata. Rahvale meeldis.

Alhambra tantsimas Iris Frolovi samba-fusionit. Foto: Rein Aro.

Kevadkontserdid (ca 16–17 oma tantsu), viimastel aatatel ka sügisesed korduskontserdid on Alhambra elu suursündmused, aga lisaks nendele oleme esinenud rõõmuga ka sõprade juures – Arrakise talve-ja kevadkontserdil, Jõululaatadel, Rohelise Värava Tänaval, erinevatel Nõmme Kevade ja Nõmme KK üritustel. Oodatud on iga-aastane vabariiklik Idamaa tantsu kontsert. Olen õpetanud aastate jooksul palju Pille Roosi, Liina Remmelgi, Iris Frolovi ja Kaidi Udrise loomingut. Suur tänu neile kõigile! Kuid eriline koht minu kõhutantsualaste teadmiste avardamisel ja laiendamisel on olnud just Kaidi Udrisel.

Suur tänu Nõmme Kultuurikeskusele hoolitsuse ja toetava suhtumise eest! Ka Alhambra pedagoogiline tagala on tugev: iga päev on Ulrike, Heli või Marje valmis tunni ära tegema, ja mitte ainult tunni, ka terve kontserdi paika panema, nagu juhtus aastal 2014, kui kogu aprillikuu põdesin. Jõudu ja tervist teile, armsad tantsijad!

Kalli-kalli!

Tantsides loob naine ennast

Raida Stuudio

Natalija Mettus

Natalija Mettus. Foto: Essenija Javorovskaja

Oli soe augustikuu õhtu. Istusime sõbrannadega suvekohvikus kohvitassi taga. Sõbrannad jagasid möödunud suve muljeid ja edaspidise elu plaane. Mina aga elasin hiljuti abielulahutuse üle, olin pisut depressiivses meeleolus ja ei teadnud, kuidas täita tekkinud tühjust oma hinges ja elus. Siis keegi ütles: “See ei ole veel midagi! Me kavatseme  kõhutantsutrenni minna!“

„Kõhutantsutrenni? On alles uudis! Pole varem sellest midagi kuulnud! Kas Tallinnas saab õppida kõhutantsu? Ilmtingimata tahan seda näha ja proovida!“ Ausalt öelda, ma ei olnud kunagi käinud ei Türgis ega Egiptuses, seepärast mul polnud aimugi, kuidas see kõik võiks välja näha. Aga sõna „kõhutants“ meeldis mulle väga ja äratas uudishimu… Nii juhtuski, et 2004.a sattusin stuudiosse ART MOD, kus esimese pooleaasta jooksul oli mu õpetajaks Jelena Igolkina. Müntide kõla ja idamaise muusika võluvad helid vallutasid minu südame. Sellest ajast sain idamaise tantsu pantvangiks. Tahtsin rohkem teada saada.

Stuudio Raida Salme Kultuurikeskuses. Foto: erakogu.

Nii tulingi stuudiosse Amrita, kus minu õpetajateks olid Pille Roosi ja Liina Remmelg. Ja siis pikkadeks aastateks sai minu õpetajaks Maria Kalinina Aleksandria tantsustuudios. Aegamööda tekkisid ühiprojektid, nagu duett Aleksandria, esinemistega erinevatel temaatilistel üritustel ja festivalidel. Oli väga suur soov täiendada oma teadmisi uute liigutustega ja koreograafiatega. Siis minu ellu tulid kuulsad õpetajad: Eeben (Eesti), Iris Frolov (Eesti), Karine Paranjants (Läti), Yallar (Läti), Orit Maftsir (Iisrael) Khaled Mahmoud (Egiptus), Nour (Egiptus), Azad Kaan (Türgi), Silvia Brazzoli (Itaalia), Zahra Mujunen (Soome), Mercedes Nieto (Ungari), Alla Kushnir (Ukraina), Alexei Rjaboshapka (Ukraina), Outi (Soome), Joana Saahira (Egiptus) ja teised…

Stuudio Raida Idamaade kultuuride ja võitluskunstide festivalil 2014. Foto: erakogu.

Nüüd tuli aeg jagada oma oskusi teistega: 2009a. loodi Raida stuudio. Tantsustuudio loomise idee tugines sellele, et õppida armastama oma keha sellisena, nagu ta on, et igas vanuses ja iga kehaehitusega naine saaks ennast tunda natuke jumalannana, natuke kuningannana ja olla uhke selle üle, et ta on Naine! Mõned aga lihtsalt tulevad peale väsitavat tööpäeva stressi maandama ja idamaise muusika saatel liigutama. Üheks teguriks naisenergia tõstmiseks ongi idamaise tantsuga tegelemine või loomingulise kunsti tegevus.. Tantsides loob naine ennast. Tantsides saab edastada oma emotsioone, unustada päevaprobleemid ja ebameeldivused.

Raida Stuudio Müstika Tantsustuudios. Foto: Vallo Jõeorg.

Raida stuudio eesmärgiks on tugevdada tervist ja saada naiselikuks. Gruppide koosseis on aga erinev. Mõned läksid lapsehoolduspuhkusele, nende asemele asusid algajad. Sellepärast on tase erinev, aga tundides ei igavle mitte keegi. Praegusel momendil on kõige noorem tantsija 20 aastat vana ja kõige eakam on 59. Loomingulised tegevused suurendavad naisenergetikat. See ongi Raida tantsijate eesmärk.

Raida stuudio Salme Kultuurikeskuses 2015. Foto: erakogu.

Hiljuti hakkasid õpilased tundma huvi tantsukostüümide valmistamise vastu. Ja see on rõõmustav! Sügiskontsertidel Müstikas ja Aleksandrias esinesid Raida õpilased juba oma kätega õmmeldud kostüümides. Punastes kostüümides punaste sallidega tantsijad olid väga efektsed. Viimasena astusime üles kevadkontserdil Salme Kultuurikeskuses, milleks naised õmblesid ise kostüümid saidi tantsu jaoks.