“Treeni 10 korda rohkem ja 10 korda kauem kui Sinu arvates vaja oleks!”

Intervjuu DaVidiga

DaVid of Scandinavia

DaVid of Scandinavia

Kuidas Sa tantsima hakkasid? Kuidas Sa leidsid tee idamaise tantsu juurde?

“Mu isa räägib, et kui mind haiglast koju toodi, siis hakkasin ma kohe muusikat kuuldes rütmis kaasa siputama. See võib küll tõsi olla, aga tantsutrennidega alustasin ma 4-aastaselt, kui mu isa mulle Punjabi rahvatantse õpetama hakkas. Mu isa kirgedeks on kunst, keeled ja kultuur. Ülikooli ajal tantsis ta bhangra võistlusrühmas, ta oli aastaid Norra India Seltsi eesistujaks ning ta osales aktiivselt Norra bhangrarühma juhtimises. Ka mina suhtusin tantsu kirglikult ning lisaks oli mul metsik kujutlusvõime, mis sai innustust india filmidest. Teismelisena proovisin ma ka teisi tantsustiile – aafrika, polüneesia, tai, ladina-ameerika tantse ning peotantsu. Ma olin kultuuriüritustel esinenud alates 8.-st eluaastast ning just sellisel üritusel tutvusin ma 18-aastaselt türgi-armeenia päritolu kõhutantsija Sultanaga. Ta ütles, et mul tuleks idamaine tants väga hästi välja. Alguses olin ma selle suhtes, kas mehed üldse idamaise tantsuga tegelevad, skeptiline. Aga kui Sultana kinnitas, et Türgis on meestantsijaid “igal pool”, otsustasin ma põnevusega proovida. Mind kutsuti tantsukontserdile, mida korraldas Norra idamaise tantsu assotsiatsioon Farah. Idamaine tants lummas mind ning  kui mulle tutvustati erinevaid tantsijaid, kohtusin oma esimese idamaise tantsu õpetaja Safa’ga. Ma hakkasin Safa tundides käima ning juba paari kuu pärast pandi mind lavale. See oli küll väga vara, aga nii mu esinejakarjäär idamaises tantsus alguse sai. Mu esinemised pälvisid palju tähelepanu ning ülikooli minnes jätkasin õppimist oma põhiõpetaja Lee Figenschow juures. Rootsi kolides sain oma õpetajaks Lena Helti. Selleks ajaks olin ma idamaises tantsus juba kõrvuni sees.”

DaVid of Scandinavia

DaVid of Scandinavia

Sul on väga mitmekülgne kultuuriline taust. Kuidas see on Sinu tantsimist mõjutanud?

“Mu vanemad on pärit Indiast, Punjabi osariigist. Mu isa sõitis rattaga Indiast Norrasse – ta oli üks viiest parimast koolilõpetajast, kellele anti stipendium, et nad läheks laia maailma ning tõestaks, et nad saavad oma haridusega igal pool hakkama.  Mu ema on hariduselt keeleõpetaja. Nende abielu oli korraldatud ning ma sündisin Norras neli aastat peale nende pulmi. 3,5-aastaselt panid vanemad mind kuueks kuuks inglise internaatkooli, mis asus Chandigarhis. Peale seda elasin ma kuni kahekümnendate eluaastate alguseni Norras. Punjabi internaatkooli ja Norra kultuuri vahel olid suured erinevused.

Mu perekond tegutseb turismivaldkonnas, seega me reisisime palju. Me igapäevaelu oli väga multikultuurne ning see on mõjutanud mind nii inimese kui tantsijana. Peale ülikooli kolisin ma kaheks aastaks Stockholmi ning seejärel Ameerika Ühendriikidesse. Mu tantsuõpetajad on samuti mitmekülgse kultuuritaustaga – Safa on ameeriklane, kes elas Norras; Lee on norralane-bulgaarlane; ning Lena on rootslanna, kes elas 12 aastat Egiptuses.  Neil on nii elu- kui tantsukogemust, mida nad oma õpetamises kasutasid. Ma olen õnnelik, et mul on olnud võimalus kohtuda selliste suurepäraste inimestega nagu  Mohamed Abou Shebika ja Aida Nour, kes pole mind ainult julgustanud vaid ka sundinud mind tantsus kaugemale minema. Kõigi nende kultuuride ja keelte keskel üles kasvades õppisin ma, oluline on osata olla konkreetne, asju erinevast perspektiivist näha, suhelda. Tantsijana leian ma, et mida rohkem vaatenurki arvesse võtta, seda parem ja täielikum on tantsukogemus.”

Mis on Sinu meelest kõige olulisem asi, mida idamaise tantsu harrastaja teadma peaks?

“Kõige tähtsam on treenimine ja harjutamine. Kui suured sõnad, kostüümid ja reklaam ära võtta, on tantsuoskus ainus asi, mis tantsijale jääb. Treeni 10 korda rohkem ja 10 korda kauem kui Sinu arvates vaja oleks. Sa ei või iial teada, millal Su unistused suuremaks muutuvad, ning hea töömoraal ja distsipliin tulevad eesmärkide saavutamisel kasuks. Oluline on valida endale õpetajad, keda Sa austad ning kes Sind võibolla isegi veidi hirmutavad. See sunnib meid endast rohkem andma. Oluline on tundma õppida tantsu päritolu – kultuuri selle tundelaadide, komplekssuse ja erinevustega – ning kui Sa suudad, siis ka keelt. Õpi muusikat tundma. Suhtle inimestega. Puhtalt tantsu perspektiivist on oluline arendada oma kehateadlikkust, kehakontrolli ja oskust visualiseerida ning luua.  Seda kõike pole lihtsalt “hea teada” vaid need on hindamatud tööriistad arendamaks ennast kui tantsija ja sealt edasi kui artist, õpetaja, koreograaf, treener jne.

Oluline on õppida hetkes olemist. Ja aktsepteerida ennast kui  loovat isiksust. Ning viimaseks, tagasihoidlikkus ja suhtlemisoskused on tantsus äärmiselt tähtsad. Mulle meeldib tantsijatest kui kommunikaatoritest mõelda – arenda oma suhtlusoskust.”

David of ScandinaviaMiks peaksid inimesed Su kursustele tulema? Mid nad Su kursustelt saavad?

“See, kuidas ma õpetan, peegeldab minu enda õppimis- ja tantsuteekonda, minu lähenemist tantsija ja loovinimesena.  Ma kasutan lääne perspektiive idamaiste kontseptsioonide ja mõtete esitamiseks.  Ma tahan, et iga tantsija kasutaks oma potentsiaali täielikult ära. Lisaks mu tantsukirele ja soovile tantsu arendada, annan ma kursusel osalejatele erinevaid mooduseid, kuidas tantsule mõelda, kuidas seda luua ja väljendada. Kursuselt saad Sa uued tööristad, et arendada oma tantsu, ja inspiratsiooni, et tantsu veel rohkem süvitsi minna.”

Mida Sa eesti tantsijatele öelda tahaksid?

“Ma olen kohtunud mõne väga hea eesti tantsijaga ning ma ei jõua ära oodata, et kogu eesti tantsukogukonda päriselus näha. Ootan meie kohtumist!”

David of Scandinavia külastab Tallinnat 18.-19.mai 2013!

Jälgi infot Facebook’is või ürituse kodulehel

Advertisements

“Sa oled kui väga ilus lill, ent ilma lõhnata”

Outi

Outi
Foto: Michael Baxter

Mis on “tarab” ja milline on kõhutantsu tulevik?

26.-28.oktoobril 2012 toimus Tallinnas VIII Rahvusvaheline Idamaise Tantsu Festival. Esmakordselt Festivali ajaloos toimus ürituse raames ekspertide diskussioon, mille eesmärgiks oli arutleda, kuidas Lähis-Idas kõhutantsu suhtutakse ning mis on Lääne tantsijate roll idamaise tantsu arengus. 

RaksEstonia detsembrinumbris keskendusime sellele, mida diskussioonil räägiti tantsusse suhtumise kohta. Seekord saab aga lugeda sellest, mis on ekspertide arvates “tarab” ning milline on kõhutantsu tulevik.

Ekspertide paneeli kuulusid:

  • Mohamed Abou Shebika, kes on oma karjääri jooksul nii folklooritantsija, muusik kui orkestrijuht. Nüüd aga korraldab Mohamed kõhutantsuüritusi kogu maailmas, sealhulgas regulaarset 4 korda aastas toimuvat idamaise tantsu festivali Egiptuses.
  • Zeina Abou Shebika, kes tegi 90.-tel edukat tantsijakarjääri nii Kairos kui Aleksandrias ning kes on nüüd rahvusvaheliselt tuntud õpetaja ning tantsija. Lisaks assisteerib ta oma abikaasat Mohamedit tantsuürituste korraldamisel.
  • Outi, Soomest pärit tantsija, kes on Kairos töötanud alates 2005.aastast.
  • Iris Frolov, eesti tantsija, kes on alates 2007.aastast töötanud erinevates Lähis-Ida riikides ning hetkel tantsib Egiptuses Sharm el-Sheikhis.

Tarab

Tarab on emotsionaalne seisund, mis tekib muusika, tantsija tunnete ja, publiku olemasolul, publiku emotsionaalse reaktsiooni koosmõjust. Tarabit peetakse kõrgendatud seisundiks ning seda kirjeldatakse tihti ka kui ekstaasi. Zeina ütles, et on suur erinevus, kas tantsida omaette või publikule. Tarabit on kergem saavutada iseendale tantsides, ent selleni on võimalik jõuda ka laval.

Küsimusele, mis teeb tantsija esinemise eriliseks, vastas Mohamed, et head tantsijad on kui head näitlejad – nad peavad suutma oma publiku ennast uskuma panna. Outi lisas, et oskuslik näitlemine ei piirdu ainult näoga, see peab tulema tantsija sisemusest. Mohamed näeb oma igapäevases töös palju lääne tantsijaid, kes näevad tehnikaga palju vaeva ning loovad kauneid koreograafiaid. Ent tantsija töö ei ole täielik, kui ta astub lavale vaid koreograafia esitamiseks. Mohamed ütles, et selline tantsija on kui väga ilus lill, ent ilma lõhnata.

Mohamed rõhutas, et tantsija peab mõistma nii muusikat kui ka loo emotsioone. See tähendab muuhulgas seda, et tantsija peab laulude sõnadest aru saama. Outi nõustus, et professionaalse tantsija ülesandeks on muusikast emotsioonid välja tuua. Ta soovitab tantsijatel valida tantsimiseks ainult neid laule, mille emotsioone nad mõistavad. Selleks, et seda paremini teha, saab tantsija ära kasutada enda tundeid ja mälestusi. Mohamed tõi näite kurvast armastusloost – kui seda tantsida mõeldes konkreetsele inimesele, siis saab ka publik nendest emotsioonidest paremini aru.

Kõhutants täna ja homme

Kui Outilt küsiti, milliseks peab oma rolli kõhutantsu arengus, vastas ta, et ta annab endale aru, et tants on olnud olemas juba 100 aastat enne teada ning tema osa on väike. Siiski, Egiptuses töötamine on aidanud tal mõista erinevusi selle vahel, kuidas egiptlased ja välismaalased tantsu tajuvad. Outi püüab olla kui tõlk egiptlaste ja lääne tantsijate vahel. Kui egiptuse tantsijad õpetavad tantsu pigem tunnetuslikult, siis Outi teeb seda analüütiliselt ning sellest on lääne tantsijatel lihtsam aru saada.

Tantsu üldisemalt vaadates on samuti võtmesõnadeks koostöö ja vastastikune mõju. Zeina näeb aina rohkem ja rohkem suhtlust egiptlaste ja välismaalaste, tehnika ja tunnetuse vahel. Zeina ja Mohamed usuvad, et kõhutantsul on ees helge tulevik. Näitena tõid nad selle, et kui Mohamed 1995.aastal Rootsi kolis, tegutses seal vaid ainult mõni tantsija, ning Egiptuses toimus ainult üks festival. Sellest ajast peale on aga toimunud suur areng ning tantsumaailm on väga aktiivne. Ning progress jätkub – tehnika muutub täiuslikumaks, tekivad uued stiilid ning idamaine tants levib aina rohkem ja rohkem üle maailma.

“Kõhutantsija on filmides alati antikangelane!”

“Kõhutantsija on filmides alati antikangelane!”

Kuidas suhtutakse kõhutantsu Lähis-Idas

Mohamed Abou Shebika

Mohamed Abou Shebika

RaksEstonia detsembrinumbris keskendume sellele, mida diskussioonil räägiti tantsusse suhtumise kohta. Jaanuarinumbris saab aga lugeda sellest, mis on ekspertide arvates “tarab” ning kuidas Lääne tantsijad kõhutantsu mõjutavad. 

Ekspertide paneeli kuulusid:

  • Mohamed Abou Shebika, kes on oma karjääri jooksul nii folklooritantsija, muusik kui orkestrijuht. Nüüd aga korraldab Mohamed kõhutantsuüritusi kogu maailmas, sealhulgas regulaarset 4 korda aastas toimuvat idamaise tantsu festivali Egiptuses.
  • Zeina Abou Shebika, kes tegi 90.-tel edukat tantsijakarjääri nii Kairos kui Aleksandrias ning kes on nüüd rahvusvaheliselt tuntud õpetaja ning tantsija. Lisaks assisteerib ta oma abikaasat Mohamedit tantsuürituste korraldamisel.
  • Outi, Soomest pärit tantsija, kes on Kairos töötanud alates 2005.aastast.
  • Iris Frolov, eesti tantsija, kes on alates 2007.aastast töötanud erinevates Lähis-Ida riikides ning hetkel tantsib Egiptuses Sharm el-Sheikhis.

Outi avas diskussiooni öeldes, et Egiptuses on igal inimesel kõhutantsu kohta oma arvamus ning tavaliselt seostatakse tantsu millegi negatiivsega. Kuigi Outi tantsib kohas, mis reklaamib kõhutantsu kui osa meelelahutusprogrammist, on ikkagi mõnikord juhtumeid, kus inimesed publikust pööravad kas selja või kõnnivad üldse ruumist välja, kui Outi esineb. Seega ei tutvusta Outi ennast Kairos kunagi kõhutantsijana.

Zeina

Zeina Abou Shebika

Kui Zeina 90.-tel Egiptuses tööle asus, siis ta ei hoidnud oma tantsijakarjääri saladuses ning inimeste reaktsion üllatas teda. Kuna tema publik suhtus temasse väga positiivselt ja toetavalt, siis olevat tal alguses raske aru saada, miks ta ei või uhke olla, et ta on tantsija. Aja jooksul ta aga õppis diskreetsem olema.

Iris koges sarnast suhtumist, kui ta töötas Araabia Ühendemiraatides. Sharm el-Sheikhis on aga lood teisit. Selles kuurordilinnas on kahte sorti inimesi: turistid ja need, kes turistide heaks töötavad. Ning viimastesse suhtutakse ühtemoodi – nii hotelliteenindajad, poemüüjad kui tantsijad on kõik samal tasemel.

Mohamedi teekond muusika- ja tantsumaailmas on edenenud järk-järgult. Nii oli tema perekonnal, kes alati eeldas, et ta veedab oma elu pereäris töötades, aega meelelahutusmaailmaga harjuda. Mohamed viskas nalja, et tegelikult on ta üks hinnatumaid suguvõsa liikmeid, sest tänu oma kontaktidele tantsijate ja muusikutega korraldab ta kõige ägedamaid pulmapidusid. Siiski ei räägi ka tema igale inimesele, kellega ta tutvub, mida ta täpselt teeb. Ta ütles, et ta tunnetab ära, kas ta võib avameelne olla, ja kui ei, siis tutvustab ta ennast kui ekspordi ja impordiga tegelevat ärimeest. Mis omal moel ei ole üldse vale.

Mohamed küll püüdvat aeg-ajalt inimeste suhtumist muuta ja selgitada, et tants on siiski kunst. Ent egiptlaste mõttelaad muutub aeglaselt. Näiteks vaatavad kõik, isegi lapsed, endiselt vanu must-valgeid filme, kus kõhutantsija on alati antikangelase rollis.

Lähis-Ida tantsijate suhtumine välismaalastesse on aja jooksul muutunud. Sel ajal, kui Zeina Egiptuses tantsis, oli tööd palju – tal olid show’d kuuel õhtul nädalas ning lisaks esines ta igal õhtul 1-2 pulmas. See oli omamoodi kõhutantsu kuldajastu – kõik tantsijad olid tööga nii hõivatud, et neil ei olnud aega ei sõbrannatseda ega ka üksteisele probleeme tekitada. Aja jooksul aga konkurents tihenes ning olukord muutus keerulisemaks. Outi sõnul tänapäeval Kairos elavad tantsijad omavahel väga tihedat kogukonda ei moodusta, kõik tegelevad oma tööga. Ent kuna igal aastal toimub Egiptuses aina rohkem festivale, siis on ka omavahel kokkusaamiseks põhjust rohkem.

Emiraatides “kohalikke” tantsijaid ei olevat, seega Iris seal töötades mingit vahettegemist ei tundnud. Ning Sharm el-Sheikhi egiptlastest tantsijad suhtuvad välismaalastesse positiivselt. Näiteks on kohalikud kõhutantsijad talt palunud, et ta neid õpetaks.Kui Mohamed ütles, et mõnikord esineb egiptuse tantsijate seas välismaalaste suhtes väikest kadedust, siis Iris kinnitas seda naljaga – tõepoolest kadestatakse tema heledat jumet 🙂