Rahvusvaheline Idamaise Tantsu Festival 2003-2014

Pille Roosi

Aegade algusest

Alguses oli Iris – parim mõttekaaslane ja täielikult pühendunud kolleeg. Meid mõlemaid oli nakatanud kõhutantsupisik ja tõuke millegi festivalilaadse korraldamiseks saime temaga koos 1999.aastal esmakordselt Soomes Turu kõhutantsufestivali külastades. Siiski võttis veel mõned aastad aega, enne kui esimene festival aset leidis. Kõigepealt korraldasime kõhutantsupäevi, kus olid nii kursused kui ka basaar ning esinemised.

2003.aasta festival: fotol Liina Remmelg, Pille Roosi, Maral, Cecile, Ahmed Khalil ja Aladin Abbas

Fotomeenutus 2003.aasta festivalilt: pildil Liina Remmelg, Pille Roosi, Maral, Cécile Elzière, Ahmed Khalil ja Aladin Abbas. Foto: erakogu.

Saadud kogemuste najal ja Soome festivalide eeskujul toimus 2003. aasta suvel esimene festival, mis algas harrastajate kontserdiga, sellele järgnes galakontsert ning viimasel festivalipäeval kontsert elava muusikaga, kus peaesinejaks oli Aladin Abbas Egiptusest, prantslanna Cécile Elzière’i esituses kõlas imekaunis „Aicha“ ning trumme mängisid Arno ja Kill. Õpetajate valiku tegime Turu festivalil kohatud õpetajate hulgast. Süürlanna Maral Saksamaalt, marokolanna Zahra Mujunen-Zarkouh ja Hannele Lindgren Soomest jätsid oma jälje meie harrastajate südamesse. Marali õpetatud trummikas on tänini mõne tantsurühma repertuaaris. Oluliseks külaliseks esimesel festivalil oli ka Egiptuse kaupmees Ahmed Khalil, kes pani aluse basaaridele nii kõhutantsupäevadel kui ka esimesel festivalil.

2006

Kui kõhutantsupäevade ja esimese festivali korraldajaks oli tantsustuudio Amrita, siis 2006. aastal sai loodud kultuuriühing Nordic Sun. Vahepeal käisime Irisega kogemusi omandamas ka Rootsis, kus festivali mastaabid olid teised, üritus kestis neli päeva ja maailmas tuntud õpetajate nimekiri festivalikavas oli pikk. Siiski ei õnnestunud meil veel kedagi neist tähtsatest Egiptuse staaridest Eestisse tuua. Leidsime interneti kaudu ühe taskukohase hinnaga Egiptuse õpetaja, kes oli rõõmsalt nõus andma palju kursusi ning väitis end kodus olevat kõigis neis stiilides, mida oskasime küsida. Jätan siinkohal tema nime nimetamata ja meenutan vaid lubadust, mida Irisega teineteisele andsime – enam kunagi ei too me festivalile õpetajat, kelle tunnis pole ise käinud. Sellegipoolest oli 2006.aasta festivalil palju häid kursusi, sest tunde olid andmas mitmed tuntud õpetajad Soomest.

Lisaks galakontserdile oli kavas etenduste õhtu. Suursündmus oli selleks festivaliks loodud tantsuetendus „My life. Moods“ /koreograaf P.R./, mille muusika kirjutas Soomes elav egiptlane Aladin Abbas, kes koos oma bändiga etenduses kaasa tegi. Õhtu teises pooles etendus soomlanna Heli Turuneni loodud tantsumuinasjutt „Kõrbeprintsess“, mida samuti saatis elav muusika.

2007

Sel aastal lisasime festivali programmi ka konkursi. Ümberkaudsetel festivalidel muutus see järjest populaarsemaks ja nii otsustasime ka meie proovida. Esimesel korral käisin ise rääkimas tantsuõpetajatega, et nad ikka osa võtaksid ja ka õpilasi osalema julgustaksid. Vähene huvi kasvas aastatega, kuid sellist osavõttu, nagu näiteks Lätis, või karmi võitlust, nagu võib näha Venemaa konkursitel, pole meie festivalidel olnud. Konkursi nimeks sai algul „Kõhutantsutähed“ ja motoks, et igaüks võib tähena särada. Alates 2007. aastast on nii festival kui ka konkursid toimunud Salme kultuurikeskuses, kus on suurepärane lava ja parimad heli- ja valgustehnikud/tehnika, tänu millele on konkursil osaledes võimalik ka harrastajatel end tõepoolest staarina tunda.

Eredaid elamusi

2008.aasta festival: Pille Roosi, Aida Nour, Irina Lisovskaja, Iris Frolov, Juliana Petersone, Khaled Mahmoud ja Asmahan

2008.aasta festival: Pille Roosi, Aida Nour, Irina Lisovskaja, Iris Frolov, Juliana Petersone, Khaled Mahmoud ja Asmahan

Kõik festivaliaastad on omal moel silma paistnud, kuid minu jaoks on meeldejäävaimad olnud aasta 2008, kus külalisteks olid Aida Nour, Asmahan ja Khaled Mahmoud, ning aasta 2013, mil meil oli õnn võõrustada üht minu jaoks kõige olulisemat inimest kõhutantsumaailmas – geniaalset koreograafi Yousry Sharifi.

Yousry Sharifi kursus 2013.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Yousry Sharifi kursus 2013.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Eredad mälestused on aastast 2012, kus minu isiklikuks tipphetkeks oli duett Magdy el Leisyga.

Pille Roosi ja Magdy el Leisy duett 2012.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Pille Roosi ja Magdy el Leisy duett 2012.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Samal aastal sai koos Irise ja Maarikaga sai tehtud üks vahva saidi ning Salme kultuurikeskuse laval kepsles rõõmus saidi-hobune. Hobuse tõi Iris kohvris Egiptusest kaasa. 🙂

2012.festivali korraldustiim saidi-võtmes: Pille Roosi, Iris Frolov ja Maarika Merirand. Foto: erakogu.

2012.festivali korraldustiim saidi-võtmes: Pille Roosi, Iris Frolov ja Maarika Merirand. Foto: erakogu.

Aastate tagant meenub veel üks erakordne etendus, mille taga oli põhjalik uurimistöö, mis kajastas idamaise tantsu ajalugu, ning mis kandis nime „Evolution“. Esitajateks Kaidi Udris, Eeben ja Aicha, kes moodustasid Müstika Maagilise Teatri.

Müstika Maagilise Teatri etendus "Evolution" 2007.aasta festivalil: Kaidi Udris, Eeben ja Berit Vill.

Müstika Maagilise Teatri etendus “Evolution” 2007.aasta festivalil: Kaidi Udris, Eeben ja Berit Vill.

Unistus

Minu unistuseks on olnud lisada festivali programmi piduõhtu bufeeõhtusöögiga, kus lisaks tantsunaudingutele oleks au sees idamaine kokakunst ning, mis kõige tähtsam, ka elav muusika. Soovisin, et Eesti tantsijatel oleks võimalus esineda Egiptuse orkestri saatel ning publikulgi oleks võimalus tantsupõrandal käia. Osaliselt täitus see unistus 2010. aasta festivalil, kus klubiõhtu külaliseks oli noor laulja Ahmed Elkhatib Egiptusest. Sel korral esines temaga koos Nastja, tänu kellele Ahmed meie festivalile sattus, ning tantsurõõmu jagus ka publikule.

Ahmed Elkhatip ja Nastja 2010.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Ahmed Elkhatip ja Nastja 2010.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Tegijad

Iris Frolov 2007.aasta konkurssi korraldamas. Foto: erakogu.

Iris Frolov 2007.aasta konkurssi korraldamas. Foto: erakogu.

Aegade algusest on olnud festivali korraldamas Iris Frolov ja alates teisest festivalist lõi kaasa ka Maarika Merirand, kes alustas vabatahtlikuna infolauas ning festivali kasvades võttis enda kanda järjest rohkem ülesandeid. Mõlemad on festivali korraldustiimis tänag

Maarika Merirand (Safran) 2013.aasta festivali lavatagustes. Foto: erakogu.

Maarika Merirand (Safran) 2013.aasta festivali lavatagustes. Foto: erakogu.

Miks tulla

Käies festivalidel ja kohtudes erinevate õpetajatega tekkis soov jagada seda erakordset tunnet, mille annab talent, loomingulisus ja professionaalsus. Püüdsime festivali korraldades tuua kodupublikuni maailma tippõpetajaid, et ka need, kel pole võimalust sõita kursustele väljapoole Eestit, saaksid kogeda sama. Nähes tantsijate säravaid silmi ja kuuldes nende tagasisidet usun, et see on õnnestunud.

Festival oli ja on jätkuvalt koht, kus hommikust hilisõhtuni võid olla tantsu sees. Sind ootavad tunnid– erakordsed õpetajad ja palju uusi kogemusi; basaarimelu – külluslikult kõike, mida hing ihaldab: kostüümid, ehted, muusika; harrastajate esinemised tundide vahel – palju ehedaid emotsioone ja tantsurõõmu; ning kõige krooniks õhtune galakontsert – tippartistid ja festivali õpetajad laval, professionaalsel tasemel koreograafiad ning just siin ja praegu sündinud tantsuimprovisatsioonid.

Kui oled harrastaja ja tuled festivalile, siis see küllus avardab su nägemust kõhutantsust ning annab mõnusa taustatunnetuse selle tantsustiiliga jätkamiseks. Seda kõike lisaks uutele tantsudele, mida kursustel õpid. 🙂

Meenutades festivale ja vaadates üle festivaliprogramme, olen õnnelik. Tunnen rõõmu kõigist neist aastatest, leides neist enamuse Eesti kõhutantsuõpetajatest, Läti, Leedu ja Soome tuntuimad koreograafid, õpetajaid kaugemalt Euroopast ning muidugi superstaarid USA-st ja Egiptusest!

Õnnelik Pille Roosi

Õnnelik Pille Roosi 🙂

Tänuga!
Pille Roosi

Advertisements

GALERII: Pille Roosi juubelikontsert

22. oktoobril tähistati Tallinnas Lindakivi kultuurikeskuses armastatud tantsuõpetaja ja koreograafi Pille Roosi 50. sünnipäeva suure juubelikontserdiga, mis pakkus palju üllatusi nii juubilarile kui ka publikule.

Kontserdile oli valitud Pille lemmikuid nii tema enda kui ka teiste koreograafide loomingust, näiteks Yousry Sharifi „Taniely“ või Aida Nouri „Barsha“. Eestist, Soomest ning Lätist pärit tantsijad esitasid klassikalist India tantsu bharatanatyam’it, millest sai 1984. aastal alguse ka Pille tantsukarjäär, flamenkot, eesti rahvatantsu ning muidugi idamaist tantsu, millesse Pille kõige rohkem panustanud on.

Idamaisele tantsule oli kontserdil pühendatud märkimisväärne osa – oli see ju tinglikult ka Eesti kõhutantsu juubel! 20 aasta eest oli just Pille see, kes esimesena Eestis idamaist tantsu õpetama hakkas. Nii kontserdilaval kui ka saalis oli palju tantsijaid, kes temaga selle pika tee kaasa käinud on.

Kui kogu kontserdi kava oli Pillele üllatuseks, kutsudes esile nii rõõmu, liigutuspisaraid kui ka ohtralt nostalgiat, siis oli ka juubilaril endal külalistele midagi erilist varuks. Tavapärase tantsunumbri asemel kutsus Pille endaga koos lavale oma kursusekaaslase Svea Söödi, et esitada nende omaloominguliste luuletuste saatel tantsuimprovisatsioone armastusest.

Meeleolukas kontsert lõppes traditsioonilise lõpuloo „Salam We Aleykumiga“, mida esitas terve lavatäis tantsijaid eesotsas Pillega.

“Nad röökisid kaasa, kui meie seal väristasime!”

Tantsutrupp Zahira lugu, 2.osa

Safran

Zahira on Eesti vanim tegutsev professionaalne idamaise tantsu trupp, mille tuumiku moodustavad Iris Frolov, Liina Remmelg ja Ulvi. Oma pea 20-aastase tantsuteekonna jooksul on Zahira repertuaari kuulunud nii kõhutants, mustlastants, show– ja vintagetantsud, bollywood ja palju muud. Trupi koosseisus on tantsinud üle 20 tantsija ning trupi liikmed on esinenud ja õpetanud nii Eestis kui välismaal. Antud artiklitesari uurib, kuidas see kõik alguse sai ning milliseid seikluseid Zahira kogenud on. Esimese osa Zahira loost leiad siit.

Aina professionaalsemaks

Iris ja Emil Rutiku etenduses "Haarem". Foto: erakogu.

Iris ja Emil Rutiku etenduses “Haarem”. Foto: erakogu.

Mida aeg edasi, seda rohkem tantse ja esinemisvõimalusi lisandus. 2000.aastal käis Zahira kõhutantsufestivalil Turus, millelt toodi kaasa Marali trummisoolo. Trupi kõige esimese trummisoolona kaasati see samal Von Krahlis toimunud etenduse „Haarem“ kavasse. „Haarem“ oli esimene suur projekt, kuhu olid kaasatud kõik Amrita Tantsustuudio tantsijad kui ka tantsijate lähedased.

Ulvi on teadaolevalt esimene, kes Eestis küünlakandikuga tantsis. Foto: erakogu.

Ulvi on teadaolevalt esimene, kes Eestis küünlakandikuga tantsis. Foto: erakogu.

Lisaks Soome festivalidele käidi ka Lätis ja Rootsis. Tollel ajal oli välismaistel festivalidel osalemine ja esinemine suur asi – see ei olnud nii levinud kui praegu. Toonaste festivalide mõju on tunda siiamaani, näiteks 2004.aastal Läti festivalil Karavan õpitud Enussah’ küünlakandiku koreograafia on Zahira repertuaaris tänaseni!

Zahira esimesed professionaalsed kostüümid näevad ka 2016.aastal head välja! Foto: Oksana Goncharuk.

Zahira esimesed professionaalsed kostüümid näevad ka 2016.aastal head välja! Foto: Oksana Goncharuk.

Aina rohkem esinemisi tähendas ka seda, et oli aeg endale tellida esimesed professionaalsed kostüümid. Iris käis Soomes kursustel ja kohtus seal egiptuse kaupmehe Ahmediga. Ulvi joonistas kavandid ja tellimus anti sisse. Hind aga tuli kostüümidel üllatuseks plaanitust kaks korda kallim, sest „sellel hetkel ei osanud keegi meist ju veel kaubelda!“. Kostüümid on aga nii head, et on siiani Zahiral kasutuses.

Mürarokk ja Eurovisioon

Zahira on koostööd teinud erinevate muusikaliste koosseisudega, näiteks ansamblitega Romb ja Zorbas, Siiri Sisaski, Hortus Musicuse ja ja Drum Pranaga. Üks meeldejäävamaid ühisesinemisi toimus aga kord Vanalinna Päevade raames koos underground-mürarokki viljeleva grupiga „Zahir“. Välja oli reklaamitud Zahiri hoovikontsert. Kujutate ette publiku reaktsooni, kui aga hoopis tüdrukud lavale tulid!? Esinemine läks ssuurepäraselt: „Nad otsustasid selle auru, mis nad olid Zahiri jaoks hoidnud, meie peale välja panna. Nad röökisid kaasa, kui meie seal väristasime!“.

Zahira ja Airi Ojamets. Foto: Indrek Galetin.

Zahira ja Airi Ojamets. Foto: Indrek Galetin.

Koos Airi Ojametsaga on Zahira üles astunud ka 2005.aasta Eurovisiooni Eesti finaalsaates. Zahira esitas seal latiinostiilis show, mis ei olnud lihtne: lava oli väike, tantsida tuli kontsakingades ja „üldse ei tohtinud lavalt alla kukkuda, eksole!“. 🙂

Zahira tulnukatena kontserdil"Majesteetlik maailmamuusika". Foto: erakogu.

Zahira tulnukatena kontserdil”Majesteetlik maailmamuusika”. Foto: erakogu.

“Tantsisime nagu üks mees!”

Zahira repertuaari on idamaisele tantsule vaheldust toonud paljud erinevad tantsustiilid, näiteks ladina, india ja aafrika tantsud, 60.-te disko jpm. Lisaks on Zahira koostöös Hortus Musicuse ja Drum Pranaga improviseerinud „keskaegse roki“ saatel kui tutvustanud noortele suunatud kontserdisarja raames „tulnukate tantsu“. 🙂

Liina aafrika tants kontserdil "Majesteetlik maailmamuusika". Foto: erakogu.

Liina aafrika tants kontserdil “Majesteetlik maailmamuusika”. Foto: erakogu.

2004.aastal osales Zahira ööklubis Dekoltee toimunud showtantsude konkursi, kus „kõik tantsud olid ühte patta pandud“. Siiski, Zahira võitis selle konkursi idamaise numbriga – Anu Toivoneni trummisoolo koreograafiaga – mille Pille oli neile sisse drillinud, et kõik „tantsisid nagu üks mees!“.

Tolm, tsirkus ja DVD

Kuigi esinemisi on olnud palju, on mõned lavad Ulvile, Liinale ja Irisele eriti meelde jäänud. Näiteks esineti kord juubelipeol, mis toimus veebruarikuus korda tegemata tehasehoones. Ülikonnad ja pikad kleidid, diskokerad ja keelpillikvartett, külm ja tolm. Ja Zahira esines sel ajal veel paljajalu.

Zahira peale Moskva tsirkuse etendust. Foto: erakogu.

Zahira peale Moskva tsirkuse etendust. Foto: erakogu.

Zahira on üles astunud isegi Linnahalli laval, seda koos Moskva tsirkusega. Zahirakad meenutavad seda kui ühte grandioossemat üritust, millel nad osalenud on.

Alates 2005.aastast saab aga Zahiraga koos tantsida oma kodus. Nimelt andis Zahira välja DVD “Bellyaerobics”, mis on kõhutantsul põhinev aeroobikavideo ja mis sisaldab ka Pille Roosi loodud koreograafiat.

Mida teeb Zahira aga tänapäeval, saab lugeda edaspidi.

 

Ta elu, ta armastus. II osa

Ruth Maria Roosi-Ott

 

Pille Roosi juubelikontsertPille Roosi nimi on tuttav kõigile idamaise tantsu harrastajatele Eestis. Pille kahe suure tantsuarmastuse – klassikalise India tantsu bharatanatyam’i ning idamaise tantsu – vahele mahub aga veel nii mõndagi huvitavat. Tants on olnud Pille elu ja armastus viimased 32 aastat. Tema 50 aasta juubeli eel meenutame nii minevikku kui vaatame ka tulevikku.

Loe I osa Pille Roosi tantsuteest siit.

Suurt rõõmu on Pillele valmistanud tantsuetenduste loomine. „Amritas oli üks kihvt aeg, kus me lisaks tundidele korraldamise klubiõhtuid. Naised panid end ilusti riidesse, toodi süüa, tantsiti ja jämmiti,“ valdab Pillet nostalgia. Põhiline hitt oli sel ajal Tarkani „Kiss Kiss“. „Sealt kasvas välja punt naisi, kellega tegime koos esimese kõhutantsuetenduse,“ meenutab Pille, kuidas sai alguse etendus „Haarem“, kus sultanit mängis Emil Rutiku ning haareminaisi Zahira tantsutrupi ning Amrita stuudio tantsijad. Muinasjutulise „Haaremi“ kõrval sündis mõne aja möödudes koostöös andeka muusiku Aladin Abbasega abstraktsem etendus „My life. Moods“. Aladinist rääkides lisab Pille unistavalt: „Üks minu suuremaid ning erilisemaid tantsuelamusi on seotud just Aladin Abbasega, kelle laulu saatel mul tantsida võimalik oli. See oli suur pingutus ning andis mulle emotsionaalselt väga palju!“ Kolmandaks lavastas Pille kontsertetenduse „Kingitus raehärrale“, mis Raekoja platsil keskaja päevade raames ette kanti. „Ka see oli väga tore ettevõtmine ning andis võimaluse lavale tulla suurel hulgal tantsijatel,“ meenutab ta etendust, kus raehärrale kingiti palju erinevaid tantse Araabiamaade eri nurkadest.

Pille juubeliaastal on oodata suisa mitut uut lavastust: juba sel sügisel tuleb välja etendus „Mu elu, mu armastus“, kus omavahel põimuvad tema enda loodud luule ja tants. Esmaettekanne toimub 28. oktoobril Jõhvi kontserdimajas, järgmine aga juba 3. novembril Kumu auditooriumis. See etendus on praegu Pille jaoks number üks, seletab ta, sõnades, et tal on hea meel jagada inimestega seda tunnet, mis on tegelikult elus kõige tähtsam. Koreograafias põimuvad idamaine ja vabatants. Kevadeks on tal aga plaanis midagi suurt just kõhutantsijatele: üks uus etendus. Selle sisu jääb hetkel veel saladuseks, ent kõik osalemishuvilised on oodatud Pillele kirjutama aadressil pille.roosi@gmail.com. Ettevalmistuskursused etenduse jaoks saavad toimuma läbi kogu hooaja.

Loetud päevad enne Pille 50. sünnipäeva ootame aga kõiki tema juubelile pühendatud kontserdile, mille kavas on talle armsad tantsustiilid ning tema loodud koreograafiad läbi aegade. Üles astuvad tantsurühmad Eestist, Soomest ja Lätist. Kontsert toimub 22. oktoobril 2016 kl 19.00 Lindakivi kultuurikeskuses. Piletid saadaval Piletilevis.

Mis köidab Pillet..

.. India tantsu juures: „Seal on kõige olulisem harmooniline tervik, mille moodustavad füüsiline pool, kus on nii staatika kui ka dünaamika, emotsionaalne pool, mis annab kogu tunnete skaala, ja sakraalne pool, mis puudutab hinge.“

.. flamenko juures: „Seal on oluline jäägitu emotsioonide väljavalamine. Flamenkos on selline termin nagu duende, mis tähendabki emotsioonidesse sügavuti minekut.“

.. kõhutantsu juures: „Seal on oluline selline ürgne naiselik jõud. See, et läbi kõhutantsu olen saanud õpetada naisi oma keha armastama, et kõhutantsuga tegeledes olen kogenud kõige suuremat loomingulist naudingut. Tohutut loomingulist energiat ja vabadust. Kõhutantsus on minu jaoks oluline improvisatsiooniline vabadus, sest selle põhiolemus on improvisatsiooniline, see lubab muusikale vabalt järgneda.“

Ta elu, ta armastus, I osa

Ruth Maria Roosi-Ott

Pille Roosi nimi on tuttav kõigile idamaise tantsu harrastajatele Eestis. Pille kahe suure tantsuarmastuse – klassikalise India tantsu bharatanatyam’i ning idamaise tantsu – vahele mahub aga veel nii mõndagi huvitavat. Tants on olnud Pille elu ja armastus viimased 32 aastat. Tema 50 aasta juubeli eel meenutame nii minevikku kui vaatame ka tulevikku.

Pille tantsukarjäär algas meie kõigiga sarnaselt: lasteaia jõulupeol lumehelbekeste tantsu esitades. Sellest eredamalt mäletab ta siiski moldaavia tantsu, mida valiti ette kandma just Pille koos ühe sõbrannaga. „Sellest tantsust mäletan ma tõepoolest isegi mõningaid samme,” mõtiskleb Pille, lisades muiates, et kostüümiga käis kaasas lint, mille külge kinnitatud tutid kõrvad ära peitsid. Pärast lavadebüüti lasteaias jäi väikese Pille karjäär soiku. „Teises klassis käidi meil küll koolis lapsi iluvõimlemisrühma valimas ja sinna ma ka sain, kuid ühtegi tantsurühma ma ei kuulunud,“ meenutab ta.

Tantsimisega tegi ta algust alles 17-aastasena pärast keskkooli lõppu 1984. aastal. Klassikaline India tants bharatanatyam oligi esimene tantsustiil, mida Pille õppima asus. Seegi oli pealtnäha juhus – ehkki ta armastas kinos jooksnud Bollywoodi filme, oli tema südamesooviks õppida hoopis india moodi laulma. „Piniseva häälega,“ selgitab Pille, kes pidas tantsu ka toredaks, ent mitte nii tähelepanuväärseks. India laulu aga siinkandis ei õpetatud, mistõttu suundus Pille tantsutundi, kuhu sugulane Külli Roosi teda kutsus. Kombineerides tantsuliigutusi filmist „Ali Baba ja 40 röövlit“ ning proovitunnis õpitust, läbis ta katsed ning pääses Irina Jankevitši India tantsu rühma. Kaks aastat hiljem kavandas Irina Eestist lahkumist ning valis stuudio järgmiseks õpetajaks Pille. Pärast individuaalset ettevalmistust alustas Pille juba 1986. aasta sügisel Irina tundide asendamist, et 1987. aasta jaanuarist õpetamine täielikult üle võtta. See tähendab, et lisaks 50. sünnipäevale tähistab Pille tänavu sügisel ka õpetamise 30 aasta juubelit.

1986. aasta sügisel alustas Pille õpinguid toonases Tallinna Pedagoogilises Instituudis (tänane Tallinna Ülikool). Sisseastumiseksamid kujunesid parajaks seikluseks, kuid peamine oli tulemus: vastu võetud hindega „viis“ ning esimene koreograafia loomise kogemus omandatud. Kohe aasta alguses said kõik, kes varem eesti rahvatantsuga tegelenud polnud, tungiva soovituse liituda peda rühmaga. Pillele aga sattus kehv partner. „See on minu needus,“ arvab Pille. „Olen alati unistanud heast tantsupartnerist, kuid teda ei ole minu teele sattunud.“ Peagi kutsus aga kursaõde teda Leigaritesse, kus tegeleti tol ajal haruldase folkloorse tantsuga – eesti rahvatants traditsioonilisel, mitte kujundatud kujul. 1986. aasta lõpust kuni 1988. aasta sügiseni kuuluski Pille Leigarite koosseisu. Sel ajal oli juhendajaks legendaarne Kristjan Torop. Pärast Leigaritest lahkumist jäi rahvatants Pillest kaugele. Uuesti alustas ta alles 2012. aastal, mil liitus oma rõõmuks Ida-Virumaal harrastajate rahvatantsurühmaga Virvet.

Ülikooli lõpetas Pille 1991. aastal, mil talle sündis ka teine laps. Vahepeal oli Eestisse jõudnud uus ja huvitav tantsustiil: flamenko. 1992. aasta sügisel alustas Pille õpinguid Lehti Kostabi ja Claudia Ševtšenko käe all. Kirglik tants köitis Pillet ning aktiivselt tantsis ta selles rühmas kaks aastat, kuni Amrita stuudio 10. sünnipäeva korraldamine kogu ta aja võttis ning muud tegemised kõrvale jäid. Hiljem jätkas ta siiski juhuslikes tundides ning kursustel käimist. 1996. aastal kutsus Evi Pihla Pille oma flamenkoagentuuri algajate rühma õpetajaks. Siis kohtus Pille soomlanna Kaari Martiniga, kes tema flamenkoelus suurt rolli mängima sai. „Peagi hakkasin algajate tunde läbi viima hoopis Amrita stuudios. See oli flamenko osas intensiivne aeg – täiendasin end pidevalt kursustel Soomes, aga kutsusin õpetajaid ka Eestisse,“ meenutab Pille pühendumist hispaania rütmidele.

Idamaine tants, mis andis Pillele suure loomingulise vabaduse, jõudis tema ellu 1996. aastal, kui Kalevi spordiseltsi direktor kutsus teda võimlemisklubisse Piruett kõhutantsutunde andma. „Eestis oli see stiil veel täiesti tundmatu ning koos õpetamiskutsega pisteti mulle pihku Soomest pärit videomaterjalid,“ muheleb Pille kõhutantsu algusaegu meenutades. „Esimestes tundides segasin kõhutantsuvideote ning India päritolu tantsude materjali, nimetasin selle idamaiseks tantsuks.“ Materjali kogunedes hakkasid tunnid aina enam meile tuttava kõhutantsu nägu minema. 1997. aastal läks Pille juba Soome eratunde võtma ning lähiaastatel algas koostöö Turu kõhutantsufestivaliga. Peagi kolis Pille kõhutantsuga üle Amrita stuudiosse, Pirueti tunnid andis aga üle oma õpilasele Irisele. Tekkisid ka teised Pille käe alt välja kasvanud õpetajate rühmad üle Eesti. Peagi loodi Eesti esimene kõhutantsutrupp Zahira, mille lugu on siingi väljaandes põhjalikult kajastatud. Turu festivalist inspireerituna alustas Pille 90ndate lõpus kõhutantsupäevade korraldamisega, millest 2003. aastaks kasvas välja rahvusvaheline idamaise tantsu festival.

II osas räägime Pille lavastatud tantsuetendustest, juubeliaasta plaanidest ning muust.

22.oktoobril toimub Lindakivi kultuurikeskuses Pille juubelile pühendatud tantsukontsert. Täpsem info kontserdi ja piletite kohta siit.

“Me olime nii ilusad ja hõljuvad”

Tantsutrupp Zahira lugu, 1.osa

Safran

Tantsutrupp Zahira logo

Tantsutrupp Zahira logo

Zahira on Eesti vanim tegutsev professionaalne idamaise tantsu trupp, mille tuumiku moodustavad Iris Frolov, Liina Remmelg ja Ulvi. Oma pea 20-aastase tantsuteekonna jooksul on Zahira repertuaari kuulunud nii kõhutants, mustlastants, show– ja vintagetantsud, bollywood ja palju muud. Trupi koosseisus on tantsinud üle 20 tantsija ning trupi liikmed on esinenud ja õpetanud nii Eestis kui välismaal. Antud artiklitesari uurib, kuidas see kõik alguse sai ning milliseid seikluseid Zahira kogenud on.

Tantsutrupp Zahira. Foto: Jaan Priisalu.

Tantsutrupp Zahira tuumikkoosseis. Foto: Jaan Priisalu.

Kõik teed algavad Pille Roosist

Nagu paljud lood eesti kõhutantsumaailmas, saab ka Zahira ajalugu alguse Pille Roosist, kelle india tantsu trennides Iris ja Ulvi käisid. Pille kutsus 1996.aastal Irise Eesti esimesele kõhutantsukursusele, aga Iris tundis, et sel korral talle idamaine tants ei sobinud. Vaimustus idamaise tantsu vastu tuli hoopiski läbi flamenko, millega tegelesid nii Iris, Ulvi kui Liina. Nimelt sattus etenduses “Don Juan ehk armastus geomeetria vastu” Irisele araabia tantsijanna roll, mis sobis talle kui valatult.

“Kolme trenniga sai ilusasti kõhutantsu selgeks”

Iris ja Ulvi esimestes trupikostüümides.

Zahira esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Üsna pea peale idamaise tantsuga alustamist asus Iris võimlemisklubis Piruett trenne andma. Ning üsna pea peale seda tuli tal oma õpilastega suures Kalevi võimlemishallis esineda. Liina oli veidi juba Irise trennides käinud, ent suure lava jaoks jäi esinejaid siiski väheks. Nii kaasati lisajõuna Ulvit, kes kolme trenniga kõhutantsu “selgeks” sai. Tol ajal ei olnud lihtsalt siinses kõhutantsumaailmas veel rohkem materjali, mida kasutada.

Esimesed esinemised, esimesed kostüümid

Kõhutants muutus Eestis populaarsemaks ning Pilleni jõudis aina rohkem esinemispakkumisi. Iris kutsus Ulvi ja Liina endaga koos esinema ja nii pandigi alus ühele esimestest idamaise tantsu truppidest Eestis. Suuremateks esinemisteks pani Pille kokku  väikese idamaise etenduse, milles osales trupp ning solistina Juta Rahkema. Loomulikult ei puudunud etendusest ka sultan! Koostöös trupiga Callista osaleti selle etendusega isegi ööklubi Bonnie & Clyde show-tantsude võistlusel.

Iris, Liina ja Ulvi esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Zahira esimestes trupikostüümides. Foto: erakogu.

Peamiselt kuulusid aga trupi repertuaari trummisoolod, sallikoreograafiad ning tolleaegne hittlugu, Tarkani “Kiss Kiss”. Nende tantsudega käidi esinemas üle Eesti. Esinemisteks kombineeriti kokku esimesed trupikostüümid, mis koosnesid toppidest, haaremipükstest ja näoloorist. Uued kostüümid tegid neid rõõmsaks: “Me olime nii ilusad ja hõljuvad!”.

Zahira – õitsev lill

1999.aasta alguses otsustati trupile lõpuks nimi anda. Iris printis internetist välja brosüüri “Bellydancers’ Names” ning koos valiti välja nimi Zahira, mis araabia keeles tähendab õitsvat lille. Pille lasi vastavalt trupi nimele ning asutamiskuupäevale Zahira horoskoobi koostada, mis lubas trupile nii sujuvat edasiminekut kui ka mõningasi takistusi. Seda, mida elu tantsutrupp Zahirale toonud on, saab RaksEstoniast lugeda juba edaspidi.

Tantsutrupp Zahira 2014.aastal. Foto: Rene Pringi.

Tantsutrupp Zahira 2014.aastal. Foto: Rene Pringi.

“Ma tundsin ennast teretulnuna.”

Idamaisest tantsust Eestis Soome tantsija pilgu läbi

Laura Zaray

Laura Zaray. Foto: erakogu.

Laura Zaray. Foto: erakogu.

Minu esimene kokkupuude idamaise tantsuga Tallinnas oli 2006.aastal Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil, mida korraldas Pille Roosi ja tema meeskond. Ma olin Hennal bazaaril abiks – ma ei julgenud veel kursustel osaleda ja esinemisest ei osanud ma isegi mõelda.

Tol ajal olin ma üks väga vähestest noortest Helsingi kõhutantsijatest, alati ümbritsetud keskealiste daamide poolt. Kui ma Tallinna tulin, siis mu suurimaks üllatuseks oli see, kui erinevas vanuses tantsijad olid. Seal oli minuvanuseid tüdrukuid ja nad olid suurepärased tantsijad! Ma mäletan, kui suurt muljet iga tantsija stiil ja ilu mulle avaldasid. Ja veel rohkem avaldas mulle muljet see, kui soojalt nad minusse suhtusid. Ma tundsin ennast teretulnuna.

Laura Zaray ja Kaidi Udris. Foto: erakogu.

Laura Zaray ja Kaidi Udris. Foto: erakogu.

Sel festivalil kohtusin ma esimest korda Kaidi Udrisega, ühe Müstika Maagilise Teatri asutajaga. Meist said head sõbrad ning edaspidi võõrustas ta mind iga kord, kui ma Tallinna festivali külastasin. Kaidi on mind tantsijana, inimesena ning artistina nii palju inspireerinud, et ma kahtlen, kas ma temata oleksin siia jõudnud, kus ma praegu olen.

Orit Maftsir, Laura Zaray ja Ahmed Elkhatip 2010.aastal Tallinnas toimunud Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil.

Orit Maftsir, Laura Zaray ja Ahmed Elkhatip 2010.aastal Tallinnas toimunud Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil. Foto: erakogu.

Soome idamaise tantsu maailmas ei toimunud samal ajal kuigi palju. Ma jälgisin pingsalt Müstika Maagilise Teatri, mida tollal juhtisid Kaidi, Berit ja Eeben, arengut ja meetodeid ning see inspireeris ja julgustas mind niivõrd, et ma otsustasin Soomes midagi sarnast korraldada. Seega, alates 2010.aastast alustasin ma tantsukontserdite ja hiljem -festivalide korraldamist, mis on Helsigi tantsumaailma oluliselt muutnud – nüüd me oleme väga aktiivsed. Minu üritusted on olnud ka hüppelauaks paljudele noortele artistidele, kellest on Soomes saanud tuntud nimed.

Laura Zaray 2009.aastal Tallinnas toimunud Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil, kus ta võitis konkursil "Kõhutantsutähed" esimese koha. Foto: Jaan Priisalu.

Laura Zaray 2009.aastal Tallinnas toimunud Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil, kus ta võitis konkursil “Kõhutantsutähed” esimese koha. Foto: Jaan Priisalu.

Ma olen alati imetlenud Tallinna tantsijate loomingulisust, energiat ja kirge. Siin on nii palju õpetajaid, kes teevad selle nimel, mida nad armastavad, palju tööd. Nad hoiavad idamaise tantsu vaimu elus, korraldades suurepäraseid üritusi ning jagades oma kirge ja teadmisi oma õpilastega. Kahjuks mulle tundub, et mingil põhjusel toimub siinses tantsumaailmas tagasiminek. Õpilasi on endisest vähem ja seltskond on killustatum – igaüks tegeleb oma asjadega. Võibolla olen ma asjast valesti aru saanud, aga selline mulje on mulle jäänud. Samas, edasi- ja tagasiminekud on loomulikud.

Minu tantsuteekond on mind toonud selleni, et ma elan osaliselt Tallinnas ja osaliselt Helsingis. Ma olen õnnelik ja tänulik, et ma saan mõlemas linnas aktiivselt tunde anda ja kohalike tantsijatega koostööd teha. Tallinnast olen ma leidnud ka oma unistuste kostüümidisaineri – Malika Designi, kes valmistab kõige imelisemaid kleite! Kui ma olen Tallinnas, on mu päevad täis treenimist, sõpru ja inspiratsiooni. Ma tahan veel kaua selle tantsukogukonna osa olla, et koos harmoonia, ühtsuse ja kire idamaise tantsu vastu nimel töötada.

Laura Zaray. Foto: erakogu.

Laura Zaray. Foto: erakogu.

Laura Zaray on Soomest pärit professionaalne tantsija, kes hetkel elab ja töötab aktiivselt nii Tallinnas kui Helsingis. Rohkem infot Laura kohta tema kodulehelt.

Artikli pani inglise keelest ümber Safran.