Rahvusvaheline Idamaise Tantsu Festival 2003-2014

Pille Roosi

Aegade algusest

Alguses oli Iris – parim mõttekaaslane ja täielikult pühendunud kolleeg. Meid mõlemaid oli nakatanud kõhutantsupisik ja tõuke millegi festivalilaadse korraldamiseks saime temaga koos 1999.aastal esmakordselt Soomes Turu kõhutantsufestivali külastades. Siiski võttis veel mõned aastad aega, enne kui esimene festival aset leidis. Kõigepealt korraldasime kõhutantsupäevi, kus olid nii kursused kui ka basaar ning esinemised.

2003.aasta festival: fotol Liina Remmelg, Pille Roosi, Maral, Cecile, Ahmed Khalil ja Aladin Abbas

Fotomeenutus 2003.aasta festivalilt: pildil Liina Remmelg, Pille Roosi, Maral, Cécile Elzière, Ahmed Khalil ja Aladin Abbas. Foto: erakogu.

Saadud kogemuste najal ja Soome festivalide eeskujul toimus 2003. aasta suvel esimene festival, mis algas harrastajate kontserdiga, sellele järgnes galakontsert ning viimasel festivalipäeval kontsert elava muusikaga, kus peaesinejaks oli Aladin Abbas Egiptusest, prantslanna Cécile Elzière’i esituses kõlas imekaunis „Aicha“ ning trumme mängisid Arno ja Kill. Õpetajate valiku tegime Turu festivalil kohatud õpetajate hulgast. Süürlanna Maral Saksamaalt, marokolanna Zahra Mujunen-Zarkouh ja Hannele Lindgren Soomest jätsid oma jälje meie harrastajate südamesse. Marali õpetatud trummikas on tänini mõne tantsurühma repertuaaris. Oluliseks külaliseks esimesel festivalil oli ka Egiptuse kaupmees Ahmed Khalil, kes pani aluse basaaridele nii kõhutantsupäevadel kui ka esimesel festivalil.

2006

Kui kõhutantsupäevade ja esimese festivali korraldajaks oli tantsustuudio Amrita, siis 2006. aastal sai loodud kultuuriühing Nordic Sun. Vahepeal käisime Irisega kogemusi omandamas ka Rootsis, kus festivali mastaabid olid teised, üritus kestis neli päeva ja maailmas tuntud õpetajate nimekiri festivalikavas oli pikk. Siiski ei õnnestunud meil veel kedagi neist tähtsatest Egiptuse staaridest Eestisse tuua. Leidsime interneti kaudu ühe taskukohase hinnaga Egiptuse õpetaja, kes oli rõõmsalt nõus andma palju kursusi ning väitis end kodus olevat kõigis neis stiilides, mida oskasime küsida. Jätan siinkohal tema nime nimetamata ja meenutan vaid lubadust, mida Irisega teineteisele andsime – enam kunagi ei too me festivalile õpetajat, kelle tunnis pole ise käinud. Sellegipoolest oli 2006.aasta festivalil palju häid kursusi, sest tunde olid andmas mitmed tuntud õpetajad Soomest.

Lisaks galakontserdile oli kavas etenduste õhtu. Suursündmus oli selleks festivaliks loodud tantsuetendus „My life. Moods“ /koreograaf P.R./, mille muusika kirjutas Soomes elav egiptlane Aladin Abbas, kes koos oma bändiga etenduses kaasa tegi. Õhtu teises pooles etendus soomlanna Heli Turuneni loodud tantsumuinasjutt „Kõrbeprintsess“, mida samuti saatis elav muusika.

2007

Sel aastal lisasime festivali programmi ka konkursi. Ümberkaudsetel festivalidel muutus see järjest populaarsemaks ja nii otsustasime ka meie proovida. Esimesel korral käisin ise rääkimas tantsuõpetajatega, et nad ikka osa võtaksid ja ka õpilasi osalema julgustaksid. Vähene huvi kasvas aastatega, kuid sellist osavõttu, nagu näiteks Lätis, või karmi võitlust, nagu võib näha Venemaa konkursitel, pole meie festivalidel olnud. Konkursi nimeks sai algul „Kõhutantsutähed“ ja motoks, et igaüks võib tähena särada. Alates 2007. aastast on nii festival kui ka konkursid toimunud Salme kultuurikeskuses, kus on suurepärane lava ja parimad heli- ja valgustehnikud/tehnika, tänu millele on konkursil osaledes võimalik ka harrastajatel end tõepoolest staarina tunda.

Eredaid elamusi

2008.aasta festival: Pille Roosi, Aida Nour, Irina Lisovskaja, Iris Frolov, Juliana Petersone, Khaled Mahmoud ja Asmahan

2008.aasta festival: Pille Roosi, Aida Nour, Irina Lisovskaja, Iris Frolov, Juliana Petersone, Khaled Mahmoud ja Asmahan

Kõik festivaliaastad on omal moel silma paistnud, kuid minu jaoks on meeldejäävaimad olnud aasta 2008, kus külalisteks olid Aida Nour, Asmahan ja Khaled Mahmoud, ning aasta 2013, mil meil oli õnn võõrustada üht minu jaoks kõige olulisemat inimest kõhutantsumaailmas – geniaalset koreograafi Yousry Sharifi.

Yousry Sharifi kursus 2013.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Yousry Sharifi kursus 2013.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Eredad mälestused on aastast 2012, kus minu isiklikuks tipphetkeks oli duett Magdy el Leisyga.

Pille Roosi ja Magdy el Leisy duett 2012.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Pille Roosi ja Magdy el Leisy duett 2012.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Samal aastal sai koos Irise ja Maarikaga sai tehtud üks vahva saidi ning Salme kultuurikeskuse laval kepsles rõõmus saidi-hobune. Hobuse tõi Iris kohvris Egiptusest kaasa. 🙂

2012.festivali korraldustiim saidi-võtmes: Pille Roosi, Iris Frolov ja Maarika Merirand. Foto: erakogu.

2012.festivali korraldustiim saidi-võtmes: Pille Roosi, Iris Frolov ja Maarika Merirand. Foto: erakogu.

Aastate tagant meenub veel üks erakordne etendus, mille taga oli põhjalik uurimistöö, mis kajastas idamaise tantsu ajalugu, ning mis kandis nime „Evolution“. Esitajateks Kaidi Udris, Eeben ja Aicha, kes moodustasid Müstika Maagilise Teatri.

Müstika Maagilise Teatri etendus "Evolution" 2007.aasta festivalil: Kaidi Udris, Eeben ja Berit Vill.

Müstika Maagilise Teatri etendus “Evolution” 2007.aasta festivalil: Kaidi Udris, Eeben ja Berit Vill.

Unistus

Minu unistuseks on olnud lisada festivali programmi piduõhtu bufeeõhtusöögiga, kus lisaks tantsunaudingutele oleks au sees idamaine kokakunst ning, mis kõige tähtsam, ka elav muusika. Soovisin, et Eesti tantsijatel oleks võimalus esineda Egiptuse orkestri saatel ning publikulgi oleks võimalus tantsupõrandal käia. Osaliselt täitus see unistus 2010. aasta festivalil, kus klubiõhtu külaliseks oli noor laulja Ahmed Elkhatib Egiptusest. Sel korral esines temaga koos Nastja, tänu kellele Ahmed meie festivalile sattus, ning tantsurõõmu jagus ka publikule.

Ahmed Elkhatip ja Nastja 2010.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Ahmed Elkhatip ja Nastja 2010.aasta festivalil. Foto: erakogu.

Tegijad

Iris Frolov 2007.aasta konkurssi korraldamas. Foto: erakogu.

Iris Frolov 2007.aasta konkurssi korraldamas. Foto: erakogu.

Aegade algusest on olnud festivali korraldamas Iris Frolov ja alates teisest festivalist lõi kaasa ka Maarika Merirand, kes alustas vabatahtlikuna infolauas ning festivali kasvades võttis enda kanda järjest rohkem ülesandeid. Mõlemad on festivali korraldustiimis tänag

Maarika Merirand (Safran) 2013.aasta festivali lavatagustes. Foto: erakogu.

Maarika Merirand (Safran) 2013.aasta festivali lavatagustes. Foto: erakogu.

Miks tulla

Käies festivalidel ja kohtudes erinevate õpetajatega tekkis soov jagada seda erakordset tunnet, mille annab talent, loomingulisus ja professionaalsus. Püüdsime festivali korraldades tuua kodupublikuni maailma tippõpetajaid, et ka need, kel pole võimalust sõita kursustele väljapoole Eestit, saaksid kogeda sama. Nähes tantsijate säravaid silmi ja kuuldes nende tagasisidet usun, et see on õnnestunud.

Festival oli ja on jätkuvalt koht, kus hommikust hilisõhtuni võid olla tantsu sees. Sind ootavad tunnid– erakordsed õpetajad ja palju uusi kogemusi; basaarimelu – külluslikult kõike, mida hing ihaldab: kostüümid, ehted, muusika; harrastajate esinemised tundide vahel – palju ehedaid emotsioone ja tantsurõõmu; ning kõige krooniks õhtune galakontsert – tippartistid ja festivali õpetajad laval, professionaalsel tasemel koreograafiad ning just siin ja praegu sündinud tantsuimprovisatsioonid.

Kui oled harrastaja ja tuled festivalile, siis see küllus avardab su nägemust kõhutantsust ning annab mõnusa taustatunnetuse selle tantsustiiliga jätkamiseks. Seda kõike lisaks uutele tantsudele, mida kursustel õpid. 🙂

Meenutades festivale ja vaadates üle festivaliprogramme, olen õnnelik. Tunnen rõõmu kõigist neist aastatest, leides neist enamuse Eesti kõhutantsuõpetajatest, Läti, Leedu ja Soome tuntuimad koreograafid, õpetajaid kaugemalt Euroopast ning muidugi superstaarid USA-st ja Egiptusest!

Õnnelik Pille Roosi

Õnnelik Pille Roosi 🙂

Tänuga!
Pille Roosi

Advertisements

“Ma tundsin ennast teretulnuna.”

Idamaisest tantsust Eestis Soome tantsija pilgu läbi

Laura Zaray

Laura Zaray. Foto: erakogu.

Laura Zaray. Foto: erakogu.

Minu esimene kokkupuude idamaise tantsuga Tallinnas oli 2006.aastal Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil, mida korraldas Pille Roosi ja tema meeskond. Ma olin Hennal bazaaril abiks – ma ei julgenud veel kursustel osaleda ja esinemisest ei osanud ma isegi mõelda.

Tol ajal olin ma üks väga vähestest noortest Helsingi kõhutantsijatest, alati ümbritsetud keskealiste daamide poolt. Kui ma Tallinna tulin, siis mu suurimaks üllatuseks oli see, kui erinevas vanuses tantsijad olid. Seal oli minuvanuseid tüdrukuid ja nad olid suurepärased tantsijad! Ma mäletan, kui suurt muljet iga tantsija stiil ja ilu mulle avaldasid. Ja veel rohkem avaldas mulle muljet see, kui soojalt nad minusse suhtusid. Ma tundsin ennast teretulnuna.

Laura Zaray ja Kaidi Udris. Foto: erakogu.

Laura Zaray ja Kaidi Udris. Foto: erakogu.

Sel festivalil kohtusin ma esimest korda Kaidi Udrisega, ühe Müstika Maagilise Teatri asutajaga. Meist said head sõbrad ning edaspidi võõrustas ta mind iga kord, kui ma Tallinna festivali külastasin. Kaidi on mind tantsijana, inimesena ning artistina nii palju inspireerinud, et ma kahtlen, kas ma temata oleksin siia jõudnud, kus ma praegu olen.

Orit Maftsir, Laura Zaray ja Ahmed Elkhatip 2010.aastal Tallinnas toimunud Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil.

Orit Maftsir, Laura Zaray ja Ahmed Elkhatip 2010.aastal Tallinnas toimunud Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil. Foto: erakogu.

Soome idamaise tantsu maailmas ei toimunud samal ajal kuigi palju. Ma jälgisin pingsalt Müstika Maagilise Teatri, mida tollal juhtisid Kaidi, Berit ja Eeben, arengut ja meetodeid ning see inspireeris ja julgustas mind niivõrd, et ma otsustasin Soomes midagi sarnast korraldada. Seega, alates 2010.aastast alustasin ma tantsukontserdite ja hiljem -festivalide korraldamist, mis on Helsigi tantsumaailma oluliselt muutnud – nüüd me oleme väga aktiivsed. Minu üritusted on olnud ka hüppelauaks paljudele noortele artistidele, kellest on Soomes saanud tuntud nimed.

Laura Zaray 2009.aastal Tallinnas toimunud Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil, kus ta võitis konkursil "Kõhutantsutähed" esimese koha. Foto: Jaan Priisalu.

Laura Zaray 2009.aastal Tallinnas toimunud Rahvusvahelisel Idamaise Tantsu Festivalil, kus ta võitis konkursil “Kõhutantsutähed” esimese koha. Foto: Jaan Priisalu.

Ma olen alati imetlenud Tallinna tantsijate loomingulisust, energiat ja kirge. Siin on nii palju õpetajaid, kes teevad selle nimel, mida nad armastavad, palju tööd. Nad hoiavad idamaise tantsu vaimu elus, korraldades suurepäraseid üritusi ning jagades oma kirge ja teadmisi oma õpilastega. Kahjuks mulle tundub, et mingil põhjusel toimub siinses tantsumaailmas tagasiminek. Õpilasi on endisest vähem ja seltskond on killustatum – igaüks tegeleb oma asjadega. Võibolla olen ma asjast valesti aru saanud, aga selline mulje on mulle jäänud. Samas, edasi- ja tagasiminekud on loomulikud.

Minu tantsuteekond on mind toonud selleni, et ma elan osaliselt Tallinnas ja osaliselt Helsingis. Ma olen õnnelik ja tänulik, et ma saan mõlemas linnas aktiivselt tunde anda ja kohalike tantsijatega koostööd teha. Tallinnast olen ma leidnud ka oma unistuste kostüümidisaineri – Malika Designi, kes valmistab kõige imelisemaid kleite! Kui ma olen Tallinnas, on mu päevad täis treenimist, sõpru ja inspiratsiooni. Ma tahan veel kaua selle tantsukogukonna osa olla, et koos harmoonia, ühtsuse ja kire idamaise tantsu vastu nimel töötada.

Laura Zaray. Foto: erakogu.

Laura Zaray. Foto: erakogu.

Laura Zaray on Soomest pärit professionaalne tantsija, kes hetkel elab ja töötab aktiivselt nii Tallinnas kui Helsingis. Rohkem infot Laura kohta tema kodulehelt.

Artikli pani inglise keelest ümber Safran.

Kõhutantsustuudio Alima lugu

Epp Kaljos, Katriin Reinsoo, Mary Tammet

Epp Kaljos

Epp Kaljos

 Alima ajaarvamine sai alguse 2004a. sügisel, mil toimus esimene tantsutrenn Väike-Maarjas Lääne-Virumaal. Järgmisel sügisel tantsiti juba kuues erinevas kohas –Simunas, Kundas, Tamsalus, Kadrinas, Tapal, Viru-Nigulas Lääne-Virumaal ja lisaks Avinurmes Ida-Virumaal. Aegade edenedes on tantsutundides osalenud eri vanuses naisi veel mitmes paigas üle Lääne-Virumaal, samuti Järvamaal, Jõgevamaal kui kaTartumaal. Kaugemates punktides tänasel päeval kahjuks erinevatel põhjustel enam treeninguid ei toimu. Lääne-Virumaal tantsime hetkeseisuga 11 rahvamajas ja lisaks Avinurmes Ida-Virumaal.

Alima logo2007. aastaks olime jõudnud äratundmisele, et meie tegemised oleks vaja viia ühise nimetaja alla. Nii sündis Kõhutantsustuudio Alima. Loogilise arenguna sai seltsingu tuumiku poolt 2009 sügisel asutatud MTÜ Idamaise Kultuuri Selts Alima. „Alima“ tähendab eesti keelde tõlgitult „ osavaks saama tantsus ja muusikas“. Ja see meie eesmärgiks ongi!

Paljud on oma rühmale ka nimed leidnud-

Meil on Baheera Viru-Nigulas,

Tamadur Väike-Maarjas,

Leyla Tamsalus,

Habiby Sõmerus ,

Warda Rakkes.

Tantsuhuviliste hulgas on ka neid, kes on tulnud ja jäänud selle kauni ja naiseliku harrastuse juurde läbi aastate.Tantsijatel on olnud võimalus näidata oma oskusi publikule väga paljudel erinevatel üritustel. Ilusaks tavaks on saanud Rahvusvahelise tantsupäeva tähistamine ,kuhu oleme kutsunud ka oma sõpru teistest tantsurühmadest/stuudiotest. Nii võõramaiste tantsude harrastajaid kui rahvatantsijaid, väikestest suurteni, noortest vanadeni. Need on olnud peod, mis kuidagi lõppeda ei taha.

Traditsiooniks kujunenud suurüritus“ Araabia Bazaar“ Rakvere Linnapäevadel on oodatud üritus tantsijatele ja publikule . See on päev täis kaunites idamaistes kostüümides esinejaid ,kuhu oleme lisaks kutsunud oma sõpru-tantsijaid lähedalt ja kaugelt.

Oma aastavahetuse-pidustused oleme viinud kokku Idamaa kalendriga. Talvised toredad Idamaa Kalendri Haflad on suurepärane võimalus harrastajatel koos tantsu nautida ja publikule meelelahutust pakkuda.

Suvised tantsulaagrid on viimastel aastatel toimunud külalislahkes Kundas. Merepäevade publik teab juba idamaiste tantsijate etteasteid oodata. Ja neid sündmusi on olnud palju, mida stuudio liikmed on kaunistanud oma tantsuga, nii kodumaal kui ka väljaspool.

Suur huvi on ka erinevate võimaluste osas ennast tantsuliselt arendada – juba mitu hooaega on toimunud igakuised koolitused ,kuhu oleme kutsunud erinevaid Eestis tegutsevaid professionaalseid tantsuõpetajaid, samuti on juba 6 aastat toimunud suvelaagrid. Koolitustele ja laagrisse on alati oodatud huvilised üle Eesti. Põnevaid kogemusi on andnud Tallinnas toimuv iga-aastane Idamaise Tantsu Festival.

Õla on alla pannud Kultuurkapital, Kohalik Omaalgatuse programm, Leader programm. Nende panus on olnud nii tunnustuseks kui ka toetuseks meie tegevusele.

Kõhutantsustuudio Alima soovib kerget jalga kõigile tantsijatele!

“Mõnikord ma mõtlen, kuidas oleks esimest korda kõhutantsu näha…”

Sabriye Tekbilek

Sabriye Tekbilek

Intervjuu Sabriye Tekbilekiga

Lähis-Ida muusika ja tants mängisid Su lapsepõlves olulist osa. Millal ja kuidas Sa otsustasid, et Sinu karjääriks on idamaine tants?

Ma ei usu, et mu otsus tantsijaks saada toimus mingil konkreetsel momendil. See oli lihtsalt kogu aeg olemas ja tõmbas mind enda poole! Mõnikord ma mõtlen, kuidas oleks esimest korda kõhutantsu näha või araabia muusikat kuulda, see on kogu aeg mind ümbritsenud. Ma mäletan, kuidas ma vaatasin oma ema elutoas harjutamas ja kui ma olin 6-aastane, käisin ma isegi tema trupiga tuuril. Mu isa mängis ja mängib siiani pidevalt muusikat – kui ta seda ei teeks, siis ta ei elaks! See oli suurepärane keskkond, kus üles kasvada.

Ma nägin lapsest saadik, milline on artistide elu tegelikult. Ma teadsin, et see on raske, ning ma tahtsin teha midagi muud, et tants oleks ainult harrastus. Ma õppisin üle kümne aasta balletti, veelgi kauem flamenkot, ning alles 13-aastaselt hakkasin ma idamaise tantsu tundides käima. Kolledžisse minnes alustasin ma aga õpinguid Suhaila käe all ning ma liitusin tema tantsukompaniiga. Sellest hetkest panin ma tantsimisse nii palju energiat, et see tõmbas mind otse endasse. Selleks ajaks, kui ma sain 20, käisin ma esinemas ja alustasin õpetamist. Kui ma olin 25, läksin ma esimest korda Lähis-Idasse, mõeldes, et ma teen seda ainult aastakese. Aga tants tõmbas mind jällegi endasse ja nüüdseks on sellest möödunud 8 aastat!

Sabriye Tekbilek

Sabriye Tekbilek

Sa oled üks vähestest õpetajatest, kes on volitatud Suhaila Salimpouri formaati õpetama. Räägi meile lühidalt, mida see endast kujutab ning miks see tantsijatele kasulik on.

Haha, seda lühidalt kokku võtta on keeruline. Minu meelest on see kõige täielikum treening, mis praegu olemas on. [Suhaila] formaat sisaldab tehnikat, teooriat, muusikat, ajalugu, õpetamisoskusi, esinemisoskusi, seda, kuidas improviseerida, kuidas koreograafiaid luua, kuidas oma isiklikku arengut toetada ja palju-palju muud. Nüüdseks on see materjal jaotatud viiele tasandile ning igal järgmisel tasandil on eksponentsiaalselt rohkem materjali. Ma arvan, et idamaisele tantsule on [sellest] kõige suurem kasu seetõttu, et ta seab kõrged ootused ja standardid tantsijale ja veelgi rohkem õpetajale.

[Ülevaade Suhaila formaadi tasanditest on välja toodud artikli lõpus.]

Sa oled üle 7 aasta rahvusvaheliselt esinenud, peamiselt Lähis-Idas. Mis on Lähis-Idas töötamise juures kõige raskem olnud?

Kõige keerulisem pole olnud mitte tantsimine vaid sellega seotud asjad. Reisimine on kurnav ning paljud inimesed ei kujuta ette, kui üksildane see on. Kui ma alustasin, ei olnud veel ei Skype’i ega Facebooki, ent isegi nende kommunikatsioonvahenditega oled sa päeva lõpuks üksinda. Teiseks asjaks on selle valdkonna pealiskaudsus. Ma mäletan, oma esimesel nädalal Dubais küsisin ma kelleltki, mida ta mu esinemist arvas, ning sain vastuseks, et ma kandsin valesid kingi. Ma olin oma südame ja hinge ja othralt higi laval välja käinud, aga ta suutis ainult mu kingi kommenteerida! See oli loomulikult ainult algus. Kolmandaks, esinejana pead sa alati esinduslik olema, isegi, kui Sa parajasti laval ei ole. Ning see võtab tõesti palju energiat.

Sabriye Tekbilek

Sabriye Tekbilek

Hetkel annad Sa regulaarseid trenne Stockholmis ja reisid ringi õpetades kursuseid. Mis on Sinu meelest Sinu tugevaimad küljed treenerina?

Ma arvan, et üheks mu peamiseks tugevuseks on see, et ma olen väga mitmekülgne õpetaja ja esineja. Mul on 10 aastat õpetamiskogemust kogu maailmast ning ma tunnen erinevaid idamaise tantsu stiile ja kategooriaid. Lisaks on mu enda õpingud, reisid ja esinemised mulleandnud palju kultuurilist ja ajaloolist infot. Mulle meeldib seda jagada, mida ma õppinud olen, ning ma tõesti tahan igal oma õpilasel aidata kasvada.

Sabriye on 1.-3.novembril toimuva Rahvusvahelise Idamaise Tantsu Festivali üheks aukülaliseks!

Suhaila Salimpouri formaat:

1. tasand (baas)
Kehahoiak, tasakaal, baasliikumised, algteadmised anatoomiast (millisteks liikumisteks milliseid lihaseid kasutatakse), sissejuhatus muusikasse, rütmidesse ja sagati. 

2. tasand (põhitõed)
Keerulisem tehnika, fookus käte tööl, täpsetel ja sujuvatel liikumistel ja koreograafial. Jätkub töö muusika ja sagatiga, lisanduvad lugemisülesanded ja videod tantsust ja selle ajaloost.

3.tasand (kesktase)
Isolatsioonid, töö tempo ja tugevusega. Esinemistehnika, sealhulgas näitlemise metodoloogia. Koreografeerimine. Sissejuhatus elava muusikaga tantsimisse. Jätkub töö teoreetiliste materjalide ja videotega.

4. tasand (edasijõudnud)
Tehnilised aspektid, koreograafiad. Isikliku koreograafia väljatöötamine ja esitamine. Selle tasandi lõpueksam sisaldab ka esinemist elava muusikaga.

5.tasand (õpetajakoolitus)
Hingamistehnikad, häälekool ja projitseerimine. Tehnika ja koreograafiatundide andmine kõikidele tasemetele. Koolitus lõppeb isikliku uurimisprojektiga.

“Sa oled kui väga ilus lill, ent ilma lõhnata”

Outi

Outi
Foto: Michael Baxter

Mis on “tarab” ja milline on kõhutantsu tulevik?

26.-28.oktoobril 2012 toimus Tallinnas VIII Rahvusvaheline Idamaise Tantsu Festival. Esmakordselt Festivali ajaloos toimus ürituse raames ekspertide diskussioon, mille eesmärgiks oli arutleda, kuidas Lähis-Idas kõhutantsu suhtutakse ning mis on Lääne tantsijate roll idamaise tantsu arengus. 

RaksEstonia detsembrinumbris keskendusime sellele, mida diskussioonil räägiti tantsusse suhtumise kohta. Seekord saab aga lugeda sellest, mis on ekspertide arvates “tarab” ning milline on kõhutantsu tulevik.

Ekspertide paneeli kuulusid:

  • Mohamed Abou Shebika, kes on oma karjääri jooksul nii folklooritantsija, muusik kui orkestrijuht. Nüüd aga korraldab Mohamed kõhutantsuüritusi kogu maailmas, sealhulgas regulaarset 4 korda aastas toimuvat idamaise tantsu festivali Egiptuses.
  • Zeina Abou Shebika, kes tegi 90.-tel edukat tantsijakarjääri nii Kairos kui Aleksandrias ning kes on nüüd rahvusvaheliselt tuntud õpetaja ning tantsija. Lisaks assisteerib ta oma abikaasat Mohamedit tantsuürituste korraldamisel.
  • Outi, Soomest pärit tantsija, kes on Kairos töötanud alates 2005.aastast.
  • Iris Frolov, eesti tantsija, kes on alates 2007.aastast töötanud erinevates Lähis-Ida riikides ning hetkel tantsib Egiptuses Sharm el-Sheikhis.

Tarab

Tarab on emotsionaalne seisund, mis tekib muusika, tantsija tunnete ja, publiku olemasolul, publiku emotsionaalse reaktsiooni koosmõjust. Tarabit peetakse kõrgendatud seisundiks ning seda kirjeldatakse tihti ka kui ekstaasi. Zeina ütles, et on suur erinevus, kas tantsida omaette või publikule. Tarabit on kergem saavutada iseendale tantsides, ent selleni on võimalik jõuda ka laval.

Küsimusele, mis teeb tantsija esinemise eriliseks, vastas Mohamed, et head tantsijad on kui head näitlejad – nad peavad suutma oma publiku ennast uskuma panna. Outi lisas, et oskuslik näitlemine ei piirdu ainult näoga, see peab tulema tantsija sisemusest. Mohamed näeb oma igapäevases töös palju lääne tantsijaid, kes näevad tehnikaga palju vaeva ning loovad kauneid koreograafiaid. Ent tantsija töö ei ole täielik, kui ta astub lavale vaid koreograafia esitamiseks. Mohamed ütles, et selline tantsija on kui väga ilus lill, ent ilma lõhnata.

Mohamed rõhutas, et tantsija peab mõistma nii muusikat kui ka loo emotsioone. See tähendab muuhulgas seda, et tantsija peab laulude sõnadest aru saama. Outi nõustus, et professionaalse tantsija ülesandeks on muusikast emotsioonid välja tuua. Ta soovitab tantsijatel valida tantsimiseks ainult neid laule, mille emotsioone nad mõistavad. Selleks, et seda paremini teha, saab tantsija ära kasutada enda tundeid ja mälestusi. Mohamed tõi näite kurvast armastusloost – kui seda tantsida mõeldes konkreetsele inimesele, siis saab ka publik nendest emotsioonidest paremini aru.

Kõhutants täna ja homme

Kui Outilt küsiti, milliseks peab oma rolli kõhutantsu arengus, vastas ta, et ta annab endale aru, et tants on olnud olemas juba 100 aastat enne teada ning tema osa on väike. Siiski, Egiptuses töötamine on aidanud tal mõista erinevusi selle vahel, kuidas egiptlased ja välismaalased tantsu tajuvad. Outi püüab olla kui tõlk egiptlaste ja lääne tantsijate vahel. Kui egiptuse tantsijad õpetavad tantsu pigem tunnetuslikult, siis Outi teeb seda analüütiliselt ning sellest on lääne tantsijatel lihtsam aru saada.

Tantsu üldisemalt vaadates on samuti võtmesõnadeks koostöö ja vastastikune mõju. Zeina näeb aina rohkem ja rohkem suhtlust egiptlaste ja välismaalaste, tehnika ja tunnetuse vahel. Zeina ja Mohamed usuvad, et kõhutantsul on ees helge tulevik. Näitena tõid nad selle, et kui Mohamed 1995.aastal Rootsi kolis, tegutses seal vaid ainult mõni tantsija, ning Egiptuses toimus ainult üks festival. Sellest ajast peale on aga toimunud suur areng ning tantsumaailm on väga aktiivne. Ning progress jätkub – tehnika muutub täiuslikumaks, tekivad uued stiilid ning idamaine tants levib aina rohkem ja rohkem üle maailma.

“Kõhutantsija on filmides alati antikangelane!”

“Kõhutantsija on filmides alati antikangelane!”

Kuidas suhtutakse kõhutantsu Lähis-Idas

Mohamed Abou Shebika

Mohamed Abou Shebika

RaksEstonia detsembrinumbris keskendume sellele, mida diskussioonil räägiti tantsusse suhtumise kohta. Jaanuarinumbris saab aga lugeda sellest, mis on ekspertide arvates “tarab” ning kuidas Lääne tantsijad kõhutantsu mõjutavad. 

Ekspertide paneeli kuulusid:

  • Mohamed Abou Shebika, kes on oma karjääri jooksul nii folklooritantsija, muusik kui orkestrijuht. Nüüd aga korraldab Mohamed kõhutantsuüritusi kogu maailmas, sealhulgas regulaarset 4 korda aastas toimuvat idamaise tantsu festivali Egiptuses.
  • Zeina Abou Shebika, kes tegi 90.-tel edukat tantsijakarjääri nii Kairos kui Aleksandrias ning kes on nüüd rahvusvaheliselt tuntud õpetaja ning tantsija. Lisaks assisteerib ta oma abikaasat Mohamedit tantsuürituste korraldamisel.
  • Outi, Soomest pärit tantsija, kes on Kairos töötanud alates 2005.aastast.
  • Iris Frolov, eesti tantsija, kes on alates 2007.aastast töötanud erinevates Lähis-Ida riikides ning hetkel tantsib Egiptuses Sharm el-Sheikhis.

Outi avas diskussiooni öeldes, et Egiptuses on igal inimesel kõhutantsu kohta oma arvamus ning tavaliselt seostatakse tantsu millegi negatiivsega. Kuigi Outi tantsib kohas, mis reklaamib kõhutantsu kui osa meelelahutusprogrammist, on ikkagi mõnikord juhtumeid, kus inimesed publikust pööravad kas selja või kõnnivad üldse ruumist välja, kui Outi esineb. Seega ei tutvusta Outi ennast Kairos kunagi kõhutantsijana.

Zeina

Zeina Abou Shebika

Kui Zeina 90.-tel Egiptuses tööle asus, siis ta ei hoidnud oma tantsijakarjääri saladuses ning inimeste reaktsion üllatas teda. Kuna tema publik suhtus temasse väga positiivselt ja toetavalt, siis olevat tal alguses raske aru saada, miks ta ei või uhke olla, et ta on tantsija. Aja jooksul ta aga õppis diskreetsem olema.

Iris koges sarnast suhtumist, kui ta töötas Araabia Ühendemiraatides. Sharm el-Sheikhis on aga lood teisit. Selles kuurordilinnas on kahte sorti inimesi: turistid ja need, kes turistide heaks töötavad. Ning viimastesse suhtutakse ühtemoodi – nii hotelliteenindajad, poemüüjad kui tantsijad on kõik samal tasemel.

Mohamedi teekond muusika- ja tantsumaailmas on edenenud järk-järgult. Nii oli tema perekonnal, kes alati eeldas, et ta veedab oma elu pereäris töötades, aega meelelahutusmaailmaga harjuda. Mohamed viskas nalja, et tegelikult on ta üks hinnatumaid suguvõsa liikmeid, sest tänu oma kontaktidele tantsijate ja muusikutega korraldab ta kõige ägedamaid pulmapidusid. Siiski ei räägi ka tema igale inimesele, kellega ta tutvub, mida ta täpselt teeb. Ta ütles, et ta tunnetab ära, kas ta võib avameelne olla, ja kui ei, siis tutvustab ta ennast kui ekspordi ja impordiga tegelevat ärimeest. Mis omal moel ei ole üldse vale.

Mohamed küll püüdvat aeg-ajalt inimeste suhtumist muuta ja selgitada, et tants on siiski kunst. Ent egiptlaste mõttelaad muutub aeglaselt. Näiteks vaatavad kõik, isegi lapsed, endiselt vanu must-valgeid filme, kus kõhutantsija on alati antikangelase rollis.

Lähis-Ida tantsijate suhtumine välismaalastesse on aja jooksul muutunud. Sel ajal, kui Zeina Egiptuses tantsis, oli tööd palju – tal olid show’d kuuel õhtul nädalas ning lisaks esines ta igal õhtul 1-2 pulmas. See oli omamoodi kõhutantsu kuldajastu – kõik tantsijad olid tööga nii hõivatud, et neil ei olnud aega ei sõbrannatseda ega ka üksteisele probleeme tekitada. Aja jooksul aga konkurents tihenes ning olukord muutus keerulisemaks. Outi sõnul tänapäeval Kairos elavad tantsijad omavahel väga tihedat kogukonda ei moodusta, kõik tegelevad oma tööga. Ent kuna igal aastal toimub Egiptuses aina rohkem festivale, siis on ka omavahel kokkusaamiseks põhjust rohkem.

Emiraatides “kohalikke” tantsijaid ei olevat, seega Iris seal töötades mingit vahettegemist ei tundnud. Ning Sharm el-Sheikhi egiptlastest tantsijad suhtuvad välismaalastesse positiivselt. Näiteks on kohalikud kõhutantsijad talt palunud, et ta neid õpetaks.Kui Mohamed ütles, et mõnikord esineb egiptuse tantsijate seas välismaalaste suhtes väikest kadedust, siis Iris kinnitas seda naljaga – tõepoolest kadestatakse tema heledat jumet 🙂