“Tants teeb naisest naise”

Idamaise tantsu rühm “Yaarian”

Karin Kaigas

Karin Kaigas, Yaarian. Foto: erakogu.

Karin Kaigas, Yaarianis kuni 2015 aastani. Võimalused muutusid, aga mälestused ja hing jäi… Foto: erakogu.

Naine oma põhiolemuses loob ilu kõikjale, kus ta käib. Lõuna-Eesti väikelinnas Räpinas tegutsev idamaise tantsu rühm Yaarian on kooslus eesti naise tantsimise soovist ja idamaise võlu otsingust. Rühma nimi (Yaarian ehk sõprus) ei sündinud mitte nii väga rõhutades tantsustiilile omast glamuuri või eksootilist naisideaali, vaid teadmises, et väikese koha ühtekuuluvus ja sõprus on ehmatavalt teistsugust rada liikuva tantsurühma püsima jäämise alus ja koos tegutsemise edu allikas. Ühiselt kavandatakse tantsijate esinemiskostüümid, mis ka oma nobedate näppude abil reaalsuseks luuakse.

Yaariani juubelipidu 2016.aasta novembris. Foto: erakogu.

Yaariani juubelipidu 2016.aasta novembris. Foto: erakogu.

Tants teeb naisest naise, ütleb kõnekäänd. Yaariani poolt harrastatav kõhutants ei anna ainsatki võimalust selles kahelda. Räpina naised koondusid viis aastat tagasi treener Riina Kikase käe alla ning said aimu idamaisest muusikast, liikumisest ja tradistioonidest ning viisidest väljendada eksootilist  naiselikkust. Selgus, et vaimustus oma hobi vastu ning selle sobitamine oma ajakavasse hajutab igapäevase rutiini ning lisanduva kasutegurina põimub loomingulisus füüsiselt vajaliku liikumisega.

Yaarian 2012.aastal.Foto: erakogu.

Yaarian 2012.aastal.Foto: erakogu.

Yaariani koosseis on aja jooksul muutunud nii arvulises kui ka liikmelises koosseisus. Elu korrigeerib võimalusi, nii nagu ikka ja igas valdkonnas, aga ka Yaarian kohandub vastavalt olemasolevatele ressurssidele. On proovitud ja kombineeritud erinevaid idamaiseid tantsustiile ning toodud oma nägemus ja tõlgendus idamaisest tantsust publiku ette nii kohaliku vallalinna üritustel, erinevatel juubeli-, ranna- ja jõulupidudel ning rõõmuga võetud vastu väljakutsed näidata end ka väljaspool kodulinna piire.

Yaarian 2013.aastal Sansaara kevadkontserdil. Foto:erakogu.

Yaarian 2013.aastal Sansaara kevadkontserdil. Foto:erakogu.

Hea läbisaamine ja meeleolukad lõimumispeod on teiste Lõuna-Eestis idamaist tantsu harrastavate rühmadega. Värviküllane ning meeldejääv mälestus jääb novembrikuus peetud Yaariani juubelipeost, millest olid kutsutud osa saama kõik huvitatud, kaasaarvatud erinevad tantusrühmad vallalinnast ning head sõbrad idamaise tantsu harrastajate seas.

Yaarian Akste järve peol 2013.aastal. Foto: erakogu.

Yaarian Akste järve peol 2013.aastal. Foto: erakogu.

Idamaine tantsija on omanäoline ja ainulaadne. Peab olema kirge, et pühenduda ja jätkata tavapärasele eestlasele pisut kõhklusi tekitavat tantsustiili. Viimaste aastate alustala tantsulisele jätkusuutlikusele on olnud Ingrid Veske. Suut tänu treenerile, kes käies mitmekümnete kilomeetrite tagant Tartust, leiab soovi ja aega jagada oma kogemusi ning vormida ja viimistleda trennides saadud tulemused lavalaudade vääriliseks.

Yaarian Raihana kevadpeol 2015.aastal.Foto: erakogu.

Yaarian Raihana kevadpeol 2015.aastal.Foto: erakogu.

Advertisements

Kõhutantsu võimalikkusest Lõuna-Eestis

Ingrid Veske

Ingrid Veske

Ingrid Veske

Mina tegin oma esimesed kõhutantsusammud 10 aastat tagasiTartus. Tugev tunne kõhutantsu vastu tabas mind juba esimeses proovitunnis. Ma tundisin, et just see on asi, millega ma PEAN saama tegeleda! Minu esimesed õpetajad olid Riina Kikas ja Aule Hallik. Me olime õnnelikud algajad, sest kord kuus käis meie juures ka Pille Roosi.

Õpetama hakkasin ma kõhutantsu juba 2,5 aasta pärast. Algajana nägin, et hooaja alguses oli saalis ka päris mitu kaalukamat naist, kes aga suhteliselt ruttu ära kadusid. Olles ise pisut suurem, kui missimõõtu, tekkis mul mõte, et võibolla tunnevad teised lopsakama figuuriga naised ennast keset saledaid tüdrukuid natuke pahasti ja neile võiks olla täiesti omaette tund. Nii ma alustasingi Sansaaras vormikate kõhutantsuga. Kuna ma mõõdulindiga uksel ei seisnud ja kedagi tagasi ei saatnud, imbus rühma ka mitte niiväga vormikaid. Varsti kaduski tunni nimetuse eest „vormikad“. 2007. aastal kutsusid tuttavad naised mind Mustlasse (Viljandi mk) kõhutantsu õpetama. Varsti sain Aulelt ja Riinalt „päranduseks“ Valga rühma. Siis lisandusid riburada Viljandi, Sangaste, Tõrva, Vastseliina. Ühe hooaja käisin õpetamas ka Obinitsas, seal aga kuivas huviliste ring kahjuks väga kokku.

Ei saa öelda, et rühmad oleks suured. Minult on küsitud, et kas tasub ära ka niimoodi sõita. Kõige suurem tasu on rõõm õpilaste silmades ja tänusõnad. Üks mu üsnagi eakas õpilane ütleb, et kodus läheb tuju pahaks. Aga tantsutunnis on kõik hästi, tervis on korras ja tuju hea. Väga palju kuulen jutte sellest, kuidas haiged seljad täna kõhutantsule hoopis paremas korras on. Ja nii ongi igas punktis oma kindel grupp säravate silmadega entusiaste. Kui keegi puudub, siis on sellel alati põhjus, keegi neist ei jäta tulemata lihtsalt halva ilma või viitsimatuse tõttu.

Raihana suvelaager 2013

Raihana suvelaager 2013

Eelmisel aastal moodustasime koos Aule Hallikuga (õpetab Tartus, Põlvas ja Rannus) MTÜ Raihana. Raihana korraldab laagreid, pidusid ja organiseerib workshope, et anda oma õpilastele võimalusi esinemiseks ja enesetäiendamiseks. Meie peod on väga populaarsed, ja kui vahel algajatel pole piisavalt julgust esinema tulla, siis peale pidu on nad üsna kindlad, et järgmisel peol on nad laval.

Oleme jõudnud korraldada ka kaks laagrit. Esimene oli möödunud aasta novembris Rannus, kus külalisõpetajaks oli Safran. Ta õpetas meile kauni sallikoreograafia. Juuni lõpus toimus Raihana suvelaager Vastseliinas. Külalisõpetajaks olime palunud võrratu Kairi Reinvee, kes õpetas meile ühe ägeda trummisoolo. Laagrid on alati väga meeleolukad. Seltskond on meil ülihea, tsiteerides üht laagrilist: „Nagu üks suur pere oleks kokkutuleku korraldanud.“

Lõuna-Eesti kõhutantsust võibolla ei jõua väga palju infot pealinna, aga ta on olemas ja täiesti elujõuline. Tegijaid on peale meie veelgi ja loodame, et huvilisi tuleb aina juurde.

“Tõelisel kõhutantsusõltlasel tantsivad nii silmad kui süda”

Nabaratooriumi lugu

Jane Paberit

Jane PaberitFoto: erakogu

Jane Paberit
Foto: erakogu

Nabaratooriumi tantsustuudio sai seltsinguvormis alguse aastal 2003, kui Riina Kikas (siis veel Riina Schotter) alustas idamaise tantsu treeningutega Roela Rahva Majas Lääne-Virumaal. Paari kuuga sai selgeks, et üks treening nädalas on vähe, ning lisandusid iseseisvad lisatreeningud, sõidud Tartusse-Tallinnasse Pille Roosi kursustele ning üllatus-üllatus! kohe ka esinemised.

2004.aastaks oli huvi idamaise tantsu vastu kasvanud väga suureks ka  keskustest kaugemal asuvates piirkondades ning see andis võimaluse paljudele harrastajatele  (siinkirjutaja kaasaarvatud) oma hobiga tõsisemalt tegelema hakata. Kõik uued huvilised janunesid õpetuse järgi ja nii tuligi vastseid teadmisi teistega jagada.

Kuma stuudios

Nabaratoorium
Foto: Kuma stuudio

2005.aastal sai alguse üks Nabaratooriumi tänaseni kestvaid traditsioone – Kõhutantsu Pühapäevakud. Pühapäevak on päev, mille tantsija pühendab endale – parimad õpetajad üle Eesti jagavad oma teadmisi, õpitakse nii tehnikat kui koreograafiaid, tantsitakse iseenda rõõmuks, söögi ja joogi eest on hoolitsetud, seltskond on suurepärane! Esimesest, korraldajale lausa hirmutavalt rahvarohkest pühapäevakust (kohal oli üle 70 idamaise tantsu harrastaja) on olemas ka väike meediakajastus. Lisaks Pühapäevakutele on traditsiooniks kujunenud nii suve- kui talvelaagrid, kevadkontserdid ning tihe suhtlus teiste tantsustuudiotega üle Eesti

2005.aastal sai nimi Nabaratoorium ka kõva häälega välja öeldud, moekunstnik Reet Aus joonistas meie esimese logo ja tantsijad said selga päris oma trennisärgid, toimus esimene suvelaager ning treeninguid alustasid esimesed “sõltlased”. “Sõltlane” on austav nimetus tantsijale, kelle jaoks tants on rohkem, kui etteantud muusikale etteöeldud liikumiste sooritamine. Tõelisel kõhutantsusõltlasel tantsivad nii silmad kui süda, ta uurib ja propageerib nii idamaist tantsu kui ka kultuuri laiemalt ning muutub seeläbi päev-päevalt veel ilusamaks inimeseks. Nabaratooriumi tantsijad esinevad tihti ja meelsasti, kuid eelkõige oleme me pühendunud idamaise tantsu harrastamisele ja selle harrastuse propageerimisele. Üheks Nabaratooriumi tugevaks küljeks peangi just aktiivset suhtlemist – eelkõige päriselus, aga ka internetis ja trükimeedias. Vahel põhjustab see ka poleemikat, aga teate küll vanasõna koertest ja karavanist:)

Nabaratooriumi vägiFoto: Eivo Kuulmets

Nabaratooriumi vägi
Foto: Eivo Kuulmets

Aastate jooksul on Nabaratooriumi treeningud toimunud sadadele tantsijatele rohkem kui pooltes Eesti maakondades. Selle aja- ja energiamahuka töö organiseerimiseks vajaliku jõu olen mina saanud just oma õpilastelt. Leian, et tänapäeva tihti nii kiires, muutuvas ja konkureerivas maailmas on suur õnn ja au leida inimesi, kes jagavad sinuga harrastust, vaba aega ning kelle hulgast võid leida oma parimad sõbrad. Naise ja emana leian, et harrastus, mis arendab nii mitmekülgselt kui idamaine tants, on rohkem kui eralõbu – see on väe ja energia allikas.

Nabaratoorium soovib seda väge ja energiat kõigile!