Kas on võimalik tantsides muusikaga üheks saada?

Improvisatsiooni võlu ja keerukus

Kalila

Kalila. Foto: Rene Pringi.

Kalila. Foto: Rene Pringi.

Improvisatsioon kui nähtus tantsus on iseenesest väga huvitav teema. Idamaine tants on  algupäraselt olnud improvisatsiooniline tants ja selle kui väga vana tantsustiili juurte säilimine  ning teadlikkus selle ajaloost on oluline. Praegust  hetkeolukorda idamaise tantsu  maastikul vaadates tundub, et toimub improvisatsioonist kaugenemine.

Improvisatsiooni temaatika on vastakaid tundeid tekitav teema. See võib olla väga meeldiv kogemus, kuid eriti alguses tunduda ka ületamatu raskusena. Samuti tekitab improvisatsiooni teema ka idamaise tantsu maailmas erinevaid küsimusi.

Mida peame üldse silmas improvisatsiooni all?

Improvisatsioon – ette valmistamata midagi tegema, ettekandmisel looma. Improviseeritud liikumisest lähtudes võib öelda, et tegevus on vaba, spontaanne, ettekavatsematu, sundimatu, impulsiivne, mitteharjutatud, planeerimata, eelnevalt mitte välja mõeldud. See võib olla ajendatud mõjutajast, mis võib olla verbaalne ülesanne, muusika või teise inimese või grupi käitumine.

Struktureeritud improvisatsioon – eelpool kirjeldatud tegevus, kuid planeeritud struktuuri, pidepunktide või kokkulepitud aspektidega. See on segu teadlikutest valikutest ja spontaansest reaktsioonist. See hõlmab püsivat kontsentreerumist ja täielikku vabakslaskmist.

Rääkides improvisatsioonist idamaises tantsus ei saa üle ega ümber baladist. Baladi mõiste all peame silmas improviseeritud soolotantsu, mis on levinud Lähis-Idas, sealhulgas eelkõige Egiptuses. Paljud kirjeldused araabia tantsudest 1860.-1870. aastatest väidavad, et populaarseimaks tantsuks oli improviseeritud naiste soolotants baladi. Baladit, mida vahel nimetatakse ka raks baladiks (raks – araabia keeles tants, baladi – araabia keeles maa/riik) peetakse tänapäeval tuntud idamaise tantsu otseseks eelkäijaks. Mitmeid sajandeid oli baladit tantsitud pidulikel sündmustel lõbu pärast ja kodus, perekonna keskel.

Kuidas aga muutus idamaise tantsu algupärane improvisatioonilisus ja toimus sellest kaugenemine?

Kõrgklass pööras selja oma põlistele kunstivormidele ja  peale Nasseri (Egiptuse poliitik ja president 1956-1970) 1952. aasta revolutsiooni tuldi valitsuse abiga lagedale egiptuse kultuuri uue tõlgendusega. Just selles kontekstis lõid Mahmoud Reda ja tema arvukad jäljendajad uue egiptuse rahvatantsusugemetga tantsužanri – tantsu-uurijate terminoloogias ka „leiutatud traditsiooni“, mis sobis koloniseeritud kõrgemale ja uhkemale kesk- ja kõrgklassile.

Selles uues „leiutatud traditsioonis“ oli pea kaotatud improvisatsiooniline ja traditsiooniline aspekt. Tantsudest kõrvaldati sobimatud ja liialt väljakutsuvalt mõjuvad liigutused ning tugevalt tungis sisse näiteks balletitehnika. Ka pärimuslikud tantsud maapiirkondadest seati lavadele sobivateks ning neist kaoti iseloomulik improvisatsiooniline element, et sobida rohkem tollase publiku ootustega.

Tänapäeval lisatakse idamaisesse tantsu tihti aina enam läänelikku esteetikat, et mõjuda publikule, kes aina rohkem sellist rõhutatud meelelahutuslikkust ootab. Sarnast nähtust või täheldada ka idamaise tantsu treeningtundides, sest see sobib nn lääne tarbija/tantsuharrastja ootustega.

Üheks olulisimaks idamaise tantsu improvisatsiooni põhimõtteks ongi muusika ja selle meeleolu ja/või sõnumi interpreteerimine. Seega üks oluline punkt improvisatsiooni valdamiseks on ka pillide tundmine.

Lisaks pillide ja muusika tundmisele peaks tantsija mingil määral (vastavalt oma tasemele ning eesmärkidele) orienteeruma Lähis-Ida muusikas ja tantsuvormides. Lisaks klassikalisele kõhutantsule ehk raks sharki´le eristatakse mitmeid kaasaegsemaid kui ka folkloorseid stiile nagu näiteks shaaby, baladi, saidi, melaya leff, khaleegi jne.

Enamus liigutustel idamaises tantsus on oma iseloom. Näiteks puusakuku, puusalöögid, tvistid ja rinnakukud on teravad, puusakaheksad, puusaringid, kõhulained ja rinnaringid on sujuvad/voolavad. Kõige rohkem varieeruvust leitakse tavaliselt väristustes, mis võivad iseloomult olla kas peenikesed ja teravad või suured ja pehmed. Tegelikult saaks aga erinevaid kvaliteete rakenda kõikidele idamaise tantsu elementidele/liigutustele. Ka puusakukut on võimalik teha näiteks pehmelt ning improviseerimiseks oleks hea proovida uurida erinevaid liigutusi ja nende tavalisemaid ning teistsugusemaid kvaliteete.

Improviseeritud liikumine ei eelda tegelikult mingit eelnevat treeningut ning iga inimene oskab loomulikult mingil määral näiteks muusika või mõne muu stiimuli mõjul liikuda. Improvisatsiooni eesmärgiks ei ole niivõrd liikumine iseenesest, vaid ülesandeks ja ideeks on pigem liikumise ja selle erinevate võimaluste uurimine. Niimoodi saab õppida liikumist varieerima, võimendama, laiendama ja ka erinevaid lahendusi leidma.

Omalt poolt sooviksin kõigile julget pealehakkamist ja improvisatsiooniga katsetamist, et enda tantsuellu veelgi rohkem värve luua!

Käesolev artikkel põhineb Tallinna Ülikoolis minu koreograafia eriala bakalaureuseõpingute II kursuse jooksul valminud seminaritööl pealkirjaga „Improvisatsioon idamaises tantsus treeningtundide näidetel eestis“. Oma töös uurisin täpsemalt improvisatsiooni õpetamist ja sellesse suhtumist idamaise tantsu treeningtundide näidetel Eestis, lisaks andsin põhjalikuma ülevaate ka idamaise tantsu ajaloost vaadeldes eraldi just improvisatsioonilist tantsu kui ka lavatantsu. Ühe osana tööst viisin Eesti idamaise tantsu õpetajate seas läbi küsitluse, mis aitas välja selgitada nende suhtumist improvisatsiooni idamaises tantsus ning viise, kuidas improvisatsiooni õpetamisele läheneda võiks.

 

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s